Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Hommikul tervitab meid kemmergus lumekana. Sisse ta päris ei tule, aga kui uks lahti jätta, siis on ajaviiteks huvitav teineteise tegemisi jälgida.
Matk hakkab lõppema ja kõik läheb uuele ringile. Taas on kaks pajatäit putru ja üks neist on tehtud kaerahelvestest. Seejuures istub taas vasakul käel Einar ja pahistab neist heljuvat aroomi ninna. Inimene ikkagi muutub vanemaks jäädes tolerantsemaks ja on nõus juba istuma laua taga, millel on kaerahelbepuder. Siit söömiseni on veel väga vähe edasi minna, alguses kasvõi hämaras ja eksikombel….
Kokanaadis olev Tiit jõuab kööki siis kui kõigil juba pudrud ette tõstetud ja kohv serveeritud. „Missugused imelised isekeetvad potid siin majas on“, imestab saabunud Tiit poolihääli. Ja kaaneta potti märgates püüab oma panust anda kapist sobimatu suurusega kaant tuues. „Tõeliselt imelised potid, isegi õige suurusega kaaned on olemas“ märkab ta poti kõrval juba vedelevat detaili, mis viimase tõstja poolt lohakile jäänud. Aga, hea üritus ja panus seegi. Matk hakkab lõppema ja inimeste maitsemeelte veidrused löövad reljeefselt esile. Nähes just enne Tiitu saabunud Karmot kohvile piimapulbrit valamas uurib Tõnu: „Kas sulle meeldib ka kohv kartulipudruga?“ Karmo pakiga käsi isegi mitte ei liigata enne kui norm silma järgi täis saanud ja asub siis luiskaga pulbrit uputama. Nagu muuseas mainib Tõnu ise lusikaga putru helpides: „Ma ennist arvasin ka, et selles pakis on piimapulber, aga oli hoopis kartulipuder“.
Einar kurdab oma austuseta kohtlemise üle ja tahab teada, et miks talle teed ei serveerita. Soovitan vaatama minna, ehk on tuppa serveeritud. Einar käibki kontrollimas, naaseb ja kurdab edasi: „Pole toas, isegi koera puuris ei olnud“. Nimelt oli ta leidnud eile pasliku olevat ööbida koeraomaniku sviidis, kus asemevalikuks oli ka suur puur.
Päevateekond on lühike, eesmärk on kohe siinsamas all, kus kirikutorn paistab. Takistusi õhtuks Bodøsse hotelli jõudmiseks pole ja Einar broneerib ära. Puudustena märgib vaid, et padjapüürid ja tekikotid tuleb voodivarustusele ise külge panna. Marge on sellisest hotelliteenusest, või siis õigemini teenuse puudumisest väga häiritud, asub oma nördimust väljendama ja nõuab broneeringu tühistamist. Teiste mõmin hakkab ka detsibelle koguma. Tõnu meelest tuleneb Marge konservatiivsus lihtsalt sellest, et Marge on Tõnust vanem. Kaasaegses maailmas pidi see olema väga bro, et keegi oma pesemata kätega sinu padjapüüri ei näpi ja vajadusel saad ise valida, kumb pool puhas on. Kompensatsiooniks lubab Einar kõikide voodid ise ära teha ja lubab Margele ka tualettpaberi ära plisseerid. Sellega on olukord maha rahustatud ja broneering jääb kehtima.
Kaarti vaadates jõuab aga kohale, et tegelikult on ikka kuussada meetrit siit laskuda, ja siis kakssada sada auto järele tõusta. Äkki ikka läheks ringiga Lomihytta poole ja sealt Daja kämpingusse? Sada meetrit tõusta, kakssada laskuda ja oledki supsti kohal. Teekond muidugi on kaks korda pikem, aga kolmandik on mööda Lomivatneti järve, mis eelmistel päevadel väga mõnusad veekogud ületada olid. Aga broneering sai just tehtud ju…., õnneks arvab Karmo seda plaani kuuldes ja samuti kaarti vaadates. Tema pakkumine on, et kui sinnapoole läheme, siis ei tule mitte Daja kämpingus veel ühte ööd linadeta läbi ajada, vaid lisaks veel üks öö Lomivatneti ja kämpingu vahel mägedes telkida. Jääme ikka pika laskumise plaani juurde. Kell on kümme ja seltskondlik nutitund jätkub, keegi ei liigutagi ukse suunas. Suurepärane laisk hommik, aega ju on. Pool üksteist keerab Einar viimase väljuja tagant ukse lukku.
Nagu ikka, alguses läheb suund pisut valesti. Otse alla laskuda püüdnud Karmo saab oma veast kohe aru ja pöörab peale lühikest ukerdamist 90 kraadi ja ronib üles tee suunas tagasi. Tee on siin muidugi samasugune imaginaarne nagu ta eile alates mobiilimastist oli. Aga, ta on kindlasti olemas ja seda mööda saab alla. Aga õigeusklik matkaja ei käi mööda teed, vaid matkab looduses. Vähemalt nii kaua kui see kuidagigi võimalik on, või kuniks teed mööda minekust saab ainus võimalus kuhugi jõuda. Võtame täna asja radikaalsemalt ja valime kursi Karmost 180 kraadi ning laskume tasandikule. Kaardi järgi on see kõige otsem ja kuna tee on nagunii lume all, siis ei ole mingit mõtet seda otsima minna. Nii hea on allapoole liuelda. Mingil hetkel tuleb paremal kaljusein liiga lähedale ja korrigeerime kurssi, et mitte vabalangusesse sattuda. Natuke saame veel liuelda ja siis on ees vertikaalne sein. Seesama, millest enne just olime kaugemale tulnud ja mis nüüd meie minekusuunas kaugele-kaugele jätkus. Käin suuskadeta asja veel serva peal uurimas. Siit kindlasti alla ei saa. Ja nii kaugele kui näha on ei saa kusagilt. Tuleb tagasi minna. Einar arvab, et erinevalt minust talle tõusud ei meeldi ja tema läheb edasi. Lepime kokku, et kiriku juures kohtume.
Pööran suusad kaljuseinaga paralleelseks ja hakkan kelku tagasi mäkke lohistama. Äkki ikka saab kusagil üleval nuka tagant alla ja ei pea kogu tõusu onnini tagasi võtma. Tiit järgneb, teised jätkavad laskumist. Kunagi pidavat ju see sein ka sealpool ära lõppema. Tuli nõustuda, eriarvamus oli vaid selles, et kummale poole minnes see ennem lõpeb. Varsti jõuamegi tee peale, aga see pole see, mis alla külla viib, vaid kaevanduse sisetee. Nagu Einar paar päeva tagasi lubas, külastame ka kaevandust. Püüame seda mööda tõusta mobiilimasti juurde, mis onnist tüki maad eemal oli. Sinna ju peab ka tee viima ja ehk saab sealt alla. Aga ikka ei saa, kaevanduse tee lõpeb samuti enne masti järsakus ja edasi läheb järsk nõlv. Tiit läheb teed mööda ümber künka tagasi, mina proovin üle lõigata. Jõuan kaevandust piirava aiani, kust edasi ei saa. Mööda aiatagust nõlva ukerdades kaob ühtäkki lumi suuskade alt ja lendan vööst saadik mingisse auku, kust läheb tunnel allapoole. Osa sellest on täis tuisanud, aga ruumi edasi libisemiseks ikka on. Püüan end stabiliseerida ja nõlvalt kaela kukkuvat kelku pareerida. Kui kõikide asjade liikumine on peatunud, hakkan vaikselt koos suuskadega august välja ronima. Saan üle jäätunud tiigilaadse moodustise kindlale kaljupinnale. Alt ilmub välja Tiit ja hõikan teda tunneli suunast eemale hoidma. Pole aru saada, mis see tegelikult on ja kui palju seal allpool pinnast või lund peal on. Oleme nüüd mingil järjekordsel kaevanduse tehnilisel teel, mis gepsu alusel otsustades peaks meid onni juurest külla laskuvale teele välja viima. Halb on vaid see, et see kaevanduse tee viib sinna tõusvas joones. Tõusen jõuga, et see trall ükskord läbi saaks ja oleks võimalik mööda Karmo sooje jälgi alla minna. Üles jõudes on Tiit tagant kadunud. Pargin kelgu tee algusesse ära, võtan suusad alt ja lähen vaadet nautima. Silt näitab onnini 700 m ja oleme sellest ligikaudu kümme meetrit kõrgemal. Pole paha tulemus peale kahte sisukat tundi. Kui tavaliselt oleme päeva esimesel tunnil liikunud poolviltu ja külg ees natuke vales suunas öömajast eemale, siis täna oli ikka konkreetselt otsene tagasitee öömajja.
Kui Tiit jõuab, paneme kassid alla. Tee on tublisti kaldus ja täielikus kiilasjääs. Servades on natuke lund ja kive, aga sealt servast saab ka „mitmekesisesse ja vahelduvasse“ libiseda, eriti kui kelk otsustab omasoodu toimetama hakata. Kassidega on hea ja kindel. Laseme kelgud ette ja astume ise vaikselt järele.
Esimesest kurvist läheb saanijälg otse alla ja lõikab paar serpentiini kurvi ära. Aitab tänaseks küll lõikamistest, näpud juba valusad. Jalutame mööda teed ja mõõdame paremal oleva kaljuseina kõrgust, püüdes leida kohta, mida me enne ei leidnud. Ei, sealt ilma köieta alla ei saa ja ühest ei piisaks ka. Poole tunniga oleme teed mööda kaugemal kui ennist üleval nõlval jõudsime. Ees paistvad majad ja seinast alla tulev toru on tuttavad. Hakkame just peale väikest peatust jääkose juures jälle minekule asutama kui tee kõrval kasvavast võsast ilmub välja kelk ja selle järel Einar.
Paneme kotid uuesti maha ja uurime tema käidud radade, kadunud kaaslaste ja edasiste matkaplaanide kohta. Tõnu oli jäänud üles mobiilimasti külge rippuma ja kohanema, kuna ei olnud tahtnud kõrgust kaotada, aga edasi polnud ka sealt kuhugi minna. Marge ja Ehtel olevat teel, aga millisel seda ta ei teadvat. Tema olla esimesest kurvist mööda saanijälge tulema hakanud ja nagu näha läks kõik hästi. Nad olevat jõudnud üleval selle sama koseni, kus mis kaljuseina katkestas ja siis leppinud arusaamisega, et alla sellest seinast ikka ei saa. Olid natuke isegi seda koske proovinud, aga polevat olnud see. Üleval meilegi tuttava sildi „onn 700 m“ juures oli tulnud Karmolt sõnum „Ootan kiriku trepil, laskuge köitega“. Varsti ilmub meie käidud teed mööda Marge ja siis Ehtel. Tõnu on jätkuvalt kadunud. Tiit jääb Ehteliga teda ootama ning me läheme Einariga edasi. Marge on juba läinud. Lõppeks on vaja ju kirikutrepilt veel kilomeetreid autoni jalutada.
Teekonnal alla teeb Einar jäisel teel kord kelgu ees kord kelgu järel kõndides hoogasid tantsusamme ning vahepeal põikab selle pealetungivate lähenemiskatsete eest kõrvale. Kui ennist üleval Tiiduga tagasi pöörasime, näitas Einar edasimineku argumendina mitut tallatud suusajälje paari, mis piki seina edasi läksid. „Näe, siit on käidud!“ Nüüd viib ülevalt kose juurde juba väga lai suusarada….
Karmo kössitab kirikutrepil ja on õnnelik, et sulevest ikka matkale kaasa sai. Sellise seltskonnaga oleks enese vastu kuritegelik olnud ilma korraliku varustuseta välja tulla. Õigustan ennast selgitusega, et mina pöörasin ammu enne Einarit tagasi ja see vabandab kaks tundi sulaselget lollust tema silmis isegi välja. Tantsiskleval Einaril pole midagi öelda.
Jätame asjad Karmole jaMargele valvata ja hakkame Einariga auto poole astuma. Paari kilomeetri pärast näitab silt Daja kämpingusse 5,6 km. Mismoodi? Kiriku juurest näitas geps linnulennult 4 km? See on mingi vale silt ilmselt. Teisel pool järve on sildil „Daja 2,7 km“ ja siit on 200 m tõusta. See tee siis ikka ongi nii kõver. Algav tõus võtab ähkima ja tuleb võtta möödasõidukohtades lõõtsutamispause. Hakkab sadama tihedat lund.
Buss on omal kohal ja isegi käivitub. Võtame paar korda hoogu, et lumega kaetud jäämäest üles tee pele saada ja veereme alla külla. Aeg-ajalt ilmuvad tuisklumest meie taha kohalikud, kelle esimeses laiemas kohas mööda laseme. Lubatud kiirus on 70 km/h, aga meil ei kannata kohe kuidagi sellise kiirusega sõita.
Kiriku teeotsast sõidame tuimalt kilomeetri mööda, mitte mingit äratundmisrõõmu ei teki. Kui kirik juba selja taha jääb, alles siis tekib mõttealge, et peaks midagi teisiti tegema.
Tee kiriku juurde on jätkuvalt järsk ja jääs, aga buss veab ikka välja. Palju seda hooressurssi muidugi järele ei jäänud. Asju võiks ju olla vähemaks jäänud, aga esimene katuseboksi pakkimine läheb täiesti luhta. Pooled boksi kuuluvad asjad on alles tänava ääres laiali kui kast juba enam kinni ei lähe. Mis parata, tuleb tühjaks tagasi tõsta. Tuleb ikka läbiproovitult suusad ära põhja laotada ja alles siis hakata kelke ja muud träna juurde laduma. Kui midagi jääbki sisse võtta, siis pole need vähemasti suusad või kepid. Et kogu krempel ei loksuks, saab siis penosid ja igasuguseid pehmeid pisiasju veel hiljem vahele toppida. Kolme mehe jõu vastu boksi kaas siis enam ei saa ja sulgub raginal.
Autos istudes võtab Karmo päeva esimese poole kokku: neli tundi ja kakskümmend kaks minutit kirikutrepil. Nii kaua pole veel kunagi oldud. Rõõmustame ennast kohalikus Coopis jäätise ja muu hea-paremaga ja hakkame sõitma. Lund puistab korralikult. Ilmselt oleks püüd Sulitjelma hütist ringiga auto juurde minna lõppenud mitte ühe, vaid kahe telkimisega mägedes.
Enne Bodøt pöörame suurelt teelt maha ja läheme väidetavalt suurima veetasemete vahega tõusu-mõõna fjordi vaatama. No voolab jah parasjagu, aga mingit kustumatud muljet ei oska sellest kaasa võtta. Kustumatuks teeb käigu hoopis see, et lööb põhja alt ära. Liiter mahla ja jäätis on ikka liiast ühele tee ja pudruga harjunud organismile. Kõnnin lahkelt kemmergusse juhatavate viitade järgi mitu asutust läbi ja viimasel võimalikul hetkel murran end lihtsalt ühest kehvema konstruktsiooniga uksest läbi.
Bodø apartement on ruumikas ja läheb ikka üle poole tunni kuniks igasugu aromaatse laga vahel enam vaba põrandapinda järele ei jää. Naised kibelevad pessu ja mehed asuvad õlle kõrvale näljendama kõigega, mis kottides leidub. Hitt on suitsuvorst juustuga ja kui naised puhtaks saavad on ka vorstitaldrik säravalt puhas. Revideerime läbi ja rüüstame ära kõikide järele jäänud matkatoidu pakkide paremad palad ja siis teeme hilisõhtuse tiiru Coopi. Tavaline matakatoit a’la makaronid lihaga ei lähe kellelegi sisse. Ikka Rikesalat, krabid, lõhe, apelsinid, mahl…mmmmm…. Ettenägelikult sai Sulitjelma Coopist õhtused õlled ära osta, sest siin peale kaheksat enam midagi ei anta. Varud pole siiski piiramatud ja peale hambapesu tuleb ikka veel tahtmine hea janu õunamahla neelata. Kuidagi kibe on see lõppmaitse…, aga noh eks peale hambapesu ongi maitsemeel rikutud.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte