Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Meie majas läheb uni juba poole kaheksast ära. Vähesüsteemne kohmitsemine kestab poole kümneni ja siis hakatakse naabermajas putru ja kohvi serveerima, misjärel kohmitsemine jätkub. Kui kõik on õue kogunenud ja grupi võib minekuvalmis olevaks lugeda, palub Einar Tiidul boksist ka omale kirka välja otsida. Tiit kobab käsikaudu kuni pihku jääb ainus vars, mis leida on. Kilekotist välja võttes ilmneb korralik kaevurikirka, oma kolm kilo kaalu on sel vähemalt ja seda kirkat keeldub Tiit kaasa võtmast. Kui seltskond on piisavalt lõbutsenud ja hambaid teritanud, otsin välja matkakirka, mille hommikul suusakotti silma alt ära panin. Pool kaksteist saame minema, mis esimese päeva kohta pole halb tulemus.
Tiit rõõmustamas kotist välja tulnud kaevurikirka üle
Matkakirka tundub eelnevaga võrreldes mänguasi.
Matkame suure tee äärde välja ja jääme aru pidama. Tee on käidav, suund klapib, võiks ju astuda. Astumine ju on ka matk. Ehtel, Karmo, Marge ja Tiit aga kibelevad teisel poolt teed algavale saanirajale suuski alla panema. Teades saanisõitjate lõbujanu, ei pruugi see olla ei lihtsam ega otsem meile vajalikku raja algusesse jõudmiseks. Aga kõik võivad suusatada seal kus nad tahavad. Lepime kokku kohtumispunkti ja lahkneme. Läheme Tõnu ja Einariga mööda lumist autoteed, mille mõni järsem nukk võtab küll ähkima, aga alus on kõva ja tagasi ei anna. Rajal on kindlasti „huvitavam“.
Jõuame kokkulepitud teeotsani, kus on suur parkla saanidele ja nende veokärudele. Läheb tükk aega, enne kui Karmo paljas pealagi kaugelt paistma hakkab ja ta meid nähes keskmise näpu võidukalt püsti ajab. Varsti hakkavad ka teised paistma. Naised on juba lahti riietunud ja kõigil on kujunenud läbitud rajast oma arvamus.
Edasiminekuks pakivad saabunud suusaentusiastid oma suusad samuti kelkudele. Kõik välja arvatud Karmo, kes õigeuskliku suusamatkajana kelku ei kasuta. Järjekindlalt ja visalt astub ta järsust nõlvast käärsammu üles ja kui hapnikku üle jääb, siis võtab „kelgumatkajaid“ aasida. Kahe tunniga oleme Kjelvatneti (Giebbnejavrre) järvel. Teeme lõuna, määrime suuski ja edasi läheme juba paaristõugetega. Järv kihab suusatajatest ja mootorkelgutajatest. Järgmise, Callanasjavri järve äärde tõusmiseks peame ületama vallikese, mis ülemises otsas paistab üsna järsk. Ja siis tuleb esimene laskumine…, mis alt vaadates pole pooltki nii järsk kui ülevalt. Kõik jäävad püsti. Tiit ei proovigi suuskadel laskuda, väites, et kelgupidur ei pea ja tuleb alla kelk ees ja suusad kaenlas. Kindlasti pole see jätkusuutlik suusamatkamise viis, aga noh, eks asi vajab harjumist. Kaugel eemal on näha, kuidas Karmo irdub ja suundub külavaheteele. Ta oli tõusu ära näinud ja püüdnud olla kaval. Majade juurde läheb laugem tee ja väike ring säästab jõudu. Kui oleme juba üle järve ära jõudnud, hakkab ka Karmo uuesti paistma. Tema valik olevat olnud väga hea kuni küla lõpuni. Kui oli vaja uuesti järveni jõuda, algas poolde reide ulatuv pehme lumi ja järveni jõudmiseks oli vaja läbida karniis. Kjelvatnetil nägime, kuidas seltskond lõikab üle neeme, tehes väikse tõusu lisaks, aga liikudes lühemalt. Nüüd kohtume jälle. Tegemist on perekonnaga, kelle kaks suuremat last, sellise alla kümnesed, lendavad suuskadega ringi ja kõige väiksem, neljakuune, sõidab kelguga lapsevanemal sabas. Aga suusataja nägu oli tal peas küll juba.
Lösutame Tjalalvesi DNT hüti ees ja naudime vaateid. Majas end sisse seadnud pere tunneb muret, et äkki me pelgame sisse tulle. Lohutame ja rahustame, et meil on kõik hästi ja me jõuame toas veel õhtu otsa konutada. Kütku nad aga rahulikult tuba soojaks.
Päikseloojangul teeme veel igasuguste erirežiimidega ilupilte, mis „tropic view“ valikus kaskedele lehed külge panevad ja lumeväljale vahutavad lained lisavad. Kui päike ära kukub, ajame ka omad asjad tuppa ja hakkame lund sulatama. Perekond asutab ka end tagasi Sulitjelma minema. Tuba veel väga soe pole ja Ehtel kõnnib ikka veel mütsiga, mis mõjub häirivalt ja ei lase ka teistel end hubaselt tunda. Mütsi aga tütarlaps ära võtta ei taha, pidavat veel külm olema ja peast pidi kõige rohkem soojust eralduma. Aga et tuba siis kiiremini soojaks võiks minna, sellega ta nõus ei ole. Küsimus „Aga kuhu siis soojus kaob“ vastust ei saa.
Õhtul moodustasime Ehteliga paari ja tegime ettepaneku bridžiks. Kuna keegi vastu ei astunud, tituleerisime endid ära ja peale Tõnu ja Marge liitumist saime enne magama minekut vähemalt tunnikese turakat taguda.
Öösel kahe ja viie vahel lubatakse virmalisi. Einar ja Marge käivadki vaheldumisi kontrollimas, aga midagi ei näidata.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte