Kas teie olete kaugmatkale koera kaasa võtnud?
Meie ka ei ole. Aeg-ajalt on meile kusagil orus külge haakinud mõni “ühiskondlik” koer, kuid me ei ole eriti vaeva näinud tema toitmisega. Aga milleks siis konserve kaasas tassida, kui koera kaasas ei ole, sest süüa need eriti ei kõlba?
Võtame suvalise konservikarbi ja loeme sealt pealt, et 100 g toodet sisaldab umbes järgmiselt: valke 12g, rasvu 21g, süsivesikuid 1g. Liidame kokku ja mis me saame? Õige, sajas grammis konservides on umbes 34 g kasulikke aineid ja needki on saadud üsna maitsetutest rupskitest. Ülejäänu on vesi ja maitseparandajad E-d. Üks konserv kaalub u.240 g, lisame juurde karbi kaalu ca 60g ja saame, et 300g seljakotis tassitavas toiduna kaasa võetud raskuses on 82 grammi seda, mida me tegelikult tahame. Aga jätaks siinkohal võitleva ateismi lihatööstuste vastu ja õpetaks konstruktiivselt, et mida teha olukorra parandamiseks.
Õpetus koduste vahenditega liha matkale kaasa võtmiseks on originaalis välja mõeldud, nagu ikka, maal, kus kõike napib – Venemaal – nappus sünnitab leidlikke inimesi.
Mida vaja läheb?
- Korralikku sealiha
- Rasva
- Potti
- Elektripliiti
- Veidi soola ja teisi maitseaineid vastavalt soovile
- Pakendit, kuhu ülalpoolmainitu panna
- PALJU KANNATUST JA AEGA
Algusest peale.
Liha peab olema korralik sealiha, kontidega supikogu pole mõtet ostma hakata. Võttes algselt lihakoguseks u.3kg, saame lõpp-produkti kaaluks umbes 1,8 kg. Antud koguse liha kohta tuleb osta 1 kg searasva – seda müüakse kauplustes.
Liha tuleb lõigata umbes kuupsentimeetri suurusteks tükkideks, võib ka veidi suuremaks jätta, kui viitsimist lõikuda pole. Veelgi väiksemaks ei ole mõtet hakkida. Oleme proovinud ka hakkliha kaasa valmistada, kuid tulemused ei ole olnud nii head, kui päris lihast. Külmutatud liha on veidi mugavam lõigata ja loomulikult peab nuga olema korralikult terav.
Lihakuubikud tuleb panna potti, koos rasvaga. Oleme kasutanud nii malmpotti kui ka teraspotti – tundub, et malmpotis on veidi parem teha, soojus levib ühtlasemalt, kuid väga suurt vahet ei tundu olema. Kui liha on hästi tasasele tulele pandud, tasub kella vaadata, sest kogu protsess võtab aega vähemalt 6 (KUUS) tundi. Võib lahti teha õllepurgi ja õlut juua või hoopis midagi muud, kasulikku teha, näiteks seltskonnaga saunas käia. Õllepurgid, mitte pudelid, on sellepärast kasulikud, et meie oleme kasutanud õllepurke valmisprodukti pakendamiseks – aga sellest hiljem.
Algul, kui rasv on ära sulanud, muutub liha hallikaks. Tuleb olla tähelepanelik ja temperatuuri mitte liiga kõrgele lasta – siis ei tule tulemus korralik. Keemine ei tohi minna üle praadimiseks. Pott peab olema kogu aeg vaiksel tulel, temperatuur peab potis olema 100-105 kraadi. Kogu protseduuri idee seisneb selles, et aeglasel tulel tuleb lihast vesi välja kuumutada. Esimestel tundidel ei muutu suurt midagi, liha tuleb aeg-ajalt segada. Maitsmisega tuleb olla ettevaatlik, et liiga suurt kogust kogemata nahka ei paneks, samuti võib kuuma lihaga suu ära põletada. Keeduvedelikku ei tohi ära valada, soovi korral võib veidi vahtu (juhul kui see tekkib) pealt ära riisuda. Vähehaaval võib lisada soola ja maitseaineid. Maitseaineid on otstarbekas lisada üsna lõpus.
Ette tuleb valmistada pakend kuhu liha pärast paigutada. Venelased on kasutanud fooliumist pakendeid, samuti näiteks tetrapakist valmistatud pakendeid ja igasugu muid lahendusi, kuid meie oleme kasutanud tühjasid õllepurke. Kasutanud oleme ka Pringlesi kartulikrõpsude purke, mis ei vaja mingit erilist töötlemist. Õllepurgil tuleb ära lõigata ülemine kaas. Sama tuleb teha ka teise purgiga. Purgid peavad loomulikult olema puhtaks pestud, õlu ja liha antud juhul hästi kokku ei sobi. Enne liha sisse panemist oleme me purgid ahjus läbi kuumutanud. Esimene purk tuleb veidi kooniliseks suruda (näiteks näpitsatega kergelt voltides), siis saab hiljem teise purgi talle tagurpidi peale suruda. Hiljem, kui purgid on jahtunud ja väljastpoolt lapiga puhtaks tehtud, oleme meie liitekoha hõbeteibiga kinni mässinud. Nii muutub pakend õhukindlaks.
Tuleme tagasi liha juurde. Umbes peale neljandat tundi hakkab vedelik, milles liha on sees, muutuma selgemaks ja hall värvus kaob. Liha hakkab muutuma kergelt pruuniks ja kiud hakkavad lagunema. Kui see kõik on juhtunud, siis tähendab see seda, et liha on valmis purki panemiseks. Varem ei tohi seda teha! Liha tuleb lusikaga tõsta potist välja ja panna purkidesse, jälgida tuleb, et liha oleks pärast rasvaga kaetud.
Resümee: Oleme antud viisil valmistatud liha kasutanud mitmel suvematkal ja liha ei ole meil kaotanud maitseomadusi ega riknenud. Oleme söönud liha ka umbes 8 kuud peale valmistamist ja toidumürgitust ei saanud meist keegi. Maitseomadused on lihal olnud väga head, poekonservid ei kannata mingit võrdlust. Liha on mõistlik pudrule, makaronidele jne. lisada kohe toiduvalmistamise algul, siis saavad lihakiud endasse taas vett imada ja maitseomadused muutuvad veelgi paremaks.
Konserve me enam kaasa tassida ei taha.