Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Kell kuus hommikul teeme mõlemad Einariga silmad lahti. Väljas on täiesti vaikne – ei lund, ei tuult. Võiks ju üles tõusta, aga kahjuks pole meie kokanaat. Einar proovib paar korda motiveerivalt üle laagri tervitusi lõuata, aga isegi ebatsensuursusi ei kostu vastuseks. Piilun ukse vahelt õue. Mäge mille otsa täna minna tuleks, ei ole olemas. Näha on vaid lähim kivi, mis on parasjagu nii suur, et selle taga asjal käia. Otsa ronida pole lihtsalt viisaks. Kuna mäge pole, siis täna mäe otsa minna ei saa. Ei saa ju ronida mäge, mida pole. Varsti hakkavad Ehtel ja Tiit õues liigutama, kell seitse läheb vesi sooja ning veerandtunni möödudes valmib maitsev kartulipudrusupp. Kokanaat on nimelt jõudnud järeldusele, et pole mingit vahet, kuidas grupp omale vajaliku vedelikukoguse manustab. Ei pea teed või kohvi jooma, saab ka teisiti. Ilm on pilves, aga nähtavus mööda samakõrgustasandit on paranenud. Isegi järve teine kallas kumab läbi. Äraminek enne kümmet ikkagi ei õnnestu, vaja on pakkida.
Algatuseks on vaja laskuda läbi hämu, milles varjud ja reljeef puuduvad, tagasi järvele. Kõik püsti ei jää ja seda korduvalt. Tõnu perforeerib pehmes lumes isegi oma jope ära. Järve teises servas ilmuvad välja viis saani, mis liiguvad meiega samas suunas ja teevad meile pehmes lumes tee ette. Järve teises otsas alustame tõusuga. Enamus võtavad Tõnu eeskujul suusad alt ja proovivad jala minna. Minu hommikul määritud suusk peab hästi ja kannatab isegi kelku taga lohistades otse üles minna. Ehtel proovib kääri, aga loobub samuti. Järvest välja jõudes tehakse grupiviisiline suusamäärimine, sest tõus jätkub ja jätkub. Isegi Karmo paneb eilsele juurde. Tuult pole ja on soe, tõusul päris palav. Vahepeal siiski näitab paremal Nordre Saulo jalamit. Saani jälg on küll ees, aga reljeefist ei saa midagi aru enne kui mõni lumevaal või auk põlvist läbi lööb.
Varsti pöörab saanirada ära mäkke ja sinna meil asja pole. Võtame nõlva mööda samakõrgusjoont. Lumi on paks ja tuleb tublisti tööd teha, et kelk lumes edasi liiguks. Laskumine Mellavatneti järvele on samuti piiratud nähtavusega. Näha pole midagi, aga hoogu see-eest koguneb kiiresti. Ehtel ei oska olukorras muud midagi ette võtta kui pidurdab hoo maha pead pehmes lumes hoides. Hoog kahaneb aeglaselt, kuid kindlalt. Ainult lume sulamine võtab hingamisteedes peale peatumist pisut aega ja see viivitab ka kõnevõime taastumist. Aga kangesti tahaks juba öelda ja kogetut kaaslastega jagada.
Tiidu leping kelguga on väga õrn ja koostöö ei toimi. Pigem on tegemist permanentse sabotaaži kui koostööga. Tiit hakkab lootusetul maha jääma ja kuivõrd on uuesti tihedalt sadama hakanud, siis tuiskab rada kinni minutitega. Poole järve peal teeme lõuna. Päris Norra-Rootsi piirist jääb 800 meetrit puudu. No ei võinud siis oma piiri täpselt poole järve peale vedada, oleks saanud üksteisele üle piiri kuivikut ja rosinaid ulatada. Või siis kalakonservi õli Norrast Rootsi valada selle asemel, et seda endale Norras peale kallata ja siis räpasena Rootsi sõita.
Tagantpoolt hakkab meile lähenema täpp, mis minu silma jaoks jaotub peatselt kaheks. Veel natuke ja ka teiste jaoks on täppe kaks – mees ja koer. Vahetame täis suuga paar sõna, aga ega me üksteise plaanidest eriti aru ei saa.
Külm hakkab ja uuesti hakkab tihedalt lund sadama ka. Tuult õnneks väga palju ei lisandu, aga see-eest on see vastu. Marge paneb esimesena minema. Järvest välja saamiseks tõuseme natuke ja siis saab jälle laskuma hakata. Tiit istub aga kelgule ja hakkab hobusesalviga jalga ravima, teised panevad pehmes lumes mõnusalt lauget nõlva mööda alla kes kuidas. Igatahes venib rivi jälle pikaks ja Tiitu läbi lumepilve näha pole. Röögin igaks juhuks natuke tuulega võidu, aga see ei muuda midagi. Tekivad uued saanijäljed ja need viivad mitmetesse suundadesse. Mõistlik oleks kõigil ikka samas suunas minna. Laskume edasi. Nõlv ei ole järsk, aga näha pole midagi. Einar, Ehtel ja Marge on alla saanud, kotid maha visanud ja pidama jäänud. Püüan järgi minna, aga kiirus läheb nendes tingimustes ikka liiga suureks ja teen seljakotile visates paar pidurduspetust. Lumi on ju pehme, mitte mingi tuule poolt teravaharjaliseks ihutud firn ja kontrollitud kukkumine selili on ikka palju parem kui kontrollimatu pidurdamine peaga.
Tiit on nähtavale ilmunud, aga kelk on kurja juur ja läbi tuule kuuleme vastastikku kestva eneseväljenduse kõminat. Varsti hakkab paistma öömajaks plaanitud Pieskehaure järv. Heietatakse ka mõtteid teisel pool järve asuvast onnist, aga sinna on kümme kilomeetrit. Mööda järve küll, aga valges me sinna kindlasti ei jõuaks ja väsimust ikka juba on.
Järv on all ja esmalt tundub, et saanimehed on püstloodis seinast alla pannud. Marge kogub ennast natuke ja paneb järgi, traaversiga siiski ning on probleemideta all. See annab julgust ja läheme järele. Einar jääb veel üles Tiitu ootama. Lumi on nõlval tegelikult sügav ja alla saamine on lihtne. Liiga lihtne, sest Tõnu proovib leida oma teed ja leiabki varjudeta maastikus kaljurünka, millelt saab alla potsatada. Alt on rünka vertikaal ilusasti näha, aga kui Tõnu otsustavust enese laskumise valmisseadmisel õigesti tõlgendame, siis ülevalt paistab kõik valge lauge nõlv. Veename ta ikka ümber.
Tiit oma kelguga täna milleski kokku ei lepigi. Kelk lastakse koti küljest lahti ja virutatakse otse mööda saani jälge alla. Kelguomanik ise astub turvaliselt reieni lumes sumades järgi. Fikseerime protsessi turvalisuse, jätame Tiidu laskuma ja liigume järve väljavoolul oleva silla juurest uuesti natuke üles tuulevaiksemasse kohta, kus potentsiaalne saaniliiklus telke ära ei hävita. Laager on juba laialt kõvaks tambitud kui Tiit saabub. On optimistlik, aga tönts. Turgutame teda Torresega. Ka lumesadu lõpeb. Kokanaat koosseisus Marge, Karmo ja Tõnu on ülesanded mõistlikult ära jaganud. Nii suurt köögiauku kuhu kolmekesi sisse mahtuda vaja ole. Ja kõige väiksem auk tuleb kaevata siis kui selles õiendab ainult üks, kõige väiksem kokanaatlane. Nii jääb augu kaevamine Marge ülesandeks ja et keegi ei segaks või õpetaks, saadetakse mehed koos teistega telgiväljakut kõvaks trampima. Suusaga saabki platsil varsti ilma sisse vajumata käia. Ilma suusata ei hakkagi saama. Seda ilma suusata varianti proovitakse kuni hommikul laagrist lahkumiseni ning ikka ja jälle ronitakse kõhuli lastes august välja. Lund on ikka puusani. Ka Einari poolt eemale kaskede alla rajatud peldikusse tuleb mööda kõvaks trambitud rada suusatada. Tõnu ja Marge proovivad esmalt ka ilma, aga kui pool suusarajast on meetri sügavuseks tallatud, siis tulevad ikka telkide juurde tagasi ja panevad suusad alla. Uue suusaraja peavad nad nüüd muidugi ka tegema.
Õhtusöök on pidulik – makaronid ja kiluvõileivad. Püüame hommikul kannatada saanud Tõnu jopet mäkaiveriga paigata, aga see ei õnnestu. Niiske ja reljeefse pinnaga jope ei võta kleebet külge. Ka tilk vanakat vahele ei aita.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte