Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Öösel käin veel külmkapi manu mahlaga janu kustutamas. Muidu on hea külm jook küll, aga lõppmaitse on ikka kirbe. Lohutan, et eks matkaolud ja maitsemeeled teisenenud ja öö ka veel ja…Hommikul on enne kohvi jälle käik külmkapi juurde ja nüüd jääb suure õuna pildi all silma väikeste tähtedega kirjutatud „Ingver“. Sa kurradi kurat!! Millal nad, raisad, ükskord lõpetavad toidu riiulil solgi müümise ära! Perssse! Igasuguste allergeenideks liigituvate preparaatide kohta on igale pakil kahele poole pandud suurte punaste vilkuvate tulede ja helisignaaliga tablood, aga „ingver“ kirjutatakse süüdimatult kuhugi alla nurka loetamatute ja värviliselt eristamatute tähtedega.
Pakun mahla Einarile ja peale nii emotsionaalset ning nagu täiesti tühjast kohast alguse saanud sõnavõttu tärkab tal isegi huvi. Aga tänu asemel saan tungiva soovituse ursuse anusesse siirduda. Seepeal pakub Marge meile lohutuseks oma jooki, ta olevat ka eile pisut kummalise maitsega apelsini mahla ostnud. Selline hästi viljalihane ja väga tugeva maitsega. Aga muidu pidi maitsev olema. Suhtun umbusuga, aga võtan pakutu vastu. Kui ongi ingver, siis seda olen juba ju täna joonud. On tõesti selline nagu Marge iseloomustas, aga kõlbab juua küll. Einar on veelgi umbusklikum ja ainult maitseb ning krimpsutab nägu. „Kuradi idioodid, kas te vaatate ka mida te kokku ostate ja sisse joote, seda tuleb ju 1:10 lahjendada!“ käratab ta sildilt peenikest kirja veerides. No pole midagi, võrreldes selle õunajoogiga, mis Karmole muide väga hästi kaubaks läks, on minu meelest tegu joodava surrogaadiga.
Toimub pikk mõnus hommik. Vaimu nõudlikkus on ööga taltunud ja riisipuder läheb täitsa peale kõigile. Juurde saab muidugi kõiksugu ekstra ollust ja teise käiguna serveeritakse omletti praevorstiga.
Plaan on linna minekul asjad laiali jätta, aga poolkogemata meili sirvides jääb Einarile silma, et kell üksteist peame majast kadunud olema. Olgu, aga auto jätame ikka ukse ette.
Kohalik ajaloo- ja koduloo muuseum on remondis ja sinna ei saa. Olgu öeldud, et Bodø on koos Tartuga 2024 Euroopa kultuuripealinn, aga erinevalt aasta varem alanud Tartu haipimisest ei ole siin silti ka saabuvast kultuuriinvasioonist (Tartu suurima pealvaatajate arvuga kultuuriaasta sündmus saabus ka muidugi alles sügisel kui vana keskkatlamaja korsten jõe ääres õhku lasti). Vaatame siis niisama muuseumi vastas olevat toomkirikut. Plaan on käia ka DNT keskkontoris kaarte hankimas, järgmisel aastal ju jälle vaja, aga seda kohta me üles ei leia. Aga otse loomulikult viivad jalad pilvedes hõljuvad pead kohalikku matkapoodi, sest jälle on asju vaja. Siin võetakse ikka tõsiselt ette, proovitakse seljakotte selga ja passitakse muid kestvuskaupu. Kuniks noorema müüjaskonna saatel shopatakse, teeb Tõnu juttu leti taga oleva vanema härrasmehega. Tuvastades meie asukohariigi, algab sügav teineteise mõistmine juba esimesest venelasi iseloomustavast omadussõnast. Päike on erakordselt ere, aga prille ei tabanud linna küll kaasa võtta. Tavaliselt pole vaja ja mägedes panin seekord ka ainult prooviks ette, et kas muudab lumepimedust paremini loetavaks. Tõnu hakkas juba eile kurtma, et silmad kipitavad, kuigi temal olid kogu aeg prillid ees. Kissitan, vesistan ja saan hakkama.
Lennundusmuuseum on tõeliselt võimas ja ootamatu elamus. Kaks suurt angaari täis päris lennukeid, ahhetama võtab juba vaade esimese ekspositsioonile. Alustatakse Norra lennunduse ajalooga ja kohalike tegijate kirjeldamisega. Kiirelt jõutakse läbi esimese maailmasõja militaarekspositsiooni Amundsenini ja sealt sujuvalt teise maailmasõtta. Kaasaegne tehnika ulatub laes rippuvate F-16’ teni. Teine angaar on tsiviillennundus. Miskipärast leitakse olevat hea mõte teha saalid hämaraks nagu keldribaarid (külastage lennusadamat) ja siis pakkuda väikses kirjas rikkalikku lugemist. Tarkust koguneb niipalju, et järgmisel korral tuleb kaasaegsesse muuseumi vähemalt pealamp kaasa võtta.
Ei jaksa enam, kõnnin ära välja. Marge jaoks on ka saalid end ammendanud ja võtame kohvi. Pole küll suurem asi ja seetõttu võib seda peale esimese tassi eest maksmist piiramatult juurde võtta, aga „kaffija“ omadusteni annab veel minna küll ja küll. Varsti tilguvad ka teised välja, ainult Karmo huvi ei rauge. Peale pooletunnist ootamist helistan. Karmo kinnitab oma huvi jätklumist ja pakub, et kui kohvikus halb onn, võib vahelduseks minna välja trepi peale istuma.
Tunni pärast teeme viimase poeringi Norras ja edasi on aina kaunid külad keset mägesid. Vaatame veel korra „suure mõõna fjordi“ üle ja fikseerime et tõepoolest voolab vesi täna teisel poole, aga veetaseme muutumist silm ei seleta. Aga sild on Norrale tüüpiliselt – äge.
Norra piiri poole pöörava tee otsas keerab Einar auto teelt maha ja kõik mehed võtavad metsa serva rivvi, selg auto poole.
Edasi roolin kuni Arvidsjaureni. Tee muutub kohe kitsaks ja jäiseks, ainult keskel on kitsas riba asfalti. Vastu tulevad kohalikud sõidavad põdra peletamise prožektoritega, mis pimestavad juba kahe kilomeetri kauguselt. Arvidsjaures võtab Einar jälle rooli üle. Öömaja on bookingus broneeritud ja nüüd on vaja siit kolmveerand tundi metsa sõita. Tee loomulikult paremaks ei lähe.
Majakese juures on vaikus ja liikumatus. Ainsad heli tekitavad liikuvad objektid on harvad lumeräitsakad, mis vastu esiklaasi kukuvad. Einar ja Tõnu trambivad ümber meile lubatud hoone ja püüavad leida kasti võtmega. Leida pole paraku midagi. Püüame helistada, aga midagi ei juhtu. Püüdes helistada bookingusse teatab robot, et oodata ei tule rohkem kui kakskümmend minutit ja orkester telefonis alustab esimese sümfoonia ettekannet. Vahepeal sekkub solist ja pakub võimalust kõne katkestada, või veel kuhugi helistada, või ootamise asemel midagi muud ette võtta juhul kui meil peaks igav olema. Kell hakkab saama üksteist, temperatuur õues on juba allpool -15 kraadi ja ega eriti kuhugi minna või midagi peale magamise teha eriti nagu ei tahagi. Orkester kasutab ära kogu talle antud aja ja kahekümnenda minuti lõpul kostab telefonist osavõtlik naishääl. Tõnu selgitab olukorda. Teemasse sisse elamiseks uurib naishääl, et kas me ikka oleme maja ümbruse hästi läbi otsinud ja pakub, et ehk on võti pandud mõnda räästas rippuvasse amplisse või terrassile lillepotti. Selgitame, et räästasse ei mahu midagi riputama, see on jääpurikaid täis. Ja maja ümber on vähemalt meeter lund, sest see ulatub aknani ja õues on -20 kraadi. „Really?!“ kostub vaid telefonist kui ta aru saab, et esimene abiplaan ei tööta. Siis proovib hääl edasi „Kas te omanikule olete helistanud?“ Aaaaaa……!!! Palume korraldada meile lähim öömaja Lulea suunal, sest siis saame homme ümber Botnia sõitma hakata. Lulea ei ütle häälele mitte midagi, Botnia samuti mitte. Kusagil põhjapool asuvast riigist nimega Rootsi on ta kuulnud, aga et õues nii külm on, seda ta ei usu. Temal Indias olevat õues +35 ja päike sirab, vaevalt et natuke põhjapool nii palju külmem ja pimedam saab olla. Ei ole vaja siin draamat teha ja rääkida, et oled öösel metsas lumes ja õues on -20! Igatahes plaanib ta ise omanikule helistada ja meile tulemustest kohe teada anda kui asjalood selguvad. Lubame ära oodata ja seni virmalisi vaadata, aga pole need suuremad asjad praegu. Kell hakkab kaksteist saama. Varsti helistabki hääl tagasi. Ollakse vastastikku viisakad, kuid on tunda, et sõnadest hakkab puudu jääma. Omanikku ta kätte polevat saanud ja nüüd pidi algama ooteaeg kaks tundi, enne selle möödumist ei saavat uut broneeringut teha. Kell on kaksteist. No siia küll ootama ei jää! Einar hakkab Lulea poole sõitma ja mingil hetkel vahetab Tõnu ta välja. Mingeid muid broneeringuid teha ei õnnestu, keegi ei taha meiega öösel tegeleda. Telkida ma ka ei taha ja nii tuleb sõita. Luleas uurime esimeses ettejuhtuvas kohas öömaja. Tahetakse 70 euri inimese pealt ja pakutakse, et kui see ei sobi, siis natuke edasi on natuke odavam Scandik, aga seal antakse ka hommikusööki. Kelle on kolm kui Scandikusse sisse kolime, esimest ettejuhtuvat ikka ei võta olgu kell mis tahes. Teel autost tuppa ma üles ei ärka. Varsti tuleb Einar ja teatab, et Tõnu korraldab naabertoas just veinijoomist ja kõik huvilised on oodatud. Praegu? Minul puudub igasugune motivatsioon üles ärgata, teised lähevad.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte