Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Hommik õues erines õhtust ainult selle poolest, et väljas oli valgeks läinud. Tuul oli sama tugev või isegi veel tugevam. Tuli hakata mõtlema, mida edasi teha.
Majavaht Thomas oli varahommikul toonud kööki laua peale värske ilmaennustuse. Midagi roosilist see ei tõotanud. Temperatuur oli küll soe, aga tuul oli ähvardav, pealegi mõningase lumelisaga.
Ilmaennustus muudab täielikult meie liikumise suunda. 550 meetrit tõusu Alesjaure poole külg- ja vastutuules 19m/s, puhangutega kuni 33m/s ei tundu meile jõukohane. Selline tuul ei ole enam ebameeldiv, vaid juba ohtlik. Oleme hetkel orupõhjas aga pool kilomeetrit kõrgemal mäeharjal on tuul palju-palju tugevam.
Meiega koos onnis ööbinud 2 rootslast jäävad paremat ilma ootama ega välju. Arutasime ka meie parema ilma ootamist, et siis üle mäeaheliku Alesjaure poole minna, aga homne ilm paistab veel hullem ning teise ja ka kolmanda öö veetmine samas paigas ei tundu üldse meeldiva perspektiivina. Otsustasime minna Abiskojauresse piki orgu allapoole, et sealt järgmisel päeval mööda teist orgu Alesjaure poole tõusma hakata. Seega valisime mõneteist kilomeetri pikkuse teekonna asemel marsruudi, mis oli ligikaudu 45 km, see-eest mööda orupõhjasid.
Mööda orgu allapoole liikumise eeliseks oli see, et vähemalt ühe päeva on tuul selja tagant, mis teeb liikumise oluliselt kergemaks. Onnist väljumine tuule kätte tundus kangelasteona, õues oli tõeliselt vastik ilm. Liikuma hakkamisel siiski läks kõik lihtsamaks, kuna haruldase juhuse tõttu ei olnud sel päeval polaaruurija sündroomi (alati puhub tuul polaaruurijatele näkku) tunda. Sellest hoolimata ei olnud liikumine lihtne, Gaidal viis tuul mitmel korral tasakaalu ja tagajärjeks oli vaevaline püstiukerdamine.
Tiheda pilvisuse ja tuisu tõttu oli terve päev suhteliselt hämar. Ühtegi suusa- ega saanijälge näha ei olnud. Õnneks erilist läbivajumist ei olnud, aga libisemist ka mitte. Olgugi, et liikusimine allamäge ja pärituult, oli liikumine aeglane. Lumekristallid suuskade all olid teravad ja tihedad.
Lõunasöögiks püüdsime otsida tuulevaiksema koha, kuid tuulevaiksem oli koht ainult tinglikult. Igatahes saime oma küpsised-juustu-suitsuvorsti-pähklisegu-kommid söödud, kuid pikka pidu ei olnud.
Ühel hetkel hakkas lumi suuskade alla mätsima täiesti hullupööra, esimesena Einaril. Lume ja jää maha kraapimine aitas ainult korraks, saja meetri pärast oli kõik endine. Selline järsk lumemuutus tundus täiesti lootusetu, platvormsuuskadega tammumine võttis senise väikese liikumiskiiruse täiesti maha. Suhteliselt juhuslikult oli kaasa võetud mõned pulgad suusamääret ja üks nendest osutus selliseks, mille peale oli kirjutatud -20-0C. Suhteliselt uskumatu universaalmääre, aga kuna paremat ka polnud võtta, siis sai kõigepealt katsetuseks kamba peale üks suusk määritud. Katsetulemus oli positiivne ja varsti tegime pikema peatuse ning kõik peale Marge otsustasid imemääret suuskadele alla panna.
Peale määrimist läks Einari ja Andrese libisemine oluliselt paremaks, kuid Gaidal ja Karmol ei olnud sellest väga suurt kasu, sest nende pidamisalal olevad karvad hakkasid jäätuma. Ei aidanud isegi see, et Karmo oli oma suuskade pidamisala ‘nahkasid’ töödelnud spetsiaalse jäätumisvastase vahendiga.
Kõigest hoolimata jõudsime lõpuks siiski kauaoodatud Abiskojauresse. Majade vahel liikus mitmeid inimesi ja meie juurde astus lühemat kasvu tädi STF-i jopega ja küsis kärehäälselt, kas meil broneering on olemas. Meil muidugi ei olnud. Selgitasime, et tegelikult me ei kavatsenudki üldse siia tulla, vaid hoopis otse Alesjauresse minna. Tädi küsis, kas meil on Alesjaure kohta olemas broneering, seda meil ka otse loomulikult ei olnud. Tädi ütles seepeale, et me ootaksime sealsamas, kuni ta teiste matkajatega vajalikud toimetused ära õiendab.
Mõne aja pärast tuli tädi tagasi meie juurde ja küsis, kas meil kellegil on allergia koerte suhtes. Vaatasime üksteisele otsa sellise ootamatu küsimuse peale ja raputasime pead. “Selge”, ütles tädi, “saate ööbimiseks ’dog house’i'”. Hmm, koerakuut…
Võtsime tädi järgi haneritta ja läksime siis koerakuudi poole. Kohale jõudes selgus, et see ei olnud üldse koerakuut, vaid maja, mis on mõeldud koertega matkajatele. Sellest andsid tunnistust mõned koerasööginõud kööginurgas. Muidu oli majake nagu ikka.
Tunnistasime elupaiga sobivaks ja tädi jätkas meile kompleksi tutvustamist. Käisime rivis puukuuri juures ja ka peldiku juures, kus tädi tegi meile peldiku kasutamise kiirkursuse. Nimelt on rootslased STF peldikutes seadnud sisse koroonatõrjejaama. Enne prill-lauale istumist tuleb võtta pritsitav desinfitseerimislahus, sellega kõik üle piserdada, siis kuivatada ja alles siis mugavalt istet võtta. Peale asjategude tegemist tuleb kogu protseduuri korrata, siis koroona ei levi.
Peale koolitumist läksime kontorimajasse ennast sisse möllima. Formaalsused aetud, andis tädi meile veekanistri ja lehtri ning ütles, et me endale järve peal olevast veeaugust ise vett tooksime, kuid pärast tingimata talle lehtri tagasi tooks.
Nagu ülevalolevalt pildilt näha, oli järvele raiutud jääauk, kust tuli ämbriga vett ammutada, see lehtri abil suurde plastkanistrisse valada ja tegevust niikaua korrata, kuni kanister täis. Seejärel kork peale ja kanister paelaga järele lohisema kuni majani jõudsime. Kanister lohiseb üsna kergelt – nagu kelku veaks.
Olime ennast jõudnud napilt majakeses sisse seada, kui uks läks lahti ja tuppa tuli teine STF tädi ning teatas, et tuli meile tervitusjooki tooma. Termoses oli kuum marjajook, maitses hästi ja tegi tuju heaks. Tore üllatus.
Tänane päevateekond oli senistest pikim, ligikaudu 24 km.
Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord