Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Päeva alustamiseks on Talbach klettertseig. Lubatakse CD kategooriat ja lõigukese ka DE kategooriat, kuhu jõudes näen, kuidas Einar lahti kukub ja ühe käega trossi rippu jääb. Selge, siin läheb pikemalt. Istun vöösse ja vaatan kuidas tuul Einarit kõigutab. Kaarel on juba nuki taha kadunud.
Aga kõigest sündmuste toimumise järjekorras. Hommikusöögiks keedame portsu makarone ja keeduvee sokutan kõrval oleva telgiplatsi killustikulohku, kuhu juba eile õhtul pidid tulema enestele veebruaris just siia koha broneerinud puhkajad. Nii meile retseptionist selgitati kui põhjendati, miks me seda kohta ei tohi võtta. Kui asjad retkele minekuks koos, täidab gluteenilima endiselt killustikus olevat lohku. Esimest korda elus näen killustikku, mille filtratsioonimoodul on nullilähedane. Pisut piinlik on ja püüan vaatepilti parandada sooja teevett juurde valades, et tulemus näeks välja nagu tavaline veeloik ja ehk infiltreerub lahjem kraam ka paremini. Loik läheb ainult suuremaks aga killustiku filtratsioonimoodul ei parane.
Seejärel saadame Maila hommikul väikesesse paisjärve ujuma, sest selg ei pidavat ronimist kannatama ja vajavat vesiravi. See on nii uhke majutusasutus, et siin on lausa oma järv.
Ise sõidame veidi mööda orgu ülespoole. Raja algus on vähetõotav. Ees on lastega perekonnad ja peame järjekorda võtma. Kui nii edasi läheb, siis saavad jalad kõva koormuse varvastega kivinukkidest kinni hoides ja oma järge oodates. Siiski on rajameister mõelnud ja varsti lahkub järjekordne proua ära vasakule, jalutusrajale. Einar ja Kaarel suutsid temast enne juba mööda tuisata ja nüüd saan neile järele võtta. Härra lastega jätkab teekonda minu taga, aga enne DE lõiku on ka nemad kadunud. Meie taha on siginenud noor sakslane, kes sarnaselt minuga veab enesega kaasas liigset vett ja rasva. Kui pakun talle võimalust mööduda, raputab ta ainult hingeldades pead ja väänab kiivri alt välja sikutatud puhvist sorinal vett välja. Veidi enne lõppu läheb tross päris pika sildega üle jõe oru. Ees panevad noored neiud nagu oravad mööda mäekülge üles ja Kaarel nende järel. Meie jääme Einariga soliidseteks. Einar läheb reipalt jalg jala ette mööda trossi tatsates kuni astumisest tekkiva võnkumise amplituud trossil püsimiseks liiga suureks läheb.
Siis tuleb tugitrossid kõvasti kaenla alla suruda ja oodata kuni võnked raugevad. Päädib see sellega, et õhtuks on tema suurte tugevate biitsepsite siseküljed sinkjaslilla varjundiga ning avalik ringutamine T-särgis muutub ebaesteetiliseks. Mina ei üritagi sammu astuda, sest selle kaaluga tuleks peale igat kolmandat sammu trossid kaenlas laine sumbumist oodata. Libistan rahulikult ja kokkuvõtteks ei kujune tempo üldse halvaks, aga õlavarte sileküljed on õhtuks ikka samasugused kui Einaril. Teisel pool trossi on veel paarkümmend meetrit kaljut ja ongi klettersteig läbi. Meie ka. Jalutame mööda metsarada alla tagasi, kuigi mööda matkarada edasi minnes saaks veel kõrgemaid vaateid. Aga sellest jõest on juba mälupilti küll. On tunne, et täna kindlasti rohkem radasid teha ei jaksa. Lisaks on läinud jälle kohutavalt palavaks ja organism on veest tühjaks jooksnud.
Alt mööda varjulist jalgrada tõusvad lõõtsutavad saksa turistid üritavad meilt uurida, et millal siin ilusad vaated algavad. Selgitan, et kui trossi mööda tulla, siis on kogu aeg ilus, mispeale vana käega lööb ja koos perega ülespoole võserikku kaob.
Alla jõudes on juba tunne, et vähemalt järgmise raja algusesse jaksaks enda ära vedada küll. Kasvõi luuramiseks või nii. Pargime ära ja kui kõrval olevad neiud lahkudes juba makstud parkimispiletit pakuvad, siis oleme natuke üllatunud ja tänulikud. Nõukogude inimene muidugi pakub bussist lahkudes oma piletit pealetulijale, aga siin on see pisut ootamatu. Samas, parkimise eest on ju makstud ja ühtegi täiendavat parkimiskohta ei hõivata. Parklapidajal just nagu poleks põhjust rahulolematuseks.
Hutterlaneri raja alguses tundub juba, et vist ikka jaksame ühe C raja veel ära ronida. Einar ja Kaarel tuhisevad minema, mina jään ees roniva paari taha kinni, sest sobivat kohta möödumiseks ei tule. Miskil hetkel on aga ümber nähtavust piiravate kaljude keerutav rada minu ees tühi. Järjekordsel hargnemiskohal valin jämedama suuna, mis julgestust ei vaja kuni jälle algavad trossid. Eesronijaid ei ole ikka näha ja kui vaated avarduvad, tekib arusaamine, et olen ilmselt natuke eksinud. Teha pole midagi, ronin edasi ja loodan et see pole D rada, mis algas natuke teisest kohast. Ei ole D rada, on laste rada. Mitte et see kuidagi kergem oleks olnud, aga augud, millest läbi pugeda tuli, muutusid minu jaoks liiga väikeseks. Üleval vasakul on kuulda hääli, mis kindlasti ei kuulu sellel rajal liikujatele, kuhu mina sattunud olen. Võtan end trossist lahti ja turnin läbi võsa häälte suunas ja näen kaaslasi üleval seinal. Liigun edasi. Rünka tagant ilmuvad trepistik ja käsipuud ning kübarate ja kleitidega matkajad. See nüüd küll pole see kuhu ma plaanisin jõuda. Aga, klettersteig jätkub teisel pool trepistikku, tuleb vaid kaks korda üle käsipuude ronida. Viimasel ronimiskorral on tervislik ennast juba trossini küünitada ja kinni haakida, et teisele poole käsipuud sattumisel ikka kinni olla.
Tagasi kämpingusse sõites kostub tagapingilt õlitamata kuubiku kriginat. Kaarel maandab rajal tekkinud ärevust ruubikukuubikut korduvalt kokku pannes.
Maila on ka veedetud päevaga väga rahul. Istub telgi ees, saksa turisti nägu peas ja päikeseprillide ees ning loeb raamatut. Olevat olnud rahulik päev paradiisis. Limaloik on endises kohas endise suurusega ja plats ilma puhkajateta.