Reede, 19.märts 2021, Kapellskäri-Bergsviken(Piteå)

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord

Öö möödus suhteliselt katkendlikus unes, laevakajutis oli umbne ja palavavõitu. Sama kurtsid ka naised. Hommikune äratus laevakõlarites tundus lausa kergendusena. Varsti oli meeste kajuti ukse taga ka Marge, kes teatas, et Gaida läks juba ees söökla poole, aga tal on täiesti paha olla. Läksime siis ka söökla poole ja tabasime trepil täiesti valge-sinisekirju näoga Gaida, kes põdes kõige ehtsamat merehaigust. Sööklasse jõudes ei olnud tal mingit isu ühegi toiduaine järele, istus lubivalge näoga lauas ja ootas, millal see õudus läbi saab.

Laeva infolauas ei olnud kedagi ja telefoniga kutsumise peale teatati, et kohe peaks keegi sinna tulema. Pika ootamise peale ei tulnud siiski kedagi ja nii jäid merehaiguse vastased tabletid seekord alles.

Laevast mahasõit läks suhteliselt sujuvalt, kuid sadamas moodustus kohe saba. Rootsi politseinikud olid kõiki laevalt tulijaid kontrollimas. Meie koroonatõendid neile sobisid ja märksõnade peale “Kiruna” ja “skituur” ütlesid nad vastu – “Õu jee, Abisko, Kungsleden “:-)

Siis olimegi Rootsi kuningriigi pinnal, vabad sõitma misiganes suunas. Veelgi kord tundus uskumatuna, et meie matk on tõesti algamas, lihtsalt niipalju oli igasuguseid ‘aga’sid viimastel nädalatel olnud.

GPS juhatas meid suhteliselt väikseid teid pidi Stockholmist põhja suunduvale E4 trassile, kuhu me jõudsime peale tükiajalist tiirutamist 50 ja 70 kiirusepiirangutega vahelduvaid külavaheteid pidi Uppsala lähistel.

Esimese peatuse tegime suvalises bensukas, oli juba poolteist-kaks tundi sõidetud ja roolis olles tundus, et võib-olla oleks hea mõte rehvidesse veidi õhku juurde pumbata. Auto oli üsna tublisti koormatud ja tekkis arvamus, et pisikest õõtsumist tee peal parandab väike lisaõhk hästi.

Kummirõhu kontroll ja lisaõhu pumpamine.

Bensiinijaamas puutusime esimest korda kokku ka Rootsi koroonahoiatustega, nimelt olid söögikoha osad uksed suletud ja WC ukse peal oli kiri, millest ma lugesime välja umbes nii, et seoses koroonaohuga on WC ainult klientidele. Võib-olla oli seal ka midagi muud kirjas, igatahes jäi meile arusaamatuks, kuidas kliendiks olemine koroonaohtu vähendab. Siiski sai nende soovide kohaselt käitutud ja ühe Coca-Cola pudeli ostmine vähendas nakkuseriski kõvasti.

Muust sõitmisest polegi kuigi palju kirjutada, sõitsid Marge ja Einar vaheldumisi. Algul oli Margel küll probleeme rooli taga, sest üks harjumusjärgne pedaal oli jalgade juures vähem, samuti oli kusagile kadunud käigukang. Hoolimata puudulikult varustatud autost, millele tehases kõiki vajalikke osi külge ei old raatsitud panna, sai sõitmine siiski võimalikuks ja peagi oli tegu, et Marget jälle roolist tagasi saada.

Õhtu lähenedes hakkas ootuspäraselt pimenema. Õnneks ei tulnud pimedas kuigi palju sõita, sest meie broneeritud hotell “Sport & Rest” Bergsvikenis oli just õigel kaugusel. Oleks jõudnud sõita veel, aga enam mõnus ei oleks olnud. Päeva kilometraaž oli ca 850 km.

Hotelli saime sisse uksekoodiga ja edasi ootasid meid ümbrikud toavõtmetega. Meie valikus olid kaks kahest tuba ja üks ühene. Hotell oli väga lihtne, aga korralik, meie vajadustele igati vastav. WC ja dušš olid koridoris, aga piisavalt ruumikad ja puhtad. Õhtu veetsime ühisköögis, seal tegime endale kaasasolnud purgisuppidest sooja sööki, võileibu ja kõike muud head-paremat.

Õhtusöök hotellis

Peale õhtusööki tegime veel väikese arutelu homse päevakava üle, vaatasime veidi kaarti, lugesime Kauri päevikuid veelkorra üle ja uni murdis kõiki, oli üsna väsitav päev olnud peale halvasti magatud laevaund.

Avaleht | Ettevalmistused | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord