Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Hommikuks on paistetus alanenud, kuid mitte kadunud. See-eest on palavik kadunud, ainult pea on selline uhuuuuu…. Süüa käime jälle poest ostmas. Ikka see sama vana kamm selle hotelliketiga, et söögi saamiseks tuleb pikas järjekorras seista ja anda selle eest kollaseid plastikutükke, mida saab kurat teab kustkohast.
Dresdenist väljumisel algab äike. Tee ääred täituvad vilkuvate ohutuledega autodega, mille ujuvus või veepidavus pole paduvihmaga kiirteel sõitmiseks piisavad. Meie autol olid kõik klassid, isegi jääklass, olemas ja sõidame peale. Väga hästi kiirtee projektkiirust kasutada ei saa, sest teekattel on 5…10 cm vett ja näha pole midagi.
Tunnikese pärast lubavad muutuvad olud projektkiiruse saavutamist ja nii jääb see mitmeks tunniks kuni hakkame kiirtee kõrvele jäävatest asulatest lõunasöögi kohta otsima. Kõik kus midagi pakutakse, on aga restoranid, kuhu meiesugused ei sobi. Oleme enesekriitilised ja ei proovigi. Liiatigi tahaks vaid süüa ja poole tunni pärast edasi kihutada. Läbi akna nähtav lubab aga oletada, et poole tunni pärast saaksime ehk kätte mingi salatitaolise eelroa. Põikame mitmesse külla, aga kohalikud alla restorani väljas söömas ei käi. Võtame kütust ja sõidame edasi. Me Mailaga siiski rikume oma tervist ja koormame oma seedetrakti kabanossiga. Alternatiiv oleks olnud rikkuda närve kriipiva nälja talumisega. Einaril ja Kaarlil on närvid tugevamad kui seedeelundkond. Või siis suudavad nad mediteerides peatada maomahla eritumise. Einar on ka roolis jätkuvalt edasi. Ehk nagu kuulsad koomaklubilased ennegi on resümeerinud: söömine ja puhkamine on vabatahtlikud.
Aga vahel on süüa ja puhata lihtsalt ratsionaalne. Nii saab ka nüüd ratsionaalsus ca 100 km pärast võitu ning pöörame ilma ilmse põhjuseta Orleni tankla juurde, kus süüa antakse. Maila ei jaksa enam midagi süüa, mina otsustan ikka midagi võtta. Mõne supi näiteks, mida teenindaja nende erinevusi poola keeles selgitades lahkelt pakub. Sõnaühend „flaki“ tundub tuttav ja ütlen vale koha peal „yes“. Kui Einar taga kõõksatab, üllatusest vististi, ja kiidab valikut, siis tuleb mulle meelde küll, et see on see kummaline supp rupskitest, millest ma midagi head ei arvanud. Aga juba on hilja, kauss on täis ja tuleb minna. Mis seal’s ikka, mis see flaki ikka mehele teeb. Einar ise on tulnud uuesti järjekorda teise prae järgi, sest siin ei tähenda praad sugugi mitte sellist toidukogust, millega napilt jaksad kahepeale toime tulla. Nii oli Kaarlil kõht natuke täis saanud, aga üks kiievi kotlet oli ikka puudu jäänud.
Ega see flaki ei tee tõesti mehele midagi, lihtsalt ei ole vaja seda endale sisse süüa. Lürbin vedeliku ära, see on tõesti maitsev. Supis sisalduv lihataoline ollus on igatahes tõeline rämps, mis jääbki järgi, sest peale kiievi kotletti ei kõlba see ka toitumisnõustajale enesele.
Pärast sööki saan ikka rooli oma kätte kuigi Einar puikleb visalt põhjendusega, et mul polevat peaga ka kõik korras kui tema isuäratav kotlet küpsetatud seakärssa meenutab, kuigi see tegelikult ju nii oli. Saan võtmed, mille küljes on kaks pulti, aga kuidagi on juhtunud nii, et kogu retke jooksul pole vaja olnud neid näppida. Nüüd siis avaneb võimalus kui omanik ise elu üle järele mõtlema läheb. Ühe puldi peal on nuppudel suletud luku ja avatud luku pilt. Teise puldi peal on pinnast eenduva täpiga nupp ja teine samasugune nupp, aga kahe täpiga. Asi selge, tootja on autole ka pimedate jaoks puldi kaasa pannud. See, et kotlet ja kärss sarnased tundvad, ei tähenda et mu nägemisega midagi lahti oleks. Ega ma pime pole, loomulikult vajutan nuppu, millel avatud lukuga pilt. Uksed lähevadki lukust lahti, aga ust avades kukub masin üürgama ja tulesid vilgutama. Nüüd tuleb meelde küll, kuidas Einar kaks nädalat tagasi seletas, et tema suudab kinnisilmi ka auto avamiseks õige nupu peale vajutada. Praegu enam kinnisilmi nuppude pressimine ei aita. Lärmi peale saabuv autoomanik muutub lõpuni mõtlemata mõtete tõttu emotsionaalseks ja püüab mind jälle roolist kõrvaldada. Ei näe ja lisaks on loll ka!
Algavad suured lagedad põllud, mis täissöönud seltskonna suigatavad. Mailal jääb uni lühikeseks, sest kangastub nagu tuleks mööda silmapiirini küündivat vagu kõblates koju minna….
Nüüd, olles juba tuttav Decathloni kaubavalikuga, on meil vaja seda väga hädasti veel külastada. See Varssavi oma on ju veel suurem! Ja õhutemperatuur on ainult 32 kraadi. Poola on ikka põhjamaa võrreldes eilse Austriaga.
Peale poeskäiku vahetame jälle Einariga kohad ja asun kõrvalistmel poes ülekoormuse saanud jala valutajalihast masseerima. Üldine enesetunne halveneb kiiresti ja õhtuks on jälle 39 kraadi olemas.
Öömaja bukime Decathloni parklast Bialyostokis asuvasse „Soznovaja“ hotelli Lesna tänaval. Bukingu Kinnistuseks hõiskab reibas hääl „kõik korras, sõidame“! Linna jõuame päris hämaras. Teejuht waze juhatab meid elamurajooni, mis sarnaneb Dušanbega ja kus puuduvad nii mets kui männid. Kui tark masin ütleb, et „oled saabunud sihtkohta“ on väljas pimedaks läinud. Auto tuled valgustavad kuusehekis oleval väraval silti „Groznõi Pjos“ ja ümberringi olevate hoonete siluetid ei sarnane üldse bookingu pildile. Järgeneb digigeograafia kursus, mis teeb meid targemaks teadmise võrra, et asulas on ka teine Lesna tänav ja see asub siit poole tunni tee kaugusel tuldud suunas.
Ööpimeduses elamurajoonist välja ekseldes sattume korduvalt tankitõketele, mida poolakad liikluse rahustamiseks laiali on laotanud. Ükski tänavavalgusti ei põle, ühtegi helkurit neil ka pole ja tumedate rauakolakate olemasolu registreerid alles siis kui auto esisild raksatab ja peaga lakke lendad. Teed juhatav aparaat on valdavalt üle läinud poola keelele pitkides tänavanimede „ulica Generala Wladyslawa Sikorskiego, ulica Generala Stefana Grota-Roweckiego, Plac Marszalka Josefa Pilsudskiego, ulica Księdza Arcybiskupa Romualda Jałbrzykowskiego, ulica Księdza Arcybiskupa Edwarda Kisiela, Plac Czterysta Urodziny Wojewody Mateusz Morawiecki vahele sõna ingliskeelset sõna „turn“. Ehholaalia põdemine orienteerumises mingeid eeliseid ei anna, vähemalt pimedas mitte.
See teine ööbimiskoht on nüüd metsas küll. Isegi nii metsas, et ei pane niigi kitsalt teelt lähtuvat väikest sihti kottpimedas tähelegi ja uhame mööda. Ümberpööramiseks siseneme alale, mille ees silt „PRIVAT“ ja mis pimedas väga sarnaneb privaatsele telkimisplatsile. Praegu veel telkima ei jää, aga koha jätame meelde. Ots ümber ja tagasi. Siitpoolt tulles on isegi väike silt viitega hotellile.
Pargime maja taha ära ning hakkame järelejäänud söögikraami välja harutama ja sissekolimiseks ettevalmistusi tegema. Einar läheb asja uurima ja tuleb tagasi veelgi targemaks saanuna kui see elamurajoonis võimalik oli. Ka see pole õige koht. Õige koht on ikka kusagil seal elamurajoonis ja nüüd teadvat ta juba päris täpselt kuhu minna. Retseptsiooni mees teadvat seda groznõi pjosi silti küll ja oli väga hästi juhatanud. Sealt tuleb edasi sõita ja kuhugi linnaäärsesse põiktänavasse pöörata. Mets pidi hotelli taga veel noor ja madal olema, seepärast polevatki näha. Kusjuures mõlemad hotellid kuuluvat samale omanikule. Väga nutikas! Teha endale samas linnas kaks sama nimega hotelli sama nimega tänavale. No proovime ikka siia jääda, on prevaleeriv arvamus. Enesetunne pole mul ka mingi suurem asi öösel ringi kondamiseks. Läkitame Einari ja Maila tagasi retseptsioon, maja ei näi väga hõivatud olevat. Liiatigi kui peremees sama, siis ei tohiks tal küll vahet olla, millises majas magamise eest me raha ära anname. Saamegi sama raha eest kahe toaga apartemendi kuue voodikohaga ja lubadusega meile öösel külalisi mitte saata. Õhtusöök valmib Maila käepärastest materjalidest, peamiselt värskest salatist ja vorstist ja mõnest hapukurgist. Mina saan peale voodisse vajumist kompressi, miskit palaviku alandajat ravumit ja pastaks sulanud temaatilise šokolaadi Milky Way. Termomeeter tikub jälle kogu oma mõõtepiirkonda ära kasutama, seekord siis minu kaenla all, mitte päikese kätte jäetud autos.