Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Hommikul toast väljudes tabab mind mälu tühjenemine. Läheks koos sööma, aga Einari toa number on peast ära kadunud. No oli kohe siin vastas ju, aga kas teine või kolmas uks? Juurdlen ja mõõdan sammudega eile tuldud teed, aga vot ei mäleta! Võõra ukse taga ei taha ka varahommikul kolkida, parem helistan, Kutsub pikalt ja lõpuks vastab hele hääl „Kaie kuuleb“. Hetkeks jahmun, mis kuradi Kaie? Kuidas see võimalik on? Käratan vastuseks „Kus Einar on“? „Einar on duši all“ kostub aparaadist nüüd juba pisut jämedama tämbriga. Nüüd saan aru küll, et räägin Kaarliga. Seda kuniks härra end puhtaks kasib, me ukse taha ootame ei jää ja läheme alla kohvi jooma.
Söögilauas esineb Einar unetul varahommikul kokkupandud koroonaülevaatega. Omajate arvu tõus on olnud optimistlik nagu börsil peale uue ja tundmatu, kuid paljulubava aktsia müüki tulekul.
Enne liikuma hakkamist teeme auto esiotsale veel kapitaalsema remondi kui eile tankla parklas sai tehtud. Mitte et me mäkaiverit ei usaldaks. Lihtsalt pole selge, kas remondimeetod on juba Polska policja drogowa poolt aktsepteeritav ja ei tahaks kaasaja autoremondi suundamudivate võtete eeliseid dorogaya policijale pikalt selgitama hakata. Eilse nõela otsimise käigus ilmusid Einari autost välja kaablivitsad, mis on juba levinud trend ka päris uute autode plasttüüblitega tehtud kinnituste julgestamiseks ja AutoBild statistika kohaselt leidub Poolas rohkem kui 80% autodel selliseid kinnitusi. Einar tõmbab kõhu sisse ja poeb näpitsate ja säravvalgete nipukatega auto alla. Natuke aega kostub ropendamist ja siis on auto sõiduvalmis. Lahkume isegi mõnevõrra rutakalt, sest hotelli parklas on alanud remont ja ei tahaks inimestel jalus olla. Töömees juba värvib äärekive valgeks, poolraagus nulu alla on veetud kaks kasti okkaid ning neli meest seavad üles redeleid. Kohe meie kõrvale pargitakse suur kaubik, mille pakiruumist paistab suur pütt sildiga „klej“. Kohe keritakse lahti ka voolikud ning hakatakse gaasipõleti peal liimipüstoleid soojaks ajama.
Linnast välja sõites sätib meile sappa rekka, mis käitub eile kogetuga sarnaselt. Mõnikümmend kilomeetrit hiljem pressib masin end suurte paplitega ääristatud kitsale külavaheteele nii et madalamad oksad fuura katet kriibivad. Millest selline valik ja et mees teadis mida tegi, saab meile selgeks paari kilomeetri pärast kui algab järjekordne teeremont. Puuduv teelõik on oma viisteist kilomeetrit pikk ja jaotatud fooridega kahekilomeetristeks lõikudeks. Liiklus toimub nii nagu eilegi, mil märkidest end keegi häirida ei lase ja meie taha siginenud uue rekka pasun prääksatab iga kord kui me foori tagant F1 -na ei stardi. See tähendab iga foori taga, sest vana diiselmootoriga Voyager ei muutu F1-ks ka siis kui oled eelmise foori juures tema taga kaua signaali andnud.
Öine vihm on teinud kõike seda, mida vesi ikka teeb. Teekraavidest on saanud kahe-kolme meetrise põhjalaiusega kanalid ja raskeliikluse all oleva tee nõlvuseks on kujunenud 1:0,25 (st 1 m kõrguse mulde nõlva altlaius on 0,25 m). Teisel pool kraavi rajatud kergliiklustee muldesse uputatud betoonist äärekivid ripuvad kogu oma eheduses nõlvast välja, püsides kogu teadaoleva füüsika kiuste.
Aga, olukord paraneb intensiivsest liiklusest tuleneva vibratsiooni tõttu reaalajas ja silmnähtavalt. Kui tunni pärast oleme remonditava lõigu lõppu jõudnud, on seal mulde nõlvus juba 1:1 ja nõlv kenasti suurte asfalditükkidega kindlustatud. Tõsi tee on mõnevõrra kitsamaks muutunud, aga kuna üks suund on fooridega tõkestatud ja teeolud väga kiiret sõitu nagunii ei luba, siis mahuvad autod säilinud kattele ikka veel ilusasti ära. Äärekivid on ka kraavi põhja ilusasti lebama laskunud. Kui äsjavalminud lõigul sõitma oleme saanud, tundub 120 km/h isegi otse sõites juba lendamisena. Vaatamist ja šinitivõtmist jagub ka siin. Näiteks tee nõlvadel on ökonoomia saavutatud juhtumipõhiselt. Seal kus nõlv on ära sõitnud, on see tehtud hiljem laugemaks ja kindlustamiseks kasutatud kärgkive. Kus probleeme ei tekkinud, seal pole ka midagi tehtud. Nii saab ehitada ökonoomselt, ilma varutegurit rakendamata. Varem või hiljem kujuneb olenevalt konkreetse ehitamiseks kasutatud koorma omadustele tasakaaluseisund nagunii välja. Ei ole mõtet sündmustest ette rutata ja üle investeerida. Selle asemel saab rohkem teid ehitada. Ka ökodukte on rajatud niisugusel hulgal, et need ei kao hetkekski nähtavusest. Igale elukale on talle sobival kõrgusel sobiva läbimõõduga urg kaevatud. Valdavalt on rajatised risti teed, aga mõeldud on ka neile, kes armastavad piki teed silgata.
Varsti läheb käsi soojaks ja rool käib sujuvalt ridade vahel sõeludes vasakule-paremal ka suurematel kiirustel. Iga kord ei satu rooli pööre ja vajalik sõidusuund kohakuti olema. Kohas, kus pidime Breslau peale pöörama, kütan praemale maha keeramise asemel otse. Siiski pole koht, kus uus võimalus meid ootab, eriti kaugel, parasjagu jõuan pööramise mõttega ära harjuda. Kui õige tee peal tagasi oleme ja Einar interneti ettelugemises väikese pausi teeb, märkan silmanurgast, et ees armatuurlaual on turvapadja tuli põlema läinud. Einar jälle soovitab kõrvalistuja muredega mitte liiga süvitsi minna, see tuli põlevat juba tuhandeid kilomeeetreid ja põles ka siis kui mina tema kohal istusin. Muretseda tasuvat hoopis otse minu ees põleva tankurikujulise märgi pärast. Nihutan paremat kätt roolil natuke kõrvale ja tõesti, põlebki! Küsimusele, et kui kaua see juba põleb ma loomulikult vastata ei oska. Eelkõige on oluline tähelepanu pöörata väljaspool autot vilkuvatele sinistele ja punastele tuledele. Kollased ja rohelised tuled saavad liikluses alati vähem tähelepanu olgu nad autos või väljaspool seda. Suur kukepilt, mis kõikide tanklate juures tuttavaks on saanud, paistabki otse ees. Pööran kiirteelt loogilises kohas maha, kuid satume hoopis rekkade puhkekohta, kus kütust ei müüdagi. Mingit pääsu teisele poole teed jäävasse kütuse müügikohta siit pole. Ka jalakäijate tunnelit ei lähe tee alt läbi. Arvestades liikluse intensiivsust, siis ilmselt ei pääseks ka kanistriga üle. Ametlikult on kütust veel 25 kilomeetri jaoks, mida kiirtee tingimustes pole just palju. Haagin kiirteele tagasi pöörates end ühele rekkale päris sappa ja lasen õhul vedada. Paremal vilksatab tankla, aga sinna praegu pääse. Alles kümne kilomeetri pärast avaneb võimalus ja hakkame külavahel tagasi sõitma.
Tankla kõrval on suur söögikoht pealkirjaga „Skarabeus“, kus erinevalt massiliselt levivatest burksi ja friika „restoranidest“ antakse inimesesööki.
Tegelikult väga nälga pole, aga mine tea, millal seesugusesse paika sattuda on võimalik. Suppi võiks ju ikka võtta. Tuntud nimega asjadest on menüüs rassolnik, aga seda pole. Lepin tomati ja nuudlisupiga. Maila ja Kaarel riskivad Einari pealekäimisel miski kohaliku rupskisupiga, mida flaczki’ks kutsutakse. Pidavat olema omapärase maitsega, aga väga hea. Tema ise proovivat alati võõras kohas kohalikku toitu. Võtan Mailale veel juurde kapsapiruka ja endale ühe lihapiruka. Enne veel täpsustan, et täidise olemus on kvaliteetne sealiha, sest mine tea millest nad seda muidu teevad. Flaczki olevat ka lihasupp. Einar arvab grillprae olevat sobiva. Nii palju siis kohalikust toidust. Lauda toodud rupskisupp polnud üldse isuäratava väljanägemisega ja maitse oli väljanägemisega harmoonilises kooskõlas. See-eest kapsapirukas, õigemini pirukad, sest neid toodi suur taldrikutäis, olid suurepärased. Tegelikult meenutasid need väljanägemiselt pelmeene. Einari grillpraad on samuti muljetavaldav. Mitte et enne poleks grillitud liha ja juurikaid näinud, aga kogus on selline, et järgmised kolm päeva oleks Einaril täiesti ebaõiglane süüa tahta. Ainult minu lihapirukas viibib. Tomatisupiga on ammu juba ühel pool ja peletan igavust kapsapirukatega. Viimaks ilmub tütarlaps vähemalt sama suure grillpraega, millega Einar fakti ette pandi ja püüab seda lihapirukaks nimetades minu ette sokutada. Olles veendunud, et enam-vähem ikka tean, missugune lihapirukas välja näeb, kupatan preili minema. Tüdruk läheb leti juurde kaebama ja koos kassiiriga lapatakse paberid. Seejärel tuleb ta kindlal sammul ja enesekindlust kogununa tagasi ning asetab taldriku minu ette. See olevat kana, ma olevat selle tellinud ja nüüd hakaku ma seda sööma. Kui enne ilkusime higistava Einari üle, siis nüüd oli minu ees suur sealihapirukas, mis ei sisaldanud silmnähtavalt grammigi sealiha. Seda „pirukat“ oli palju ja see ei jäänud ka teistele märkamata. Igatahes saab Einari persoon kuni lõunasöögi lõpuni nüüd palju vähem tähelepanu ja peamiseks kõneaineks saab minu keeleoskus. Müüjatari keeleoskust miskipärast ei arutata, sest tegemist olla igati professionaalse toitlustajaga, kes minu küsimuste peale iga kord oli õigel ajal „yes“ öelnud.
No olgu, liha söön ikka ära ja hakkan peale. Maila hakkab otsast näkitsema salati kallal ja kui Kaarel Einari aitamise lõpetab, siis saavad friikartulid minu taldrikus tema pärisosaks. Uskumatu, aga lahkume puhtaid taldrikuid maha jättes. Kui jätta kõrvale nüanss, et minu piruka liha maitses natuke rohkem kana moodi, oli minu pirukal ja Einari prael ainult üks erinevus. Enne autosse istumist pidi Einar ägisedes kümme minutit ümber auto kõndima ise samal ajal kurtes, et tema sai ainult kaks kapsapirukat. Mina sain kohe peaaegu mugavalt autosse istuda. Kuidas menüüs olnud mięsny placek aga grillkanaks ja friikartuliteks muutus, jäigi segaseks. Igatahes jäi lihapirukas peale meie lahkumist menüüsse edasi.
Breslaus on ette nähtud Decathloni matka ja spordipood. Mida iganes sealt vaja on, aga, maskid ette ja, igatahes, shoppama!
Õigest teeotsast sõidame muidugi jälle mööda ja kulgeme kusagil külavahel kuni linna ainus pilvelõhkuja uuesti paistma hakkab. Liiklusmärgid lähevad siin eriti põnevamaks. Näiteks on sama posti küljes
Lisatahvlit selle kohta, et kuidas nüüd siis käituda, pandud ei olnud.
Õhtuks jõuame Tšehhi. Tšehhis oleme otsustanud tasulisi kiirteid vältida ja kulgeme läbi külade ja linnade. Mingis järjekordses asulas avaneb vaade keskväljaku taga asuvale tõusule, mis viib väikese kiriku juurde. Kiriku taga aga avaneb vaade teed tõkestavale suurele liivahunnikule, mis ei lase meil enam täita gepsust kostvat korraldust jätkata sõitu otse. Pöörame ainuvõimaliku suunas ja jõuame gepsu juhatusel mööda kitsast teed sõites paari kurvi pärast surnuaiale. Peale gepsu leiutamist käib siin palju turiste.
Öömajale saame miskis „family holiday“ silti kandvas väikeasula servas asuvas majas kui juba üsna hämar on. Asju välja tõstes vaatab Einar jälle mõtlikult oma räbaldunud seljakotti ja uurib, et kas mul nõel täna ka ikka seljakotis on. Julgustan, et on, on, ja saame seekord ilma autos sobramata minema. Pererahvas on vastu ööd õuele sõitnud 50 euri eest ütlemata rõõmus ja müüb oma puutumatutest varudest paar pudelit külma õlut, küsides natuke häbenedes tervelt euro pudeli eest lisaks. Niiti ja nõela ei lähe tänagi tarvis.