Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Eilne päev oli suhteliselt väsitav, uni oli kõigil hea. Hommikusöögiks oli ette nähtud müsli, aga enne seda oli väike üllatustoit – pannkoogid moosiga. Tegelikult oli pannkooke üsna piisavalt isegi põhitoiduks.
Pannkooke oli onnis mugav valmistada, selleks oli seal isegi statsionaarne pann. Meil päris panni kaasas muidugi ei olnud, aga ega pannkoogid sellepärast ei oleks tegemata jäänud, üks alumiiniumist pann-taldrik oli just sel eesmärgil kaasa võetud. Sellega olime korra juba sinki ja sibulat praadinud. Algul oli praadimine päris hõlbus, kuid siis hakkas leek onni gaasipliidil järjest ja järjest nõrgemaks muutuma. Lõpuks oli asi selge, onni gaasiballoon oli tühjaks saanud ja edasi tegime süüa juba oma priimusel.
Onnist võtsime kaasa ka natuke kohalikust küünlavarust, et kui suusad hakkavad järjekordselt hullupööra mätsima, oleks vanakooli variant jäätõrjeks käepärast. Etteruttavalt võib öelda, et selleks meil küünlaid siiski vaja ei läinud, küll aga kasutasime samal õhtul ettenägematus onnis ööbimisel.
Liikuma saime veidi enne kella üheksat. STF tädid ütlesid meile, et me oleme viimased, kõik teised on juba ammu teele asunud. Äraminemisel saatsid nad meid sõnadega, et kui ilm halvaks läheb, võime alati tagasi tulla, koha leiab ikka. Esialgu ei olnud ilmal viga midagi, kuid meil oli meeles Unna Allaka prognoos. Värsket ilmateadet me Abiskojaurest kahjuks ei saanud.
Esimene ots teest oli tagasi eilset teed pidi, kuid kilomeetrikese pärast tuli hargnemine ja suundusime vasakule. Meie ees olid näha värsked sügavad jalajäljed ja kelgujäljed. Keegi oli kelkudega ees minemas. Imestasime, et nad suuski alla ei pannud, saapaga astudes oli läbivajumine üsna karm. Oletasime, et selliselt jõuame eesliikujaile kindlasti enne õhtut järele. Leidsime teelt suusakepirõnga, panime taskusse lootuses, et äkki saame kadunud vara peagi omanikele tagastada.
Peatselt hakkas tõus, saime nahad jällegi soojaks ja tegime vastavalt vajadusele puhkepause. Kui olime metsapiirist välja jõudmas, siis nägime, et eesminejad olid lõpuks suusad alla pannud. Veel veidi maa pärast, kui puud olid juba kadunud, muutus ka tõus leebemaks ja kusagil kaugel ees hakkasid paistma suurte vahedega kelkusid vedavad kogud.
Kui veel puude vahel oli lumi küllalt pehme, siis kõrgemale ja lagedale jõudes muutus lumi oluliselt tihedamaks ja seetõttu ka liikumine kergemaks.
Jõudsime eesminejatele järele ja pakkusime neile leitud suusakepirõngast. Ülevoolava tänu ja rõõmuga tunnistati rõngas omaks. Et oli üsna sobiv koht, siis jäid nii nemad, kui ka meie puhkama. Vaatasime nende hiiglaslikke kelkusid ja ei suutnud ära imestada, mida nad küll nii palju kaasa veavad. Meie seljakotid olid palju väiksemad ja ometi oli meil kõik vajalik ja rohkemgi veel kaasas.
Põgusa peatuse järel hakkasime meie liikuma, prantslased jäid veel puhkama. Mõnekümne meetri pärast tabas mind (Einar) aga ebaõnn. Veidi järsemas kohas vajusin hangest läbi ja mida rohkem ma välja püüdsin saada, seda sügavamale vajusin. Hange sees oli imelik sulalumi, mis käitus nagu vesiliiv. Suuski kätte ei saanud ja juba tekkis tahtmine seljakott seljast ja suusad jalast võtta. Marge vaatas seda rapsimist… ja kõndis rahulikult mööda. Teda kandis lumi ilusasti. Kõigil oli huvitav vaadata seda ukerdamist pehmes lumes, kui samast kõrvalt sai ilma probleemideta mööda.
Päike veel paistis, kuid tuul hakkas tugevnema (seekord loomulikult polaaruurijatele kohaselt otse näkku). Org oli suur ja lai, tuulel oli palju võimalusi täie hooga puhuda.
Gaida: “Mulle väga meeldis see piimjas voog, mis meie ümber tormas, kuni nähtavus kadus. Ajas kergelt iiveldama – kas pingutusest vastutuult liikudes või sellest keerlevast ilma horisondita maailmast, ei tea. Viimast 2 kilomeetrit liigume vähemalt tund aega.”
Liikumine muutus kiiresti raskeks, tuul aga väga tugevaks. Ühel hetkel möödusime suvisest karjaaiast, mis põtrade jaoks püstitatuna kulgeb üle kõrvaloleva mäeaheliku teise orgu välja. Sealt edasi oli liikumine äärmiselt vaevaline. Temperatuur ei olnud märkimisväärne, kraad või paar külma, aga tuul oli see-eest juba kolmekümne meetri kanti sekundis. Liikusime kõik koos tiheda grupina, iga saja-paarisaja meetri tagant peatusi tehes. Pöörasime seljad vastu tuult ja puhkasime. Iga hetkega läks suuskadel liikumine raskemaks ja raskemaks. Isegi niisama püsti seista oli raske. Nähtavus oli kadunud, teemärkidest paistis napilt järgmine, ülejärgmist enam näha ei olnud. Arutasime, et kui mõned märgid on vahelt puudu, siis suunalt kõrvale kaldudes on eksimine lihtne tulema. Lootust andis see, et kaardil oli märgitud üksik hädaabi onn, millest me ei olnud enam kaugel. Lõpuks hakkas onn paistma ja jõudsimegi kohale.
Viimase jupi liikumine oli kõiki ära väsitanud ja õues oleva ilma tõttu ei olnud küsimustki, kas me jääme onni või liigume edasi. Rádunjárga ‘emergency shelter’ ehk hädaabionn oli meie jaoks õiges kohas. Õues oli torm paisumas orkaaniks ja telgi püstitamine ei tulnud kõne allagi, meie telgid oleks koheselt ribadeks rebitud. Tegime onnis olevatest halgudest ahju tule ja ja panime teevee priimusele keema. Kell oli umbes kolm ja Alesjaure kompleksini oli jäänud umbes 8 km.
Onn oli sarnane esimesele hädaabionnile, kus me olime ööbinud (Stuor Kärpel), kuid suurem. Keset tuba olev laud oli jalgadel vabalt liigutatav ja seinte ääres olid pingid. Nurgas oli samasugune ahi. Õues oli käimla ja puukuur. Kõik hooned olid mitmekordselt trossidega maa külge kinnitatud, et tuul neid minema ei lennutaks. Toaukse ja välisukse vahel oli kitsuke eeskoda asjade jaoks.
Panime just üles nööri asjade kuivatamiseks, selleks võtsime oma remondikomplektist pikemaid kruvisid ja naelu ning keerasime neid seinte ja kaldlae külge, kui uksest astus sisse üleni lumine mees. Prantslasetel kulus umbes tund aega meist rohkem, et kohale jõuda. Torm oli paisunud orkaaniks.
Maxime, Dominique ja Paola olid põgenenud Pariisist vahetult enne järjekordset lockdauni, saades esmast varjupaika Paola rootsi sugulaste juures. Varustust oli neil tõeliseks polaarekspeditsiooniks, ehkki nende matk oli meie omast ainult kaks korda pikemana mõeldud. Igaühel oli vähemalt kolm paari saapaid kaasas, mitu termost jne. Asju oli neil palju, polnud ime, et nende kelgud nii suured ja rasked olid.
Õues möllas orkaan. Tõime suusad ja kõik muu, mis enne õues oli, onni sisse, et tuul minema ei viiks. Onni välisuks ei sulgunud eriti hästi, remontisime küll ühte uksehinge, kuid paaril korral rebis tuul õues käijate käest ukse lahti ja endine olukord taastus.
Õhtu edenedes tuli hakata magamaminemisele mõtlema. Onni külgedel olevad pingid olid liiga lühikesed, et keegi sinna oleks magama mahtunud, otsaseinas olev pink aga ulatus seinast seina. Sinna mahtusid napilt Gaida ja Andres, jalad jäid neil vastakuti ja pisukese ülekattega – onni laius oli umbes kolm ja pool meetrit. Viis inimest mahtus tihedalt üksteise kõrvale põrandale ja ühel tuli risti teiste jalgade juurde heita.
Arutasime, mida teha õueuksega ja mida teha siis, kui kellegil peaks tekkima vajadus öösel õue minna. Üks variant oli köie sidumine maja ja peldikuputka vahele, et kinni hoides oleks võimalik hoonete vahel liikuda. Kinni hoidmiseta oli õues liikumine muutunud väga ohtlikuks. Lõpuks loobusime köie mõttest ja sidusime ukse seestpoolt nii tihedalt kinni, kui vähegi suutsime. Pragude vahelt sissetuiskava lume kaitseks tõstsid prantslased ühe kelgu ukse ette. Leppisime kokku, et kui kellegil peaks öösel vajadus tekkima, siis kasutab ta eeskojas selleks käepäraseid vahendeid, näiteks samal õhtul tühjaks söödud Tactical Foodpacki taassuletavaid pakendeid.
Tänane päevateekond oli umbes 13 km.
Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord