Neljapäev, 25.märts 2021 Rádunjárga tormionn-Alesjaure-Tjäktja

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev |Järgmine päev | Sisukord

Hommik oli rahulik, õues ei kostunud tuule kolistamist. Uimerdasime oma magamiskottides kui korraga läks valgeks. See oli Maxime, kes kaevas maja akna lahti. Eile õhtul olime akna lahti kaevanud, kuid ööga oli see täiesti lume alla mattunud.

Eeskoda oli uksevahelistest pragudest üsna lumiseks saanud. Peldikuputka oli täis tuisanud.

Eeskotta tormivarju tõstetud suusad hommikul.

Uimerdasime rahulikult oma asjadega tegime süüa ja vaatasime, kuidas prantslased asju pakivad. Kolme peale oli neil kolm priimust, üks neist oli bensukas, see tegi reaktiivlennuki häält. Paistis, et nende toit põhines toidupakkidel (nagu meie TF), kuhu valad kuuma vee peale ja valmis ta ongi. Magamiskotid nägid välja suured ja pehmed, küsisime, mis on nende mugavustemperatuur, vastuseks oli -45C… Tõsine ekspeditsioon, juba fotovarustus oli aukartustäratav, sealhulgas oli neil kaasas ka droon.

Majake oli trossidega maa külge kinnitatud.

Õues oli kõik selge, valitses praktiliselt tuulevaikus, ainult hanged majakese ümber andsid tunnistust aeg-ajalt toimuvatest lumetormidest.

Tuulevaikus

Hakkasime liikuma, jätsime prantslastega hüvasti, nemad jäid veel kohmitsema ja asju kelkudele kinnitama.

Alisjavri paadisadam.

Paari kilomeetri pärast jõudsime Alisjavri äärde. Et see järv on, ei olnud tegelikult eriti aru saada, lihtsalt üks suur ja lai lumega kaetud tasandik, millest saanitee märgistus läks kaarega mööda. Eemalt paistis püstkoja sõrestik, läksime lähemale ja selgus, et see on paadisadam. Suvel veetakse turiste paatidega üle Alisjaure ja nagu me lumme mattunud instruktsioonidest aru võisime saada, selleks, et paat välja kutsuda tuleb heisata lipp mastis ja/või kasutada kapis olevaid walkie-talkiesid. Otsustasime paati ootama mitte jääda ja hakkasime sirgjooneliselt üle järve liikuma.

Oleme juba järve lõunapoolses otsas, saamide asula Alisjavri kõrval. Arutame mida edasi teha, sest üks teevariantidest läheb nende majade taga olevat orgu pidi.

Järve teises otsas paistis meile vasakut kätt Alisjavri põdrakasvatajate suveasula. Selle taga paistis mägede vahel läbikäik Vistase orgu, mis oli üks meie teekonnavariantidest. Otsustasime siiski minna otse edasi, eemalt paistsid STF Alesjaure hooned.

Alesjaure majadekompleks paikneb kõrgel kaldal.
Lund on majade ümber vahvalt.

Kellaaeg oli varajane ja meil ei olnud absoluutselt kavatsust Alisjauresse ööbima jääda. Istusime laua taha ja arutasime edasiseid variante, konsulteerisime ka kohalike STF inimestega, kus ja mis rajajäljed ees võivad olla. Et meil oli kulunud juba päris mitu päeva rohkem, kui kavas, st. pidime olema jupp maad kaugemal, siis oli selge, et plaanitud Vistase või Nallo kõrvalepõiked jäävad ära. Küsimuse all oli, kas läheme Vistase orgu ja sealt otse Nikkaluoktasse või jätkame piki Kungsledenit. Vistase kasuks rääkis see, et see oli kaardi peal otsetee tsivilisatsiooni (ca 52 km) ja oleksime kindlalt jõudnud plaanitud ajal mägedest välja. Kungsledeni kasuks rääkis see, et suure tõenäosusega on kogu aeg mingi jälg olemas, sest seda mööda käib nii suusatajate kui saanide põhiliiklus. STF inimesed ei osanud saaniliikluse kohta Vistase orus midagi rääkida, see oli nende jaoks kõrvaline kant ja arvasid, et seal pigem ei ole saaniteed olemas. Kungsledeni tee oli seevastu oluliselt pikem (ca 70 km). Arutasime erinevaid variante ja kuulasime ära erinevaid arvamusi. Lõplikuks otsuseks sai, et mägedes ei ole otsetee lühim ning võtame pikema tee riski. Suundusime üksmeelselt lõunasse piki Kungsledenit Tjäktja poole.

Istume Alesjaures laua taga ja arutame kaardi taga erinevaid teevalikuid.

Millegipärast tundus meile, et me ei taha veel Alesjaures päris lõunapeatust teha ja teeme selle mõne aja pärast, kui oleme jälle majadest eemale liikunud. Kui enne olime järvelt pidanud majade juurde tõusma kõrgele kaldanukile, siis nüüd tuli uuesti alla orgu laskuda.

Alisjaurest Tjäktjasse on ligikaudu 13 km, algul on tee lauge, pärast veidi rohkem kaldu.

Alisjaure-Tjäktja teel tuli meile vastu mitmeid matkajaid ja saane. Et aga org oli suur ja lai, siis me nendega otseselt kokku ei puutunudki, igaüks ajas oma asja ja et paralleelsete radade vahe võis olla mitusada meetrit, ei hakanud keegi kõrvalepõiget tegema.

STF Tjäktja paistis eemalt nagu Mordori kants

Pikapeale hakkas mööda orgu ülesminemine ära tüütama, seda enam, et tõus muutus järjest märgatavamaks. Ilm hakkas samuti vaikselt käest ära minema, mitte et tal midagi otseselt viga oleks olnud, aga päike kadus pilvede taha ja kõik ümbrus hakkas halliks minema. Kauaoodatud Tjäktja ei paistnud ega paistnud.

Lõpuks hakkasid mingid varemed paistma, eemalt oli vaade nagu Mordori lossile. Vaatepilt ei tundunud üldse südantsoojendav, isegi oldud hädaabionnid olid paistnud hubasemad. Lähemale jõudes ei olnud pilt palju parem, alles õuele jõudes muutus kõik. Õuel võttis meid vastu tore STF tädi, kes ei teinud mingit numbrit sellest, et meil kohad broneerimata. Ütles vaid, et terves majas on ees vaid üks inimene ja et me valiksime ise endale toa.

Vee toomine oli aga seevastu päris tõsine ettevõtmine. Tädi rääkis, et peale lumetormi oli veevõtukoht kinni tuisanud, see aga tähendas antud kohas viiemeetrist lumehange. Tema abikaasa oli päeval mitu tundi kaevanud auku lahti ja nüüd äsja oli lõpuks vee kätte saanud. Karmo suunduski kanistriga veeaugu poole ja tagasi jõudis ta alles väga pika aja pärast.

Hoolimata esialgsest eemaltvaatest, oli Tjäktja onn väga hubane. Ühisköök oli suur ja avar, mitmete laudade ja söögitegemise pliitidega. Majas oli ka eraldi gaasiga köetav riiete kuivatamise ruum, seal oli tõepoolest väga soe, väike radikas huugas akna all seinas. Tjäktja majakeses oli meie toas kaks kolmekordset nari, kusjuures paistis, et kolmas korrus oli alles hiljem peale ehitatud. Õues, peldikuploki kõrval oli viit “Gentelmen’s urinoara” ja selle viida all algas suur kollane liurada… Pidi ettevaatlik olema.

Köök oli koht, kus me veetsime enamuse oma õhtust. Vahepeal kiskus vestlus vaidluseks ja lõpuks oli tegu, et kõik jälle rahumeelsetele rööbastele suunata, maailmavaatelised erinevused ei tohi ju inimesi omavahel tülli ajada. Matkagrupp on siiski üks seltskond, ühise asja ja avastamisrõõmu ning ühiste elamuste kogemine on see, mis inimesi ühendab.

Õhtu Tjäktja ühisköögis

Päevateekond Rádunjárga -Tjäktja oli ligikaudu 21km.

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev |Järgmine päev | Sisukord