Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Hommik on mõnus, ei saja ja tuult ka pole. Telgis on ka mõnus, kuulen kuidas kokanaat väljas asjatab…. Milleks tõusta? Või üldse ärgata? Selleks peab olema põhjus, parem kui mitu (juhuks kui üks ära langeb). Minul on ülestõusmiseks motivatsioon täiesti olemas ja peas on kaks mõtet. Tahaks kemmergusse ja tahaks kohvi. Einar jääb telki vedelema. Kuna ta kohvi ei joo, on tal telgist välja tulemiseks poole vähem põhjuseid.
Öö on olnud karge ja telgiplats kannab ka ilma suusata. Seega, ehk saab ka peldikusse ilma. Ei saanud. Või noh sinna isegi sai, aga tagasi tulles kukun kubemeni läbi. Kahjuks ainult ühte jalaga pidi ja üles jäänud haige põlvega jalg surutakse raksuga kokku. Väga paha on, jalg jääbki pooleks päevaks tuikama.
Enne kümmet saame minema. Järvel lõikame üle neeme ja teeme ka natuke tõusu. Järvele laskumisel on nõlva olemasolu tunnetatav, kuid kui pikk või kui järsk, sellest ei ole hämus võimalik aru saada. Lumi on pehme ja sügav ning lumme sukelduv kelk hoogu üles ei kerida ei lase. Nähtavus on selline, et silmapiir sulab maastikuks kokku kohe kui läheduses mingit tumedamat objekti, näiteks matkakaaslast, võrdluseks ja lõpmatusse vaadates vestibulaaraparaadi stabiliseerimiseks vahele ei jää. Ei saa õieti aru, kus lõpevad mäed ja kus algavad pilvede sakid. Mikroreljeefi tunnetad alles siis kui sellele otsa koperdad.
Järvel püüame taamal paistvate tumedate laikude olemust tõlgendada ja selle tõlgenduse alusel suunda valida. Puudulik nähtavus koos puuduliku tõlgendamisoskusega, mis liitub laiskusega tõusvas tuules kompass välja otsida, otsustame nelikümmend kraadi valesti. Esimesest ristuvast saaniteest paneme, tõdõkk, oma valiku õigsuses veendunult üle. Samamoodi teisest. Varsti ei taha kaart ja läheneva kalda maastik enam kokku minna ja kui juba kolmandast saanijälest risti üle läheme, tekib väike kahtlus. Nii mitme saanijälje loogika võiks ju olla see, et jälje ühes otsas on seesama onn, mille poole meiegi teel oleme. Kontrollime asukohta gepsuga ja olemegi liiga kaugele lõunasse tulnud, suundume täiesti valesse järvesoppi. Juba kolmveerand tundi tagasi oleksime pidanud kurssi korrigeerima. Või siis vähemalt esimese saanijäljega kohtudes. No pole midagi, järv on suur ja kogu grupp mahub ära pöörama küll.
Kolme tunni pärast oleme järve põhjakaldal asuvas Pieskehaure onnis. Ilm selgineb ja vaated avarduvad. Kõrgemad tipud on ikka veel pilvedes, aga kohati on ka sinist taevast näha. Onnis võetakse meid lahkesti vastu, ruumi on ja edasiminekuks pole põhjust. Homme lubab lund ja nähtavuse puudumist seega ka Suliskongen jääb olemata. Onnipidajad möllivad meid ja veel ühe äsja saabunud saaniseltskonna sisse ning lähevad siis safarile. Ilm ju on üle pika aja korraks ilus ja aken tuleb ära kasutada. IT süsteemid siin mägedes on aga kehvakesed. Onni kasutamise eest maksmisel püüab Einar mitme kaardiga asja ära õiendada, aga kumbagi kaarti masin ei tunnista. Ka Tiidu kaart ei tööta. Olen just oma kaarti masinasse torkamas kui Einaril sellist vanamoodsat maksmisviisi nähes kuklas turgatab „Kurat, 350 euri ei saagi ju viipekasena läbi minna“. Niisugune imeline IT maailm siis.
Teeme rikkaliku lõuna. Ehtel kibeles juba enne lõunat …. suusatama! Õues on ju niiii ilus ilm! Tiit haakub mõttega ja nüüd nad lähevadki. Teised lähevad magama. Motiveerime juba magamiskotis olles veel Ehtelit Sulitjelma õlle järele sõitma, et väljaminekul ka mingi sotsiaalmajanduslik mõte sees oleks. Onni laos oli ainult üks järele jäänud, seegi vaid 0,3 liitrine ja kuue euri eest. Verbaalne motiveerimine ei aita ja uks pannakse pauguga kinni. Olukorra lootusetust tunnetav Tõnu võtab mure lahendada, seltsib köögis koos meiega saabunud rootsi saanimatkajatega ning tulebki varsti tagasi kahe peotäie erinevate õlledega. Olevat saanud kingituseks! Saadame ta väikese vanakesega tänutäheks tagasi.
Muidu on grupp toimetuste arusaamiste osas üksmeelne. Kui Tõnu püüab nüüd ka end kuhugi voodisse mahutada ja uurib, et kas kusagil vabu kohti ka on, kostub üheaegselt kõikide lebajate suust „Ei!“.
Paari tunni pärast on kõik jälle värsked, nii magajad kui suusatajad ja kuniks saun köeb, teeme paar ringi turakat. Saskuga ei tulnud tõsisem mäng välja – minu jaoks ootamatult on tegemist ennekuulmatu mänguga ja lahtiste kaartidega mängust me kaugemale ei jõuagi.
Sauna lubatakse seitsmeks ja lõpetame kaardid aegsasti, et oleks aega saunaasju otsida. Margel on lisaks seitsmele paarile kinnastele kaasas ka hulgaliselt muid asju. Ja osa neist on vahelduvalt, kuid regulaarselt kadunud. Karmo ja Tõnu seisavad siis igal õhtul telgi ukse ees ja ootavad kuniks Marge telgi segi on pööranud. Ja lähevad siis oma asju otsima. Täna on Marge elu onnis veelgi keerulisem. Asjad on kadunud, aga keegi ei kavatsegi oma laiali laotatud asju koomale tõmmata, veel vähem toast lahkuda, et mugav otsida oleks. Lisaks läheb hämaraks ja silm ei seleta enam hästi. Aga pealamp on kadunud. Olukord laheneb alles siis kui kõik ära sauna lähevad. Siis tekib vähemalt ruumi….
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte