Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Kiriku kell lööb kuus korda. Kell on 6? Varsti karjatab kukk, samuti kuus korda. Tähendab, kell ongi kuus, mis tõusmiseks on varavõitu. Tukun edasi, aga naabertalu hobused hakkavad hirnuma, lehmad möirgama ning kiriku kell ja kukk vaheldumisi segast peksma. Kusagilt lähedusest kostub pikka ja piinavalt kuiva köhimist. Kuulatan tähelepanelikult, ei ole siiski meie auto telkkond. Sellegipoolest julgen kõigest välja lugeda märgi, et on aeg lahkuda sellest toredast mägisest riigist, mis sinu vähesest treenitusest sulle nii halastamatult tunda annab. Einar kurdab ka valutava õla üle, mis olla valusaks jäänud eilsest kraadiklaasi raputamisest. Ronimisega polevat see kuidagi seostud. Kaarel konstateerib ka, et keha on tunda. Kogetav kahjutunne on üldine, et läheduses saadaval olev 5 tunnine E rada tegemata jääb. Aga on oluline, et meil jääks Einariga kahe peale vähemalt kaks töökorras kätt, millega rooli keerata. Kuna meil mõlemal juba on ühe käega mure, mida Maila tagaistmelt häälkäskluste andmisel peab arvesse võtma, siis tuleb realiseerimisele päevaplaan B, mis seisneb selles, et 1,5 tunnisest Dalfazer Wasserfalli C/D rajast Einar ja Kaarel kindlasti loobuda ei kavatse. Nii nagu meie Mailaga ei kavatse seda kindlasti ronida. Hommikusöögi kõrvale hirnub naabri hobune ennastunustavalt. Koolitamata kõrv tabab selles isegi meloodiakatkeid.
Eesti tarbimisharjumised on meid seadnud olukorda, kus oleme pühapäeva pealelõunal Austriast lahkumas, aga midagi kohalikku kaasa osta ei ole taibanud. Kohalikel on sellest aga ükspuha. Poed on kinni ja et puhkava peaga turistid näljasena kanavargile ei läheks, on paaril ennelõunasel tunnil linnas lahti väike toidupood. Pealelõunal kui kletterstigerid naaseksid, ei oleks poodi minek juba karistatav. Lipsame siis kohe kiirelt läbi ja ostame asju. Kes kastiga veini, kes tuttava sildiga kuuspakke.
Meid pannakse Mailaga järve äärde lõõskava päikese kätte maha ja Einar sõidab koos Kaarliga kose kõrvele kaljule jahedat niisket õhku hingama. Päike on räme. Hommikul näitas termomeeter kaenlas küll natuke üle 37, aga endiselt paistes käele on jahe kompress kindlasti väga hea ravi. Kui Einar mitme tunni pärast helistab, läheme parkla äärde seisma. Nemad Kaarliga olevat veetnud mõnusalt aega, ning ei näe mingit põhjust ennast külmas vees märjaks tegema tulla.
Enne Austriast väljumist tõmbame lisaks kiiruskaamerate äpile alla ka termokaamerate äpi, millega riigid koroonahaigeid püüavad. Ei tahaks küll kusagil Poola külakeses nädalateks kogu seltskonnaga dispanseeruda.
Auto sisetermomeeter näitab 38 kraadi ja vahepel vilgub ka 39. Ja nagu tõusudel ikka, paneb Einar auto soojenduse täisvõimsusel tööle ja avab aknad. Oleme tõusval kiirteel ja kuhugi boksipeatusse minna pole võimalik hoolimata sellest, et kõik näidikud on kaugele üle lubatu kerkinud. Ja siin tulevad appi teetöölised, kes on liikluse suunanud ühele sõidureale ning kõik ülejäänud read betoonplokkidega kinni pannud. Edasi toimub liikumine jõnksutades ja seistes ehk siis boksipeatusi tohib teha keset kiirteed. Halb on see, et kütus hakkab otsa lõppema. Sise-ja välistemperatuur võrdsustuvad ning auto termomeetri näit stabiliseerub numbril 39. Näha on esimesed väljalangejad. Tee äärde on pargitud GB numbrimärgiga auto, mille aknad on kaetud märgade rätikutega. Tee kõrvalt paistavad kellegi jalad. Üks vennike tuigub lahtise ukse najal ja tilgutab enesele vett pähe. Tee ääres on kümnetel parkimisplatsidel sadu rekkasid, mille juhid lõõsas õhtut ootavad, et siis kell 10 STAU’ga liituda.
Miskil hetkel liiklus normaliseerub, ilm muidugi mitte. Esimeses tanklakompleksis olevas restoranikompleksis pargime endasse KFC rämpstoitu ja kokakoolat. Midagi mõistlikumat kuhugi asulasse otsima minna ei tundu sellise ilmaga üldse mõistlik. KFC pole muidugi meie esimene valik. Kõigepealt üritab Einar Mäkdonaldsisse murda ja alustada kemmergust. Sattub aga seal kuhugi kitsasse tunnelisse, kus hakatakse tema elulugu üles ja kaasuvaid haigusi üles kirjutama. Sealt pääseb ta küünarnukkidega üldisele voole vastassuunas nügides välja, aga päris ilma A4-täitmata ei pääse ta KFC-s, olles seejuures ainus meie hulgast, kes tervise eest hoolitsema seatud personalile oma tunde kestnud sõidust saadud jume tõttu silma jääb.
Tegelikult pole söögil häda midagi. Saame Mailaga enestele miskid riisiroad, mis maitsevad päristoidu moodi. Einar ja Kaarel on ettevaatlikud ja võtavad kahe peale friteeritud ja ohtralt pipardatud kanakoibi, mida leti tagant firmaroana reklaamiti. Joogi pealt säästavad ja see osutub juba peale esimest koiba nende tänase päeva suurimaks veaks. Naudime kaaslaste ilmekaid nägusid ning kui ilme enam ei muutu, siis loovutame oma poolikud joogid.
Ilm on hea ja soe, kuid higistama ei aja üldse. Vastupidi, vaikselt alanud külmavärinad hakkavad muutuma vappekülmaks. Einar keeldub seetõttu juhtimist mulle üle andmast, öeldes et kui käed värisevad, tuleb peale võtta ja tema peast sooja inimest rooli ei lase. No tegelikult ei ole pea kindlasti soojem kui välisõhk. Arvestades keskkonna temperatuuri ja igasuguse higistamise puudumist seejuures, on ilmselt saabunud keha ja keskkonna ideaaltasakaal. Sama temperatuuri korral ju soojusülekannet ei toimu! Teised on oma termoregulatsiooniga väga hädas, sest nende kehad püüavad teha lootusetut ning pidevalt vett välja ajades keskkonda maha jahutada.
Istun siis niisama ja mudin oma paremas sääres valutajasoont. Natuke aega on hea, siis tõmbab soon jälle pingule ja hakkab närvivalu tekitama.
Õhtuks on 600 km läbitud ja Dresdenis ei taha rool hommikusest ronimisest kangeks jäänud Einari näppude vahelt lahti tulla. Maila tilgutab siis natuke toiduõli talle näppude vahe ja Kaarel rapsib rooliratast seni kuni kronksus käed maha libisevad. Teised lähevad meid tuttava A&O keti hosteli naridega peretuppa möllima, mina varjun oma nüüd juba päris suureks paisunud vasaku käe küünarnuki ja normaalseks peetavast palju kõrgema kehatemperatuuriga autos ning püüan seda mitte väristada. Küünarnukk on nüüd ikka rohkem kui paistes. Kui paberid korras, siis otsin seljakotist pikkade käistega lohmaka dressipluusi, mille vasak käis käe ümber liibub, venitan ka maski koonule ja läbin kiirkõnnil tee retseptsionist liftini. Klettersteigerid eelistavad treppi. Neljandale korrusele jõudnud, selgub, et meie uksekaart ei tööta. Ja Einar astub kaks astet korraga võttes tagasi trepist alla ja naaseb võlukaardiga. Samuti trepist. Siseneme tuppa ja kohe selgub, et puudu on üks komplekt voodipesu. Jälle tormab vapper klettersteiger trepist alla ja jookseb üles tagasi, vähekasutatud voodipesu nüüd juba läbimärja ronimissärgi kaenla all. Olgu siinkohal meelde tuletatud, et õhutemperatuur jääb päevasele alla vaid seetõttu, et päike on looja läinud ja ei lõõma enam otse peale. Tilkuv Einar istub, ähib ja püüab naeratada. Väheke veel pingutust ja tulebki selline soe, rohkem kui 30 kraadi vääriline rõõmus ilme näole.
Algab ju päeva parim osa – õhtusöök vaheldumisi raviga. Tohtrid tahavad algatuseks hakata igale poole helistama. Keelan selle kategooriliselt ära, sest kui nad veel pole aru saanud, siis on tegemist koroona täiesti uue Covid20 vormiga ning nad transpordivad selle maaletoojat. Pole vaja hakata veel teele jäävate riikide piirivalveid aktiviseerima. Väga naljakas kellelgi ei ole, aga niipalju siiski võtab lõdvemaks, et helistamise tuhin läheb üle. Siis tekib hoopis uus plaan, et võiks mind hommikul esimeses apteegis ilma rahata inimestele näidata, mispeale uurin, et kas nad tõepoolest tahavad veeta järgmised 2-3 nädalat Dresdenis. Selle plaani saame ka ikka homsest päevakorrast maha. Nii jääb doktor Viirma missiooniks vahetada käel kompresse ja kraadida, doktor Kivisalu ja doktor Google missiooniks saab vahetada diagnoose. Vabanenuna kohalikust vene kogukonnast saavad nad end nüüd diagnooside panekul vabalt väljendada. Õhkkond on mõnus, ainult mõni üksik rong kostab, midagi ei haise. Nii erinev keskkond Inntali kämpingust, kus tooni andsid lehmad, hobused, kuked, traktorid, silo, sõnnik.