Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Hommik on reibas nagu eilegi. Kehatemperatuur on ikka päris mitu kraadi õhtusest madalam, napilt veab 36 välja. Päeval on seega potentsiaali! All pakutakse selle reisi esimene korralik, st tavalise rootsi laua hommikusöök. Ei ole nii nagu mujal, et kileülikonnas toidujagaja laob kandikule kilesse pakitud õunu ja võileibu. Vorstipanni pealt laob Maila kuhja viinereid ja suure kokku rullitud pannkoogi. Hambaid rulli lüües ei taha neelatamine hästi välja tulla, nagu oleks kõrilihastes reflektoorne blokk tekkinud. Siis jõuab maitsemeel tööle ja ajju saadetud signaal ütleb, et pannkook ei olegi maitsva lihaga. Alatult on sellesse peidetud magus kohupiim ja siis sokutatud lihapannile.
Enne ärasõitu käime kohalikust turuliidrist Lepatriinupoest läbi, et natuke Poolat omale koju külmkappi viia. Einar läheb aga kõigepealt kõrval olevasse ehituspoodi – Poolas pidid segumasina odavad olema. Segumasinad olid paraku otsa saanud, aga juhtus olema odavaid survepesureid. Ikka tuleb ära võtta kui odavalt antakse, ilus värviline karp ka veel ümber.
Sõit läheb jõudsalt ja alles Panevežises teeme söögipausi. Enda meelest oleme kohe sellise hea ja piduliku lõuna ära teeninud. Nagu selgub, siis kõigil on oma teenetest väärikas arusaam. Ainult Einar piirdub mingite pannkoogilaadsete asjadega, mis pidada olema kuulus leedu rahvustoit. Teised söövad ikka inimesetoitu.
Tänane enesetunne on viimaste päevade parim ning kuna Einar ja Kaarel plaanivad kindlalt täna öösel Tallinna jõuda, siis Riias vahetame ja lähen kuni Tartuni rooli. Kui Valmierast läbi saame, siis kodu juba paistab sirge lõpus ja vajutan…., et siis kohe kurvis järsult pidurdada. Kuradi jalgrattur! Võta oma neoonvest seljast ära kui tee ääres põõsa varjus seisad ja telefoni näpid! Selliste liiklusohtlike olukordade tekitamine on Ülemaailmse Liiklusharta järgi karmilt karistatav rattasadula eemaldamise läbi.
Eesti politsei on meil Valgas suurte jõududega vastas, aga täna olen ma termokaameratele juba nähtamatu ja kinni ei peeta. Ilm kisub jahedaks. Õhutemperatuur kukub orienteerivalt 10 kraadi päevas. Innsbruckis oli see 39, Dresdenis 32, eile Bialyostokis 22, Valgas 14.
Metsatöll hakkab hõiskama kojujõudmise laulu kui kodutänavasse ära pöörame. Kell kümme olema Tartus ja tõstame auto tühjaks, sest tuleb hakata autosse kuuluvat istet tagasi monteerima. No on ikka seda nodi kaasa veetud! Tavalisel matkal oleks lihtsalt tulnud seljakott autost maha tõsta. Nüüd on ainuüksi survepesur seljakoti mõõtu. Ja need on ainuüksi Kaarli ja Einari asjad, mis õue täidavad, sest meie omad lähevad otse tuppa hunnikusse.
Aktsioonile kulub tubli tund ning auto veereb ohtlikult väsinud juhiga taas liiklusesse.
Kui kaasteelised teele saadetud, siis on ette nähtud dušš ja midagi head. Sean end puhta ja kuivana mugavalt diivanile istuma kui Maila hakkab ninaga õhku vedama, käib vannitoas ja tuleb siis kahtlustva näoilmega tagasi. „Kas sa kuivatasid enda selle suure halli rätikuga?“ Loomulikult kuivatasin ma end oma suure halli rätikuga. Ja ennetavalt lisan, et panin selle korralikult nagisse tagasi kuivama ka. „Kas sa tead, et see rätik on põrandakalts?“ Loomulikult ei olnud ma oma rätiku muutunud staatusega kursis. Igatahes rippus see nagis koos käterätikute ja teiste saunalinadega ning mitte ühegi välise tunnusega ei olnud ta teistest eristuv. „Ja mis ajast see siis põrandkaltsuks muutus?“, on minu meelest igati loogiline küsimus ja aruteluteema samas paneeldiskussioonis. Lõppeks jääb ikkagi minul argumente väheks. Väidetavalt spetsiifiliselt lõhnavana magama ei lubata ja pakkumine, et võin ennast värske õunaäädikaga natuke üle tupsutada, et lõhnabuketti mitmekesistada, ei päde. Tuleb uuesti pesema minna.