Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Hommiku algus on esoteeriline-eklektiline. Esmalt lahendatakse ära mõistatus selle kohta, mis juhtub aeglase kaljukitse tähtkujus sündinuga – temast saab veevalaja. Kui perspektiiv valdava osa grupiliikmete jaoks selge, minnakse Margele appi tatra pealt vett ära valama. Kokanaat on raskustes, kuna pole suuteline tatra lõhnagi taluma, maitsmisest rääkimata ja seetõttu on hommikusöögiks valminud nii tatra- kui kaerahelbepuder. Ka seda viimast ei ole kõik grupiliikmed võimelised manustama seega kõike jagub kõigile. Hommikuse arveldamise juures toimub veel ühinemata grupiliikmete massiline ühinemine Suomen Latu matkaorganisatsiooniga kuna kiire arvutus näitab, et juba esimene ööbimine annab kaheksa eurot plussi.
Kausid said puhtaks ja nüüd läigib õues ka päike. On täielik tuulevaikus ja idüll. Määrime suuski ja paikame lollikindlat varustust. Õues külmas seisnud suusad nakkuvad toas seisnud sooja määrdega ideaalselt. Nagu Karmo määrdepulgaga õrnalt üle suusapõhja libistab, jäävad tallale maha suured rasvased sulamäärde klimbid, mis hetkega külmuvad. Kui püüda klimpe korgiga laiali ajada, lisandub klimbile ka natuke korki. Ja maha ei tule see segu enam ka noaga lõigates mitte. Suusaomanik vaatab kaarti ega heitu. Ees on tulemas ainult pikad tõusud, kus tugev pidamine on abiks.
Ehteli suusakeppidest on eilse päevaga mitmeid osi lahkunud ja niiviisi ei jätku neid rohkem kui lõunani. Nõukaaegsed kapronrõngad on juba kümneid aastaid tagasi rabedaks muutunud ja nende kooshoidmiseks pole muud lahendust kui ohtralt mäkaiveriga üle mähkida. Autentne nahkrihm katkes eile kohe alguses kui käsi sellele toetus. Profülaktika mõttes teibime ära ka kõik ülejäänud nahast ja kapronist detailid, sest ilmselgelt pole küsimus „kas“ vaid „millal“. Ehtel ise õigustab olukorda tsitaadiga Einari e-kirjast: „Võtke kaasa vanad veneaegsed suusakepid, need mis praegu poes müüakse, ei sobi ja lagunevad ära“. Mõeldud oli muidugi seda, et ei sobi kaasaegsed vedelad fiiberkepid, aga kusagil polnud öeldud, et „vanad“ ei tähenda seda, et 1982 aastast pärit hiirte näritud nahkrihmad ja pragunenud rõngad ei vaja vahetamist. Tiit on veendunud, et ta võttis kaasa kõige paremad, mida raatsis välja laenata.
Kahe tunniga on tõusud võetud, vähemalt nii me arvame ja Karmo vaatab murelikult oma suusamäärdetupsulisi suusataldu. Kulumine toimub loodetust aeglasemalt. Tegelikult pole väga häda midagi. Oleme küll kurul, kuid edasi on selline üles-alla kulgemine.
Hakkab paistma Bajep Doarrojavrre järv ja selle väljavoolul olev pais, ja mõned kohalike mägimajakesed. Alt on näha tõusmas norrakate paari. Marge sööstab neile vastu ja annab keppidega veel hoogu lisaks. Tema taga lohisev kelk võtab külje ette ja valmistub noori jalust maha niitma. Kui nood aru saavad, mis neid ähvardab, hakkab neil kiire. Marge ei püüagi oma trajektoori muuta ja ainult kiired liigutused päästavad norrakaid sattumast taas järvele, kust nad olid oma pikka tõusu alustanud.
Järvel on korralik tuul. Tiit on kuhugi taha asjatama jäänud ja nähtavusest kadunud, aga kohe mitte ei taha siin paigale ootama jääda. Hakkame vaikselt üle järve liikuma ja kui väike must täpike järvele viiva laskumise algusesse ilmub, anname hoogu. Järve teisel kaldal teeb Einar tiiru algul ühe üksiku kase juurde ja siis kõrgemale suure kivi taha. Üleval on ilusam, aga veel tuulisem. Liigume edasi kohani, kus suusarada Rootsi suundub. Siit on hea vaade Nordre Saulole ja päike mängib seal õhtu otsa varjuteatrit. Tuul on aga järjest tublim.
Teised hakkavad telke üles panema, meie hakkame Einariga köögiauku kaevama ja süüa tegema. Alustame mustikakissellist jõhvikatega.
Omale telgiauku kaevates ei suuda soovmõtlemine geomeetriast üle olla. Esimene katse näitab, et auk on telgi jaoks lootusetult väike. Teine katse annab lootust ja ajame telgi püsti. Loomulikult lootusest üksi ei aita, kaevama peab ka. Nüüd siis juba nii, et Einar ja Karmo hoiavad augu äärel üles pandud telki kinni, et see minema ei lendaks ja mina püüan auku tegelikkusele vastavaks muuta. Kui juba laiustpidi mahub ja saab nurgad ära ankurdada, siis ilmneb, et otsad ikka ei mahu veel ja kogu meetrine lumevall tuleb veel meetrikese edasi visata. Nüüd juba kitsastes oludes, mis telgi ja valli vahele oli jäänud. Telk püsib vähemalt paigal, aga ähkima võtab. Õhtusöögiks on riisi pajaroog tuisklumega. Kakaost loobume, sest kõigi meelest on kisselli maitseline tee parem kui kissellimaitseline kakao. Tuul kosub jõudsasti ja lennutab lund. Pottidest tõusva aurupilvega kombinatsioonis on nähtavus köögis nullilähedane. Enamus võtavad oma kausid ja kaovad telki sööma.
Õhtul tuul pisut vaibub, on vaid üksikud tugevamad iilid, mis -10 kraadile ikka teise sama palju otsa panevad. Parem muidugi kui enne ja vaated on ju kenad. Õhtul hakkab Tõnul ja Ehtelil Karmo juures telgis külm ja nad tulevad meile külla. Kenasti, viisakalt, kõigepealt ukse vahelt Becherovkat sisse aidates. Oleme neile leige südame ja soojade sõnadega abiks ja inimestel hakkab kohe palju soojem.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte