Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Ärkan kohvilõhna peale ja ronin kitsast keerdtrepist selg ees alla esimesele korrusele. Eile õhtul tundus trepp ülesminekul väga turvaline ja toetav, täna laskumisel aga järsk ja ohtlik. Ometigi ei ole selle geomeetria ööga muutunud… Ongi kohv valmis ja Marge, Ehtel ning Tõnu rüüpavad naudingust särades. Einar nagu ikka, ainult nuusutab kaaslaste tassidest tulvavat aromaati. Kui esimene tass joodud ja just hakkab mõnusaks lobaks minema, annab Einar vihje, et laev väljub kolmveerandtunni pärast. Ajame Karmo ka üles ja hakkame asju tagasi autosse tassima.
Eilne kelkude sättimine ja nööritamine on mõjunud nii, et katuseboks koos suuskadega enam ei sulgu. Proovi kuidas tahad. Või õigemini ei taha, sest ka peale mitmendat uuesti alustamist on tulemus sama – ei mahu. Aeg aga pressib peale. Karmo jalutab jälle iseseisvalt laeva otse kaptenisillale ja selgitab olukorda lubades, et me ka kohe tuleme. Oodaku ainult natukene veel.
Vaasa sadam
Viskame ühe paari suuski autosse ja saame katusekastil kaane kinni. Tuuritame bussiga aedade vahel õiget auku otsides, aga jõuame mitu korda suletud tõkkepuuni. Ei aita ka aedade eest tõstmine, eemalt paistva autorivini me ei jõua. Aitab linna keskväljakule tagasi sõitmine ja nüüd viib lai sirge tee meid otse piletite registreerimise aparaatideni. Automaatselt tuntakse ära Einar, Marge, Ehtel, Meelis, kuid Tiit, Tõnu ja Karmo on masinale tundmatud persoonid. Lööme peale paari katset seadmega inimlikult suhelda käega ja kui see ka ei aita, sõidame takistamatult laeva. Karmo on nagunii juba ilma piletita kaptenisillale jõudnud.
Söögileti ette jõudes on Karmo jätkuvalt kapteniga klaasikest viskit võtmas ja ootame me teda ei hakka. Registreerime oma vautserid ja hakkame väga-väga aeglaselt mäluma. Pole ju paremat ajaviidet tunde kestval ülesõidul kui söömine ja tuleb olla rahulik, et nauding kestaks ja kõht mitte liiga ruttu pingule ei tõmbuks. Tõnu ja Ehtel ikka muretsevad ja heidavad meile ette hoolimatust kaaslase suhtes, tahavad regulaarselt kuhugi helistada ja püüavad kehakeeles ärevust tekitada. Ikkagi inimene on merel kadunud. Teised söövad rahulikult ja juba poole tunni pärast tõstab Karmogi enesele munaputru ja viinereid taldrikusse.
Ilmateade lubab Svartiseni kanti kõike muud kui ookeanile avanevaid kauneid vaateid. Kogu periood paistab olevat kaetud sademetega 5…8 mm ööpäevas. Temperatuur lubatakse kilomeetri kõrgusel küll miinuspoolel olevat, kuid tuul ei luba loota idülliliselt langevaid kergeid helbeid, vaid lume liikumist paralleelselt Maaga. Käin katseks õues lörtsi ja tugeva tuule käes proovima, et kuidas sellise ilmaga matkata oleks. See pole küll ookean, vaid tühipaljas Läänemeri, aga no ei tekita ka see üldse nii suurt entusiasmi kui toas arvutiekraanil kaardile jooni vedades tundsin. Hoopis märjaks teeb ja jahe hakkab. Vaatame kaarti ja arutame võimalusi kuni selleni välja, et minna hoopis Nikkaluoktasse ja seigelda Kebnekaise ümbruses, kuhu sademeid palju vähem lubatakse, kuid kus plaan on täiesti ette valmistamata. Ja siis on veel olemas plaan B, mida kodus natuke sai uuritud – nimelt Sulitjelma ümbruse Junkerdali rahvuspark ja Rootsi pool asuv Padjelanta rahvuspark. Seal on ka mitmeid „tindeneid“ sealhulgas Nordre Saulo (1768 m) ja Norra põhjaosa kõrguselt teine tipp Suliskongen (1908 m). Arvestades ilmaolusid tundub nagu plaan, seda enam, et marsruudile jääks mitmeid Norra DNT ja Rootsi STF süsteemi majakesi. Öömaja veel ära ei bronni, vaatame mis päev toob. Tahaks ikka liustikult Atlandi ookeani näha…..
Umeas käime jälle suures kaubakeskuses. Peamiseks põhjuseks on lapi leivad, mida Einaril kindlasti vaja läheb, aga Tamperest siia on olnud pikk maa tulla ja vaja on kohalikus Stadium Outletis ka matkavarustust uuendada. Matkapoe tekitatud elevusest pea kaotanud Einaril jäävadki lapi leivad ostmata. Ajas inimese vajadused muutuvad ja üldiselt toimub see protsess sujuvalt ja aühesuunaliselt. Aeg teatavasti ei kulge aga lineaarselt, selle kulgemine on personaalne ja seetõttu võib vajaduste muutumine kõrvalseisjale vahel järsk tunduda.
Umeast lähen mina rooli ja sõidan kuni Skelletfeani, edasi võtab Tiit rooli üle. Tee on jääs, lumine ja tiheda liiklusega. Kohalikud saalivad oma lumekelguveokitega ja teevad möödasõite, mida nendes tingimustes kuidagi mõistlikuks pidada ei saa. Tiit muidugi võtab seda kui väljakutset näidata, et Eestis ka vahel veel lund sajab ja et siin ka nii sõita osatakse, nii et rattad maad ei puutu. Arvidsjaures vahetame rooli tagasi. Einar saab Coopist kätte oma lapi leivad – kui minna poodi ainult ühte asja ostma, siis väga tõenäoliselt ei unune see ära. Kemmergut muidugi ei ole Coopi ikka veel ehitatud ja kuna on ka kütust vaja, siis ummistame ära sealse tualeti.
Tee on vaevaline, jääs ja tolmab lund. Hakkab hämarduma ning kohalikke on veel rohkem teele siginenud, lumesaanidega pikad kärud jeepidel taga loperdamas. Vahelduseks veel mõned bussid ja ohtralt rekkasid. Otsustame ära piirkonna ja broneerime Sulitjelma turismikeskuses olevas Daja kämpingus kaks maja.
Muudetud matkaplaan
Norra piiri ületades sisenen piiritsooni 30 km/h alasse kuuekümnega. Natuke ikka pidurdasin ka, aga sellel hetkel kui taha vilkuvate värviliste tuledega auto tekkis, oli kiirust kindlasti üle 50 km/h. Jään kõrvad lontis ja süüdlaslikku ilmet ette manades tee äärde, aga tagumisest autost väljunud vormis härrad paluvad tagurdada teest eemal olevale platsile. Pidavat kauem minema. Asjaolu, et ametimehed tutvustavad ennast Norra tollitöötajatena teeb tuju natuke paremaks, aga selget arusaama nende volitustest ja toimuma hakkavast esmane vestlus ei tekita. Ei pruugi ju ka rikas Norra riik jaksata pidada keset mägist tühermaad eraldi liikluspolitseid ja tolli. Auto pargitud, anname ülevaate kes me oleme, miks me oleme, mitmekesi me oleme ja kaua me oleme. Poiste näod lähevad vestluse käigus rõõmsamaks kui kuulevad tuttavaid koha- ja hüttide nimesid. Jutt telkidest ning katuseboksist suuskade ja kelkude ilmumine toob neile juba tunnustuse näole. Aga kohustusliku protseduuri korras uuritakse ikka edasi. Näiteks soovitakse teada, te palju meil suitsu kaasas on. Saame ausalt raporteerida, et keegi meist ei suitseta. Järgneb tunnustav mõmin ja rohkem suitsu kohta ei küsita. Kuidas aga meie vastusest järeldus, et meil suitsu kaasas ei ole, sellest me aru ei saanudki. Avame ka tagumise ukse ja näitame ette vaate oma 14 selja- ja kandekotile, mis ähvardavad välja valguda. Alkoholi olemasolu tunnistame ka ausalt üles ja selgitame, et seda on igas kotis. Seepeale löövad poisid käega ja soovivad edukat matka. No hästi läks seekord!
Roklandis vahetan Einari rooli. Enne veel vaatame üle eelmisest aastast tuttava söögikoha ja tekitame selle ainsas kemmergus elava järjekorra. Nüüd on vaja mööda orgu alla mereni sõita ja siis Fauskest uuesti tõusma hakata. Mere ääres on lumi täiesti ära kadunud. Siin oleks suusad ja kelk küll ainult tülinaks.
Daja kämping on suur keskus. Kui kohale jõuame, siis elu käib ja kohalikud poisikesed taovad õues lambivalgel jalkat. Peremees toob võtmed ja näitab meile kohad kätte, kasseerib raha ja kuulab meie plaani üle. Esmane hinnang kriitikat ei sisalda.
Õhtuks on kartulipuder vorstiga. Söömisega on meil tegelikult hästi. Menüü on koostatud kaheksale ja peale seda kui Juhan veebis pool tunnikest näitlikult köhis veenmaks meid oma armetus ja matkakõlbmatus seisundis, me menüüs enam muudatusi ei teinud. Õhtune kissell jääbki täna joomata.
On reisil oleku teise päeva õhtu ja hakkavad ilmnema erinevused arusaamises ja arusaamades. Kui Einar pudru kõrvale pakist hapukoort pigistada püüdis, osutus aine väljutamisel takistuseks miski klamber, mida Eesti riigis müüdavatel toodetel küljes pole. Küsimuse peale „Kuidas see pakk lahti käib?“ saab ta Tiidult ehtsa IT valdkondliku juhendamise: „Otsast“.
Julgustan asju ühest hunnikust teise tõstvat Marget kõiki kindaid ikka kaasa võtma, ka neid mis ta täna juurde ostis. Et võik ju ikka üks paar veel varuks olla. Ta jääb ikka kahtlevaks. „No ma ei tea, mul on juba kuus (!) paari kindaid kaasas, äkki ikka seitsmendat paari ei ole vaja?“ No ei ole vaja minna nõu andma kui ei ole probleemi olemust enesele selgeks teinud.
Ehtel on teises toas oma telgiga õnnetu. Tema ei tahtvat üksi telgis magada. Julgustame teda telki maha jätma. Milleks vedada kaasa telki, milles inimene magada ei taha. Küsimus ei lahendu enne kui saame aru, et ta ikka hea meelega magaks telgis, aga mitte üksi. Tiit, hea mees, aitab tütarlapsel mure ära lahendada. Ta polevatki veel mõelnud, et kus ta magama hakkab. Arutelu, et mis kell ärkame, pakutakse aegasid kaheksast poole kümneni. Tiit pakub selgelt eristuva „kell kaks“. Kui seltskond seepeale segaduses kemplemise katki jätab ja uurib, et kas ettepanek on tõsine, saame vastuseks „Nagunii hakkate varsti demokraatlikult keskmist arvutama ja minu ettepanek aitab tulemust mõistlikkuse suunas kallutada“.
Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte