Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Laupäevahommik on pannkoogihommik. Siis paneme koonule katted ette ja sõidame tõstukiga mägedesse.
Kavas on Achensee viie tipu rada, aga eks näis mitmed neist jõukohased on. Esimene rada on ilmselgelt selline, et me Mailaga ei osale. Läheme matkarada mööda ümber mäe, et tervitada kaaslasi tipus. Kohalike laste elu on siin karm. Väikesest peale sunnitakse mägedesse ja jalga antakse vaid palja jala otsas keerlevad sandaalid. Väga praktilised jalanõud mägedes, liiv ja kivid ei jää kauaks jalatsisse pidama.
Väike kõrvalepõige kõrvaorgu vaatamiseks jätab meid tippu hiljaks, Kaarel on juba kohal ja Einar küünitab end just üle kaljuserva kui me kohale jõuame. Teisele rajale, mis ka kirjelduse järgi leebem on, plaanib Maila ikka tulla, aga kui ta neljandal katsel ka saapapaela sidumiseks head asendit ei leia ja küürutamine ikka grimassi ette toob, siis kuulutab ta sajuperioodi eelse Draakoniraja selle matka tippsündmuseks ja hakkab matkarada mööda järgmisesse tippu jalutama. Meie alustame harjamarsruudiga. Teen pilti ja see nõuab isteasendi võtmist, mistõttu jään teistest maha. Esimese tipukese tagant ilmuvad kaks laskujat. Mees riputab oma kaaslast lisaks trossjulgestusele veel vööst köiega. Ei hakka neile vastu ronima ja kõlgutan üle harja jalgu edasi. Tütarlapsel on silmad ikka väga suured kui ta käpakil minust möödub.
Üleval kaljul oli hea, sai püsti seistes kätega trossist ja kaljust kinni hoida, aga minu istumiskohas on hari tasane ja peaaegu horisontaalne. Tõsi küll laiust on sellel keskmise kõnnitee, ehk pooleteist meetri jagu ja käsipuud pole. Ainult tross on varvaste tasapinnas ja sellest kinni hoidmiseks tulebki käia käpakil. Peale nende möödumist asutan end minekule kui ilmuvad veel kolm kuju. Istun tagasi ja lasen nemad ka mööda. Asutan uuesti minekule ja siis ilmuvad tipu tagant juba neli tegijaprofiiliga ronijat, kes paistavad üsna käbedalt liikuvat. Aitab küll istumisest ja hakkan neile vastu ronima. Enne kohtumist teen ka karmi näe ette ja ajan õlad laiaks. Tegelikult on käed ikka ebameeldivalt tunda. Mahume üksteisest mööda küll, keegi kuhugi ühe jalaga seisma jääma ei pea. Vastutulijaid on veel ja midagi oodata pole.
Panen ühe soojaga üles tippu välja ja tõestan Einarile, et tema teooria väsinud inimese tavapärasest puhkeasendist ei pea paika.
Väga väsinud inimesed ei heida puhkamiseks selili nagu Einari teooria väidab, vaid kukuvad esimesel võimalusel kõhuli. Selili jaksavad nad end pöörata alles peale seda kui nad on välja puhanud. Vasak küünarnukk on ka pakitsema hakanud nagu oleks kuhugi ära löönud, ise nagu ei mäleta … Sellega kuulutan matka klettersteigide osa ka enese jaoks lõppenuks. Läheme koos alla ja saadame Einari ja Kaarli peaaegu kolmanda raja algusesse. Ise läheme neile jälle rahvarajal vastu. Seekord jõuame napilt enne kui tegijad saabuvad.
Istume ja arutame tulevikku. Me Mailaga enam hästi ei viitsi, aga laps tahab veel ja isa peab kaasa minema. Natuke maad lähema koos, siis glisserdame joonelt alla. Matkarada läheb kusagilt kauge kaarega ja seda ei ole vaja käia. Uusi vaateid nagunii enam tulemas pole.
Läheme ära tõstukijaama. Naudin oma guljaši ja õlut praegu rohkem kui oleks nautinud kaljusid. Maila hellitab end mingi lihasupiga. Austrias mulle Einari suhtumine päris meeldib – ikka kohalikku toitu ja jooki tuleb austada. Siis läheme tõstukiga alla ära. Juba Einar helistabki, et tulevad ka järgmise reisiga. Teeme aja riidepoes parajaks, aga midagi kaasa siit võtta pole. Miskipärast puuduvad siinkandis täiesti turistidele mõeldud klettersteigi piltidega särgid ja iseloomulik nänn. Kõige kõvem sõna, mis silma on jäänud, on Matterhorni pildiga külmikumagnet, mille peal kiri AUSTRIA. All on jube leitsak, poolteist kilomeetrit kõrgemal oli hoopis mõnusam. Sõidame kämpingusse, laseme just saabunud ja ennast sisse seadvate uute naabrite avatud pagasnikuga auto manööverdamise käigus musta diislivingu täis. Telk saab neil ka pisut tahmaseks, aga eks kämpimine olegi seiklus.
Ja siis lihtsalt istume ning vahime ringi. Äsja värske diislivinguga täidetud auto uksed tõmmatakse kinni ja perekond sõidab minema. Pizzat tooma nagu peagi selgub. Teisele poole kõrvale on siginenud saksa perekond, mille pereisa tatsab tähtsat ilmet näol hoides ja sihikindlat toimetamist imiteerides õllepudel näpus mööda platsi ringi. Pereema sahmib tulemuslikumalt ja kui lahti pakitavaid asju tuuseldavad jõmpsikad tal vahel närvi väga mustaks keeravad, siis saavad nad puhtas vene keeles pragada (sic!), mitte sõimata. Tagasi saabuvad ka läänevenelased, kelle bussi külg näitab välja reljeefselt, et on toimunud pikk kontakt mingi betoonist asjaga. Peatselt tekib teisel pool meie autot regulaarselt emotsionaalne lärm ja sõnavahetus. Ilmselt tikuvad mingi mängu reeglid tegelikkusega vastuollu minema.
Õhtu pimenedes muutub vasak käsi üha kangemaks ja muna küünarnukil suuremaks. Varsti võib seda isegi paistes küünarnukiks nimetada. Keha hakkab kuumama ja tekivad külmavärinad. See on nüüd küll väga ootamatu koroona avaldumise vorm. Doktor Kivisalu konsulteerib doktor Googlega ja kahtlustatakse muhkkatku, mis olevat Hiinas uus trend. Täpset diagnoosi panemata hakatakse mind aga ravima. Tehakse teed, konjakikompressi ja lõbutsetakse mitmete uute ravivõtete väljamõtlemisega. Hoiatan Einarit, et seesugune nakkuslik liigesepõletik võib lüüa ka puusadesse ja siis ei pruugi haigel inimesel hommikul enam püksid jalga minna….
See aga ei sega minu kallal protseduuridega jätkamast. Maila otsib autost kraadiklaasi, mis eksponeerib kogu oma mõõtepiirkonda näidates 42 kraadi. Algul vaikselt raputades ja edasi üha hoogsamalt vehkides püüab ta mõõteriistalt skaala algnäitu kätte saada. Päev autos on mõõteriista sisemällu jätnud ligi kuuekümne kraadi juurde küündiva näidu ning sealt kolmekümne juurde tulek nõuab ikka raputamist. Manitsen, et ei ole tarvis hakata kogu laagri silme alla koroonaravi hakata korraldama. Muid põhjuseid ju praegu maailmas palaviku tekkeks pole. Kõik kustutavad oma pealambid ära ja nüüd saab suurema amplituudiga vehkida. Haige selg aga ei lase eriti hoogu võtta ja nii ei juhtu termomeetri näiduga mitte midagi. Töö antakse teha doktor Kivisalule, kes vehib sellega lühikesi puhkepause tehes veel kümme minutit. Varsti hakkabki näit olema alla 42 kraadi, aga minna on veel palju. Ise hakkab doktor ka kurtma, et küünarnukk on valus ja palav olevat ka. Tähendab ikkagi ON tegemist nakkusliku küünarnukipõletikuga, mis raskemas vormis lööb puusad paiste. Kogu tegevus toimub meie poolt küll pimedas, kuid naabrite valgustid annavad piisava helgi, et aktsioon varjuteatrina ümberkaudsete tähelepanu köidaks. Kui viimaks pulk mulle kaenlasse torgatakse, ilmub tabloole number 37,3. Doktorid jagavad kõigile kätte õhtused tabletid ja ümbritsevate platside rahvas saadab meid aplausiga voodirežiimile.