Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Aufenfeld Comfortcämping ***** pakub ka ekstraelamusi, mida reklaamlehel kirjas polegi. Kämpingu majandushoonele tehakse juurdeehitust ning töö algab täpselt kell 6.00 ja 6.01 hakkab tööle mees, kelle tänaseks tööülesandeks on haamriga vastu terastala peksta. Kui kell kaheksa üles tõuseme, ei ole ta veel ühtki lööki vahele jätnud. Kirikukellad ja relakas kostavad õrnalt ja malbelt.
Meie telk on majandushoone läheduses tee ääres, et oleks hea ja mugav. Teed on siin aga kolm meetrit laiad ja kui 6.30 betoonipirn või prügiauto mööda sõidab, tuleb jalad koomale tõmmata. Selleks, et teada, millal on viimane aeg, tuleb vibratsiooni tunnetada. Nii lähedal raskeliiklusele ei ole mitte kusagil mujal võimalik legaalselt lebada. Kui seda teeksid, siis kutsutaks kindlasti kohale mõni operatiivsõiduk, millest väljuvad asjamehed pakuvad võimalust puhkamist jätkata peale diagnoosi saamist. Siin võid rahulikult telgis magada, pea 50 cm kaugusel betooniveoki rattast.
Teeme kiirustama hommikusööki. Elule lisavad mugavust laud, toolid ja gaasipliit. Ei ühtegi mägimatka enam ilma nendeta! Mööduvad veokid toovad ehitusele juurde betooni, terast, kive…
Sõidame tuldud teed seda Zimmerebeni rada proovima, millele sattumist ma oma eilsel eksirännakul kahtlustasin. Mõnikümmend meetrit tõusu mööda matkarada ja saabki ennast jääle trossi külge haakida. Proovin algatuseks niisama kätega rippuda ja kolm meetrit üles ronida. Pole üldse hea, valus on. Tulen alla tagasi ja võtan end lahti See D rada DE lõikudega ei ole täna minu jaoks. Einar pole peale esimesi meetreid ka üldse entusiastlik, aga arvab, et last üksi ka ei saa lasta. Ronib siis veel 7 meetrit, et ikka kümme täis tuleks ja laskub siis samuti alla tagasi. Võtame asja kokku: see rada ei ole peale eilset lõbutsemist meile jõukohane. Maila on täna kaasa tulnud lihtsalt matkarajale vaadet nautima ja kaasa elama. Selg ei kannata ikka veel rapsimist.
Kuna Einar ka alla tuli, siis läheme koos lihtsamat Pfeilspitz’i rada proovima. Üksi oleksin läinud Mailaga mööda matkarada üles, et ronijaid radade lõpus asuvas pubis külma õllega tervitada.
Raja algus tundub talutav, aga varsti hakkab valus. Eilne on ikka veel kehas ja taastumist pole toimunud. Oleme veel madalal ja puud pakuvad varju, aga kohe saab päike meid kätte. Vett lahmab.
Ronime edasi ja tunnetame elu raskust. Varsti jõuame järgi noortele, kes üksteise kohal lõõmava päikse käes ripuvad. Jääme lähima sobiva koha peal seisma ja ootame. Kive nad küll alla ei paista ajavat, aga nende alla rippuma minek pole ka just tark tegu. Oma rippumisega me neid ju kuidagi üles minema ei motiveeri ja seista pole seal eriti kusagil. Kui sein vabaneb, hakkame edasi ronima. Raske on, kurat! Päike kütab, keha ei pea üldse vett sees, lausa pritsib välja. See ongi viimane vertikaal ja ülevalt hakkab paistma Kaarli lai naeratus. Jalg tudiseb ja käed ei pea, nii et peale ülesjõudmist panen end isegi horisontaalsel metsarajal trossi, et Maila ja Kaarlini jõuda. Kaarel läheb veel edasi ülemisele rajale, meie kõnnime alla hüti juurde, kus teised pingile prantsatavad. Lähen sisse juua tooma. Maila ja Einar tahtsid mahla, mina ilma külma õlleta siit alla ei lähe.
Letile pannakse kaks õllekannu ja üks klaas, kõigis täpselt sama värvi vedelik. Protesteerin. Janu on suur küll, aga kolme õlut ma kohe kindlasti ei tellinud. Baarmen jääb aga enesele kindlaks ja väidab, et sain täpselt selle mille tellisin – kaks mahla ja õlle. Taipan nüüd isegi, et õunamahl ja õlu on sama värvi, aga miks nad saksa kultuuriruumis mahla kannu ja õlle klaasi panevad?! Joogid lähevad sutsti sisse ja kordame. Parajasti tuleb Kaarel ülemiselt rajalt, ähib natuke ja jookseb alla. Kuniks me siin uimerdame, teeb ta selle Pfeilspitz’i raja ka otsa, mis meid Einariga ära kustutas.
Lepime kokku, et kohtume kunagi all parklas. Aega nüüd on ja selle sisustamiseks võtame Einariga guljaši ning Maila proovib kneedleid. Kui jalg jälle kandma hakkab, jalutame ära alla puhkama. Auto juurde jõudes näeme, kuidas Kaarel parajasti eesronijatest vihinal möödub. Varsti on ta meie juures tagasi, kolm rada tehtud. Tõeline KLETTERSTIGER!
Zillerthali org on ennast sellega selleks korraks ammendanud. Käime kohalikust poest läbi ja laskume alla Inni orgu, kus valime esimese ettejuhtuva kämpingu Inntal. Kohalikud räägivad verbaalselt ainult saksa keelt, millest saame aru vaid sõna „reserverung“. Niht loomulikult! Teise keelena räägivad nad kehakeelt, milles leiamegi ühise keele. Saame ilusasti kaubale ja meile näidatakse koht kätte. Kuna üks tärn on sellel asutisel vähem, siis sääsed söövad. Muidu on killustiku asemel muru ja kraanade asemel puud, ehitustööliste asemel peab naaber suuremal arvul lehmi. Pargime ära ning paneme telgid püsti ning hakkame puhkama. Mailal väsimust pole ja tema läheb seiklema.
Avades duširuumi ukse, satub ta suurde peeglite ja kauni laega tuppa, mis jaguneb kaheks sektsiooniks. On laedušh, käsidušh, puutetundlik tabloo nende opereerimiseks, liikumisanduriga valgustid…. Kui nägu seebiga kokku saab, on pesutsükli jätkamiseks vaja hakata pimedas kätega vehkima ja seebiste kätega ekraanil veevoolu režiimi valima. Seejuures peab ekraan ka seebilärakat pesija soovi väljenduseks. Enese puhtaks saamiseks on vaja protseduuri käigus veel mitu äppi alla tõmmata. Kaarel, teadmata mis teda ootab, leiab samuti enese määrdunud olema ja kirjeldab pärast elavalt, kuidas valguse säilimiseks tuleb peapesemise ajal aktiivselt küünarnukke ja kõrvu liigutada ning sobiva temperatuuriga vee saamiseks seebise näoga menüüdes tuhnida.
Jutud kummalisest peeglitega toast pelutavad ja eile sai ju end comfortkämpingu järvekeses leotatud terve tunni. Tegelikult ikka tahaks pesta. Eelnevad kogemused ära kuulanud, panen plaani kokku. Kasutada tuleb käsiduši, siis on kambris kogu aeg liikumine. Ja kõige alguses tuleb sobiv veetemperatuur välja timmida ning puutetundlik ekraan siis seebivahuga kokku määrida. Kõik toimib suurepäraselt ilma äppideta ja seiklusteta. Töötab talupoja loogika, et kui toas on palav, siis tuleb külmkapi uks lahti teha.
Meie vastasplatsile maandub väikebussi täis kohalikke venelasi, kes hakkavad kohe kitarri plõnnima ning üritavad laulda. Loomepalang ei inspireeri ka neid endid ning varsti pannakse mängima makimuusika, mis seisneb kõrgsageduslikus tümakas. Hea kodune tunne, nagu oleks Kauksi telkimisalale sattunud. Paar vennikest peletavad aia ääres olevalt ronimisplatsilt jõmpsikad minema ja haagivad redeli külge ekspandrikummid. Vaatame kuidas biitseps paisub, selle kasvamist Kauksis ei näidata.
Kartulipuder koos hulga suitsuvorstide ja salatiga kaob nii, et isegi arutelu ei teki, et kas veel tahab. Uni tuleb, kuigi all orus undab kiirtee, rahvas bussist on kõrval taas laulujoru üles võtnud ning paar telki edasi lõugavad saksa noored naerda. Üks käib eriti närvidele oma õhhäähhäää ja öhhaahhaaga….