Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Marge tellis eile kokanaadilt kella üheksaks kohvi voodisse. Kui soovida, siis matkal saab kõike, peaaegu kõike. Äratus on varajane ja kella poole üheksaks on kõigil hommikused pannkoogid söödud. Aga see ei tähenda marsruudile mineku kontekstis midagi. Onn on nagu magnet, mis ei lase lahti. Enne lahkumist tuleb teha asju, mida telgis elades teha pole vaja. Näiteks tuua ära tarvitatud puude asemel uued, enne tuleb parajad tükid muidugi kolm meetri pikkuste palkide küljest kätte saada ja ära lõhkuda. Siis tuleb tuua alt jõest neljakümne liitriste kankudega vett, põrandaid pühkida, nõusid pesta… Kell kümme ei reeda tagatoast kostuv jutuvada mitte kuidagi, et Tiit lähiajalgi kuhugi minna plaaniks.
Nähtavus on taastunud üleeilsele tasemel, lumesaju tihedus samuti. Kangesti tahaks liikuda nähtavate märkide järgi ja ainus selline on üle jõe viiv sild, mille mustad sambad all orus lumesajus kumavad. Niisiis, sillale! Enamus proovib ilma suuskadeta peljates suure hooga sillast mööda kanjonisse sõita. Aga see pole hea plaan. Teisel pool silda satutakse kubemeni lumme ja seljakoti ning taga lohiseva kelguga on üksjagu rapsimist, et välja saada ja suusad alla panna. Einari eelmise aasta kogemus ütleb, et sellise ilmaga on kanjonid pehmed. Uljalt laskudes läbi ta jõe sillast allpool ja vaatab varsti ülima rahuloluga teisel pool künkal seistes orus toimuvat. Edasi liigumegi tõusvas joones, aga suund pole nii hea kui võiks. Samas otse onni juurest mäkke pürstimiseks on tõus liiga järsk. Peale kahetunnist vastutuult liikumist ilmub meie öömajake jälle paremal nähtavale. Suur on Marge üllatus neid nähes: „Kas me teeme ümber onni ringe või? Ja õhtuks läheme jälle sinna ööbima? Miks me siis asju kaasas veame?“ Ei jaksa vastata ega põhjendada. No on jah väike lisakaar neljakümne viie kraadise algsuuna eksimuse tõttu sisse tulnud, selle eest on olnud mõnus minek. Arvestades seda, et enamus ajast on näha ainult valget värvi, siis oleme õigel teel. Järgmine pilt kirjeldabki värvikalt seda, mida ümberringi näha oli. Vasakul paistab ka Suliskongen.
Korralik lumepimedus. Ainult jala all saad aru, kas tõused või laskud. Lumi on pehme ja seda tuleb juurde. Naised kütavad ees rada teha ja tugevad mehed neil kannul püsida. Marge laseb ees minna nagu lumehelbeke, aga pole mingit vahet, kas minna ise esimesena või tema järel teisena. Või Ehteli järel kolmandana. Raske on, etteaetud rada on väga ebakvaliteetne ja vajub kogu aeg läbi.
Lõunaks oleme oma öömajast viie kilomeetri kaugusele jõudnud. Ilma gepsu, telefoni vms kaasaegse orienteerumisriistapuuta oleks praegu ikka väga nutune õigetesse orgudesse sattuda. Kohalike onnipidajate sõnutsi pidi meie tänase päeva org olema suurepäraste vaadetega. Valetasid raisad! Lumepimedus tekitab tasakaaluhäireid ja isegi kerget iiveldust. Tõnu kukub lõuna ajal koos kommipakiga kogunisti niimoodi ümber, et tuleb teda kahe mehega püsti aidata – mina söön tal kõhu peale pudenenud kommid ära ja Einar tirib seejärel püsti. Süües hakkab külm, nagu ikka. Peale lõunat läheb ilm paremaks. Lund ikka veel tibab, aga nähtavus paraneb ja tuult on tükati üksikutel nukkidel. Muidu on sisuliselt tuulevaikus ja kui ei näeks kelkudel kasvavaid lumekuhilaid, ei saaks tegelikult arugi, et sajab. Oleme oma kakssada meetrit ära tõusnud ja jõudnud platoole, mis suvel on lihtsalt kõrgel asuv mägisoo. Valgus on jätkuvalt imeline. Marge näeb eemal maja, mis lähemale jõudes osutub allapõlve kõrgusega kiviks, jämedam rohukõrs paistab kaugelt vaadates teeviidana, mõni näeb isegi seda, mis sinna kirjutatud on. Mingil hetkel jääb Tiit ees seisma ja teatab, et läheb järsuks. Lumepimeduses aga ei eristu kui järsuks täpselt läheb, aga edasi minna ta ei taha. Platoo ei saa juba definitsiooni järgi järsk olla ja mulle tundub, et natuke Tiidust vasakult saab alla küll. Ma ei eksi, saab. Lähen liikuma ja kohe seejärel möödub minust paremalt kelk, siis kaob pind jalge alt ja siis läheb pea ümber kõik külmaks (nähtavus ei muutu, kõik on jätkuvalt valge) ning kuklasse maabuv seljakott kinnitab asendi. Olen maandunud.
Lume all on paha hingata ja nii ajan seljakoti kuklast maha ja keeran ennast selle peale külili. Suusad on sootuks kaugele maha jäänud ja keegi nagu oleks need otsapidi lumme püsti torganud, ainult ninad allapoole. Üldiseks heameeleks leban tükikese aega lumes, et ka Karmo saaks isu täis pildistada ja lumes ukerdamist teistele õpetuseks üles filmida. Definitsiooni kodus täpsemalt uurides selgub, et platoo on definitsiooni järgi „võrdlemisi tasane ulatusliku pindalaga ala“. Selle ulatuslikkuse osas peab kõik paika. Sõidame mööda „võrdlemisi tasast“ ala valgest ümbritsetuna poole kuueni ja korjame endid laagrisse kokku. Tõnu otsib konjaki välja ja kuniks Tiit ja Ehtel õhtusöögi valmis saavad hakkab hea.
Köök saab seekord eriti perfektne, lausa skulpturaalne võiks öelda. Õhtu edenedes lisanduvad veel valgusinstallatsioonid. Läheb selgeks ja külmemaks, nii umbes -10 kraadi peale. Vaated avarduvad ja ümberringi hakkavad hallide joontega välja joonistuma tänase päeva esimeste mäeharjade kontuurid.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte