Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Kell on pool viis õhtul kui õuest kostub Marge hääl naabertelgist väljunud Tiidule: „Kuidas öö möödus?“ Tegelikult käis Marge juba hommikul pool kümme meie telgis kohvi nõudmas. Et kokanaat või nii, ja et miks ei ole, ja millal saab. Kui ta pea telki pistis, tundus, et meid ründab lumememm. Ainult prillid läikisid nägu katvast tuisklumest läbi.
Nimelt oli öösel tõusnud korralik purgaa ja ka praegu lendas lund vastu tuules laperdavat telki sellise kolinaga nagu oleks keegi kahetaktilist mootorit pläristanud. Plaan Nordre Saulole minna oli kadunud juba varahommikuks ja motivatsioon end liigutada puudus täiesti. Mis kohvi? Küljegi keeramine on koormav. Minna oleks siit vaid 200 m kõrgemal asuva järve äärde, aga sinna on 2-3 tunni tee, mida on mõistlik ette võtta ainult siis kui ilm päeva peale paraneb. Ja see minekki oleks vaid selleks, et mitte külgesid valusaks lebada. Kohe peale Marget pistab oma lumise pea meie telki Ehtel: „Kas hakkame ikka varsti minema?“ Ei, mingit mõtet pole selle ilmaga hakata laagrit maha võtma, et seda siis vihisevas tuisus hakata kahe tunni pärast uuesti püsti panema. Kaugemale ei saa minna, tahaks ju ikka proovida selle mäe otsa saada… Kui muidugi homme ka mäeilma pole, aga liikuda kannatab, siis tuleb loobuda. Muidu ei jõua plaanitud ringi ära ja Suliskongeni mägi ju ka ootab. Tänane ilm liikumisilm igatahes ei ole. Aga, kõik nii ei arva. Varsti peale Ehtelit ilmub meie telki Tõnu pea ja tahab teada, et mis kell liikuma hakkame. On ikka seltskond kogunenud! Tema entusiasmi vaigistame palvega kühveldada meie telgi eest lumehunnik ära andes samas mõista, et kui me välja pääseksime, siis oleks lootust ka süüa saada. Lund on telgile tulnud nii palju, et alla vajunud lumehunnik hakkab takistama lume äravalgumist katuselt ja lumi rõhub juba telgi otsa üsna ähvardavalt. Seestpoolt käega enam ei jaksa hunnikut edasi nügida ja välja sellise ilmaga ju ei lähe.
Niisiis on küsimus „Kuidas öö möödus?“ kell pool viis õhtul igati asjakohane. Meil on Einari sisse seatud sanitaartehnika igatahes aidanud nii öö kui päeva turvaliselt telgis püsida. Natuke kuivikuid ja eilne martsipanibatoon loovad täiskõhutunde ja toovad terveks päevaks hea une. Nagu õhtul teed juues selgub, oli Torres naabertelgis Tõnu ja Karmot päeva veetmisel täpselt sama hästi aidanud. Tegelikult isegi paremini.
Et tuul on nii palju nõrgenenud, et sellest inimhääled läbi kostavad, kobib Einar ära välja hakkab köögiauku lumest tühjaks viskama. Kokanaat ikkagi. Auk on triiki täis, mis tähendab, et köögis on poolteist meetrit lund – 70 cm eile kaevatud augus ja 80 cm augu ümber laotud vallide vahel. Naabertelgid on lumepõlledeta ja hoolimata hillebergidest, sügavatest aukudest ja lumemüüridest on mõlemal sise- ja välistelgi vahele hang tekkinud. Tiit käis juba öösel enda telki välja kaevamas ja läbi sisetelgi kaela sadavat lumekihti eemaldamas. Nüüd siis jälle. Meie telgis piirdus lumesadu ainult läbi lahti ununenud ülemise õhuava tulnuga ja seda tuli aeg-ajalt välja visata. Lae all tikkus see sulama ja kaela tilkuma, samas kui põranda tasapinnas ei sulanud lumi isegi termose küljest ära.
Tuisus on väheke hõredama sajuga aken tekkinud ja ronin ka välja. Vähemalt hommikust peab matkaja ju sööma kui õhtusöögiks jaksu ei jätku või isu ei ole. Ilmaaken sulgub ja jälle hakkab tihedalt tuiskama. Vastu tuult kohe üldse ei taha nägu pöörata. Et algatuseks on eilse mustikakisselli jääk, siis on hea selg vastu tuult toetada ja möödavihisevatele lumetükkidele järele vaadata.
Kuniks hommikusöök keeb kaevatakse uue öö ootuses telgiaukudest lund välja, et uus sadu saaks katuselt jälle alla valguda. Samuti kaevatakse hangedesse ja lumevaaludesse auke, et saaks telkide vahel liikuda ja ei peaks end kõhuli üle vallide veeretama.
Hirmus lumetuisk on nii kõva jõuga, et murrab ära lahti ununenud soolatopsi kaane ja viib sellelt doseerimist lihtsustanud aukudega katte. Enne kui läbi valge lumetolmu valgest topsist väljuva valge soola voolamist märkan, on hilja. Ühe paja makaronid on ikka kenasti soola saanud. Püüan kahe paja sisu omavahel segada ja tulemuseks on kaks pahatäit väga soolaseid makarone. Lume juurde kühveldamine natuke aitab, aga saab ikka soolane suutäis küll.
Kui Tiit eile järvel kohatud Norra pensionäridele meie järgmise päeva plaan tutvustas ja Nordre Saulo otsa minekust rääkis, siis arvasid nood, et täna me sinna otsa küll ei saa. Huvitav, kuidas nad teadsid? Täna pole järvel näha ühetegi suusatajat. Tõsi järve ennast ka pole näha. Võibolla nad siiski on seal? Looduses on ju tihtipeale nii. Võtame näiteks klassika: Suslikud. Seisad viljapõllu ääres ja sa ei näe mitte ühtegi suslikut. Ometi on terve põld neid täis….
Söögiteo lõpuks on kõik vähegi praokile jäänud kotid lund täis tuisanud ja klaasriidega kaetud gaasiballoonid nii paksu lume alla mattunud, et vaid priimuse voolik nende asukoha reedab. Teeme köögi korda st pillume lumest uuesti tühjaks, peseme pajad ja anname kokanaadi Tiidule ja Ehtelile üle. Neil läheb õhtune kokanaat sama libedalt kui meil lõunane. Mitte kellelgi pole isu, ainult teed natuke juuakse enne telki pugemist. Vähemalt oleme söögikordadega jälle järje peale saanud.
Magama sättides vaatan veel enne pea alla panekut väljas seljas olnud sulejope taskud üle. Avastan kummastki taskust peotäie lund. No muidugi, taskud olid ju lahti ja rohkem polnudki selg vastu tuult seistes vaja, et taskud lumest pungi täis saaksid. Jäätunud fliiskindad olen sunnitud kõhu pele kuivama panema. See materjal tuisus köögikindaks kohe kindlasti ei sobi. Hetkega puhub tuul selle lumetolmu täis ja pajast tulvav soojus sulatab selle igal avaneval hetkel jälle ära. Nii on mul kokanaadi lõpuks kaks kaltsmärga kinnast, mis telki mineku ajaks on ka ära külmunud. Enne uinumist on läbi tuulekohina ja vastu telki peksleva lume krabina kuulda kaaslaste pingutust väljendavaid häälitsusi kui nad enne telki ronimist üritavad põit võimalikult tilgatumaks pressida.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte