Ettevalmistused | Eelmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Ärkan Einari hõike peale „Vein otsas ja kell on üheksa!“ Karmo on hõivanud tualeti ja peseb öiseid seiklusi maha. Nii ta ilmubki, virge ja puhtana, kurtes vaid, et prillid on kadunud ja ilma nendeta ei näe eriti otsida ka. Pole midagi, natuke aitan ja leiamegi asja voodi alt üles. Kõik on jälle bro.
Süüa antakse siin hästi. Kõik kuhjavad korduvalt taldrikud täis, et oleks päevane varu. Tiit lööb muna pooleks ja see valgub igale poole laiali. Kurat! Kas mul on ka selline või. Einar lohutab, et äkki ei ole. Seal olevat laual olnud kaks kaussi ja teises olevat olnud sildi järgi kõvaks keedetud munad. Et kummast kausist ma võtsin? No tore! Lähed öösel kell kolm magama ja hommikul kell üheksa pead aru saama millises kausis piisavalt keedetud munad on. Läheb hästi ja intuitiivselt olen sirutanud käe õigesse anumasse.
Hommikuses söögilauas uurin, et kuidas klaasike veini ööuneks ka sobis. Selleks ajaks kui valgeks oli läinud, olevat kõik otsa saanud ja puudugi oli jäänud, et hommikusöögini välja vedada. Selge, hommikul lähen esimesena rooli.
Pool üksteist saame minema ja kahe tunniga oleme Haaparandas. Jälle on vaja minna matkapoodi! Seekord Fjällräven Outlet ja vot siin läheb asjaks! Kaasa võetakse kaks suurt seljakotti, kaarte… ühesõnaga kõigil on jälle olnud aega järele mõelda, millest nad tõeliselt puudust tunnevad.
Järgmine peatus Oulu. Keerame Bauhausi samba tagant maha lootes tanklas kemmergut leida ja midagi sisse süüa. WC-d pole, tankla on kinni, Burger King isutab vaid Tõnul ja asjale saame alles ehituspoe pitsaosakonnas. Võtame lähimast poest midagi närida ja sõidame autos süües edasi. Jyväskyläni on 340 km ja Einar võtab rooli üle. Ja siis Tiit, kellele BMW omanikule iseloomulikult kõik sõidukid BMW-d meenutavad. Buss hakkabki Tiidu käes käituma tõesti jõuliselt, nagu polekski tegu Opeliga, ja seda teeoludest olenemata. Kui oleme lobjakasel teel 130 km/h eessõitvast autost viie meetri kaugusel kümme kilomeetrit ära sõitnud tehes korduvalt katseid mööduda, uurib Karmo, et kas mina saan aru, millist probleemi praegu lahendatakse. „Ei saa, aga ma ka juurdlen pingsalt“. Samal hetkel lendan küljega esiistmesse. Selge, järjekordne möödasõidukatse luhtus. Eessõitev auto leiab võimaluse põgeneda ja möödub mitmest autost. Nüüd saab Tiit uusi eessõitjaid atakeerida. Varsti oleme aga põgeniku kätte saanud, sest sellele jäi ette lopas laperdav rekka. Võtame järsult üle pidevjoone vasakule sisekurvi ja kui vaade kurvi tagant avardub, sõidab meile otse vastu autorong. Kiire pidurdus, oskuslik parempööre ja oleme jälle rekka taga. Tagant kostub juba mitmeid eriarvamusi sõidustiili kohta, aga Tiit on ettenägelikult klapid kõrva torganud ja enne Jyväskylä poeparklat ta ei taltu.
Edasi Himosele sõidan ise. Sajab jäävihma ja masin ujub juba 80 km/h korral. Suurelt teelt ära pöörates algab tõus, millest buss jäätunud teed mööda üles ei vea. Kaapides vajume poolviltu vastassuuna vööndisse ja hakkame kontrollimatult alla tagasi libisema. Seltskond lahkub autost ja hakkab läbi avatud akna tagurdamist õpetama. See kõik on juba nagu eelmisel aastal olnud – pime, libe tõus, kontrollimatu laskumine…. ja ka sellel aastal ei tule välja. Allpool saan masina õigesse teeäärde tagasi, aga seal hakkab kõnnitee piire vastu tulema. Välise abiga saame masina sirgeks nii, et osa jääb kõnni- osa sõiduteele äärekivi serva. Seal pole veel libe ja on koristamata graniidipuru. Teisel katsel saan üles. Pargime auto ära ja pakime end lahti. Saun pannakse kütte, aga see algul eriti midagi ei luba. Käime kordamööda vaatamas, katsumas ja nuppe keeramas. Kui on minu kord ekspertiisi teha, on taimeri nupp keeratud kaheksa tunni peale ja seejärel läheks ahi küdema kolmandiku võimsusega…. Annan ka oma panuse.