Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Hommik on ilus, kuiv, päikesepaisteline. Tõeline teeremondi ilm. Tšehhi on hoopis teistsugune maa kui Poola ja liiklus selgelt ja arusaadavalt korraldatud. Mingit kaksipidi mõistmise võimalusi jäetud ei ole. Remonditava lõigu alguses on ainult ühe tulega valgusfoor, milles põleb siis kas lubav roheline või keelav punane tuli ja kõik on inimese vahetu kontrolli all. Peatume punase tule ees ja vaatame, kuidas turske töömees vibroplaati ülesmäge nügib. Üleval jätab mees riista omaette allamäge tagasi võdistama, tuleb foori juurde ja paneb punase asemel rohelise põlema. Siis pöörab ta ümber ja hakkab kaks kätt taskus plaadile järele vantsima. Algab uus fooritsükkel. Temast mööda sõites märkame töömehe tunkedel pisut juba kulunud, kuid siiski loetavat kirja SISYPHOS.
Hommikusöögi ajaks jõuame asulasse nimega Světlá nad Sázavou. Natuke peale kella üheksat ületame Sázava jõe ja pargime end kiriku taha ära. Plaan on võtta natuke midagi kerget. Söögikohas on väike järjekord, mille on moodustanud kohalikud elanikud, kõigil oma pudrukausid näpus. Verandal võtab kuumeheline seltskond hommikust õlut ja teeb päevaks plaane. Uurime letist, kas me peame ka autosse kausside järele minema, või on kohapeal ka mingeid anumaid. Pidavat ikka kohapealt ka kaussi saama laenutada, aga siis peame pudru või supi, olenevalt sellest, mida valime, ka kohapeal ära sööma. Kohalikud eelistavat kodus süüa, seetõttu tulevad oma nõuga.
Ja nüüd otse raudteejaama! České Budějovice ootab meid ja peaksime jõudma just täpselt rongi saabumise ajaks! Ilmselt ei oleks me osanud oma pooletunnist fotosessiooni kohalikele mõistlikult põhjendada. Õnneks nad ei küsinud ka, aga kui vormis daam juba neljandat korda meie eest läbi kõnnib, laseme jalga.
Austriasse jõuame pealelõunal ja siin võtame ikka kiirtee pileti. Paari tunni pärast algab serpentiin mäkke. Võrreldes eelmise aastaga olevat auto ikka palju paremas seisus ja enne reisi tehtud remondist olevat kõvasti kasu, on Einari kommentaar kui ta äkki kõik aknad lahti teeb ja auto soojenduse täiel vungil tööle paneb. Abi on sellest vaid niipalju, et laseb meil järgmise väikese parklani sõita, kus keema läinud mootoril jahtuda lasta. Aga, eelmisel aastal küll nii kaua mäkke sõita ei saanud, palju varem pidi tee ääres hakkama mootorit jahutama. Jahutusvedelikku ka seekord üldse kapoti alt ei pritsi. Tal olevat mitu kanistrit eelmise aastaga võrreldes lisaks kaasa võetud, me ärgu üldse muretsegu. Veeretame end aeglase käiguga veel paar boksipeatuse vahet ülesmäge vahepeal taha kogunenud kiirustavaid kohalikke laiemates kurvides enesest mööda lastes ja olemegi oma esimeses kämpingus nimega Temel. Silt sissesõidul ütleb küll, et „full“, aga paljugi mis kirjutatakse. Ja ega me ei pruugi võõrast keelest ju arugi saada. Igal juhul teeme reipa näo pähe ja läheme retsepsionisse sooviga nende kaunis kuurortis mõned päevad veeta. Selgubki, et siltidest ei maksa end heidutada lasta. Kui oleme nõus ainult kaheks päevaks jääma ja nädalavahetuseks kaome, siis oleme täiesti welkam. Ega me plaaninudki ju nädalateks jääda nagu valdav enamus siin teeb.
Elamine saab eriti luksuslik, kuna suure matkaauto jaoks tehtud plats mahutab kaks neljast telki ja meie väikese Voyageri. Paneme telgid üles ja joome algatuseks natuke konjakit. Õlut ei taibanud alt asulast osta ja erinevalt lahketest tšehhidest austerlaste kodustest varudest külma õlut välja kaubelda ei õnnestu. Avalikku müügipunkti siin aga pole. Kui tahame, sõitku me alla Bad Goisernisse tagasi poodi, linnake ju siinsamas paistab. No pole häda, ajame selle õhtu konjakiga ka läbi, eks homme vaatab. Kämpingu sissesõidul näitas silt Altausseer See juurde 700 m. Kämpingut tutvustav pamflett reklaamis samuti kohta kui „peaaegu järve kaldal asuvat maailma kauneima vaatega paika“. Einari meelest oligi see kauneima vaatega kämping tema senises elus ja vaade, tuleb nõustuda, ei ole üldse paha. Erinevalt kirjatükist ja ka Google kaardilt jäävast muljest ei jää aga järv üldse kaadrisse ja asub jalgsi minnes ca 1,5 km kaugusel. Autoga minnes oleks maa ilmselt lühem, aga järve äärde sõitmist keelavad liiklusmärgid ja isegi saksa keelt mittemõistvale inimesele arusaadavad sildid. Einar ja Kaarel jäävad puhkama ja vaadet nautima, me jalutame Mailaga ujuma. Vaade ei lähe seejuures üldsegi mitte halvemaks. Järve äärde sõitmine poleks tõepoolest tark tegu, seal lihtsalt poleks kusagil parkida. Kaldal on väike hotell koos restoraniga ning arusaadavalt on kõikvõimalikud kohad selle klientide autode poolt hõivatud. Mõned samuti kliendiks tahtvad manööverdavad järsu kalda peal ennast ümber pöörata ja kohanevad eelseisva jalutuskäigu mõttega. Vesi on mägijärve kohta supersoe, restorani orkester on just alustanud mängimist ning kajab järve ümbritsevatest mägedest imposantselt vastu. Tõeline mägikuurort! Mailal hakkab isegi tagumine jalg saadavast emotsioonist värisema.