Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Kokanaadi infole, et kohv on valmis reageerin teadaandega, et olen üleval ja võib serveerida. Tükk aega ei juhtu midagi, aga siis pistab telgi ukse vahelt pea siis Tõnu ja uurib, et millisesse kruusi härrad soovivad. No vot, ettevaatlik tuleb ikka olla oma soovide ja naljadega. Esimesele aprillile kohatult toit üllatusi ei paku. Üllatusi pakub aga Ehteli poolt rakendatav lusika uuskasutus. Söömise ajal kulub ju enamus aega mälumisele ja lusikas seisab samal ajal kasutult näpuvahel. Sitkema toidu korral kaob vahel äragi nii et enne järgmist ampsu tuleb teist taga otsida. Et nii ei läheks, tuleb leida tööriistale rakendus. Näiteks on see ideaalne saapa alt jää ära urgitsemiseks, aga peab muidugi korralik teraslusikas olema. Mingi plastmassist „multituul“ laguneb ära ja jääd söömata. PS! rakendus on asjakohane vaid suusamatkal või lumepiirist kõrgemal kui ei taha oma seedeelundkonnaga tülli minna.
Lapime Ehteli katkenud suusakepi nahkrihmadele (tõesti lollikndel versioon, võib lappida palju tahad, paremaks ei lähe) uuesti mäkaiveri ümber, et aasad moodustuksid ja saame kerges lumesajus kümnest minema. Võtame esimese tõusu ära ja kui üles jõuan, selgitab Einar parasjagu teistele, et me oleme jälle valesti tulnud ja nüüd hoopis valesse orgu sattunud. Esimese hooga hakkan läbi hingeldamise vastu vaidlema, aga siis kerib kalender silme ette. Kirun seejärel läbi ähkimise Einarit suure häälega ja vehin kätega paremale jääva oru suunas, kuhu oleksime tegelikult pidanud minema. Marge muutubki murelikuks ja hakkab kaardil näpuga joont vedades kaasa mõtlema. Teised on juba harjunud sellega, et esimene tund minnakse valesti ja ei erutu. Otsin laka alt välja luubi ja palun Margel meie asukohas olevat kirja täpsemalt uurida. Lugedes ära imepisikese teksti „april“, jätab ta mõtlemise katki ja hakkab edasi suusatama. Päike paistab läbi pilvede ja valgus hajub. Erinevat värvi valged toonid sulavad kokku kirjuks hämuks, mille toon oleneb taustast ja valguse langemise nurgast. Väga omapärane maailm, aga kenaks päikeseliseks vahelduseks viimastele päevadele. Isegi põhjapõdrad on lumele sööma toodud. Vaated üha paranevad.
Tõuseme läbi kanjoni välja Sarjasjavrreks nimetatava järve kaldale ja jääme lõunale konsul Perssoni nimelises Sarjasjaure hütis lõunale. Kiri uksel ütleb, et onn on väljaspool matkahooaega suletud, aga hädaolukorras võib seda kasutada. Juurdleme ukse ees pisut, et kas kasutada hütti seetõttu, et meil on matkahooaeg või seetõttu, et meil on hädaolukord ja vajame kaitset näiteks päikesepõletuse eest. Hääletame ja peale jääb seisukoht, et meil on hädaolukord. Oleks ju muidugi saanud ka õues lõunat süüa, aga mugavad oleme, mis teha. Onnis on palju mugavam ju gaasipõletiga saiale juustu peale sulatada. Õues poleks saia kuhugi mujale laotada kui seljakotile, mis võib põlema minna. Või siis lumele, mis ära sulab ja saia vettinud plönniks muudab. Onnis aga, ole lahke, laotad kogu grupi viilakad lauale ritta ja tõmbad gaasipõletist tule ühtlaselt peale. Pärast lõikad kokku sulanud tükid lahti ja voilaa, ongi soojad võilevad Perssoni moodi.
Peale lõunat läheb veel eriti ilusaks. Järv on suur, tasane (peaegu) ja vaid vähesed firnilained tekitavad libisemisel ebamugavust. Ees liiguvad naised ja tugevad mehed, Tõnul tuleb nii kerges maastikus selline hoog sisse, et isegi Marge ei suuda tal sabas püsida. Kätte saame nad alles Vuolep Sarjasjavrreks nimetatavas järve läänesopis Norras. Siiski, grupp on ühtlane – naised on kogu aeg tugevad ja mehed on tugevad vastavalt päevale kui on nende kord olla. Või siis kui neid tabab motivatsioon. Mõiste ise võib ohvri jaoks täiesti tundmatu olla, aga see eksisteerib nähtamatus maailmas isikustamata olekus ja võib tabada keda iganes. See on nagu ärevushäire. Vanaaegses maailmas tunti sellist ilmingut mõiste all „kohusetunne“, kaasajal suhtutakse sellesse kui meditsiinilisse probleemi ja hakatakse ravima. Tegelikult on asi lihtsalt barbarissis, mida peab kogu aeg kütuseks põses hoidma. Niisugune enese tundma õppimise päev siis Tõnul. Väike tõus üle Vojep ja Bajep Sarjasjavrre järvede vahelise põndaku ja Sorjushytta hakkabki paistma. Kolime sisse ja paneme ahju kütte. Kuuris olevad saed on täielikult ikaldunud. Neid on seal palju ja ükski ei ole sihtotstarbepäraselt kasutatav. Väga raskelt tulevad siin sobiva pikkusega tükid palgi küljest ära. Siis otsib Tiit välja testri ja veel mingid juhtmega pulgad ning hakkab onni elektrisüsteemi akude kiirlaadimiseks ümber ehitama. Onn ei lähegi põlema.
Õhtul peale sööki diivanil lebades võtab Marge päeva kokku: „Puhkamine on ikka tore!“. Oleme teinud teise väga hea kilometraažiga päeva ja hakkab ähvardama oht homme õhtuks Sulitjelma jõuda. Juba mõeldakse külmast õllest ja tehakse plaane vabanevate päevadega. Ehk ikka jõuaks teiselt poolt Suliskongeni otsa? Või prooviks mõnda ligemal olevat vähekuulsat tipukest? Või läheks Bodø spaasse? Või jääks lihtsalt veel natukeseks mägedesse telkima? Bodøst lähevad laevareisid Lofootidel olevasse Å’sse, kus korraldatakse vaalasafareid. Kõlaks ju hästi – „Mida suusamatkal nägite? Põhjapõtru, rebaseid ja…vaalasid“. Ehtel ei jaksa sellist hedonistlikku loba kaua kuulata. Ta paneb ennast riidesse ja harjutab onnist järvele laskumist ja uuesti tagasi tõusmist kuni pimedaks läheb ja laskuda enam hästi ei näe. Tõusu saaks pimedas probleemideta edasi harjutada.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte