Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Einar saabub Tartusse täiesti kokkulepitud ajal ja ajab auto meile hoovi. Reisi alustamiseks tõstame ta auto tühjaks, kohe päris tühjaks tõstame auto. Terve õu saab laga täis. Enamuse asju laome kohe tagasi, ja toome toast juurdegi, aga suure kolmekohalise tooli tarime mulle teise korruse koridori trepimademele. Hommikuse seisuga sai meie seltskond ikkagi neljaliikmeline ning Voyageris jäi kõigi jaoks veel piisavalt istmeid sisse. Kogu see trall võttis kaltsmärjaks ja seni kuni teised ennast salvrätikuga tupsutades kuivatasid, käisin kiirelt duši all. Lõunakast käime ka läbi, et igaks juhuks natuke maske kaasa osta. Ainult maskide peale me siiski lootma ei jää ja raha võtame natuke ka kaasa, nii Poola kui Euroopa oma. Tšehhid peavad piiratud valikuga leppima.
Ja lähebki sõiduks. Ikka nii, et natuke aega ruulib Einar, siis mina, siis jälle Einar ja siis jälle mina. Eks meilgi ole valik piiratud, tagareas lösutavad Maila ja Kaarel juhtimisõigust ei oma ja naudivad selle puudumist ülima rahuloluga näos.
Juba enne Elvat saavad mul sokid märjaks. Valgas on nad ära kuivanud ja Strentšis saavad nad uuesti märjaks. Hmm, miski auto seade tühjendab end regulaarselt esiistuja jalgadele…. Siinkohal mõte katkeb, sest Einari telefonis teeb waze app raudtee ületamisel kohutava kokkupõrke kriginat. Kuradi itimeeste naljad, mille peale itimehed ise ka ehmatavad! Värisevate kätega roolile klammerdudes hakkab Einar järgneval pikal sirgel vaevaliselt uuesti kiirust koguma.
Valmieras käime traditsiooniliselt saiapoes. Sellest, et aeg on edasi läinud ja kõik ei ole temaga mitte kaasa taibanud minna, saime aru Jaanipäevasel Koiva matkal. Täiskasvanud, või noh ainult vanemad täiskasvanud, kilkasid juba Valgast saati, et „Valmieras läheme ikka saiapoodi ka, onju!“ Lapsed, see tähendab nooremad täiskasvanud, mingit entusiasmi ei ilmutanud. Kui mitu autotäit kõik summas poodi olid trüginud ja vanemad täiskasvanud ei suutnud taaskord jätta rõõmustamata, et „oi kui odav“, siis nooremad täiskasvanud seisid ükskõiksete nägudega seina ääres kuni keegi neist esitas eksistentsiaalse küsimuse „Miks me siin oleme“? Sellegi poolest teeme ka nüüd poepeatuse, sest ega traditsioon muidu elus ei püsi kui järjekindlalt ühte ja sama asja ei tee. Liiatigi on meil praegu kaasas vaid üks noorem täiskasvanu, kes ehk tõesti ei pruugi odavasse saia lugupidavalt suhtuda, aga enamus meie seltskonnast oskab juba sissekäidud rada ja tuttavaid maitseid nautida.
Peale Riiat vahetame Einariga kohad ja algab päeva emotsionaalne osa. See, et Einari sokid saavad ka kohe märjaks on natuke elevust tekitav, aga veelgi rohkem pakub kaaskondsetele suurimat võimalikku heameelt minu parema käe liigutused. Reisi lõpus pakub ka vasak käsi seltskondlikku naudingut, aga sellest saab lähemalt lugeda alles kahe nädala pärast. Praegu keskendutakse paremale käele.
Gaasi vajutades hakkab auto undama. Edasiliikumise kiirus ega kiirendus ei ole sugugi häälega kooskõlas. Nagu mingi vints veab kusagil kummipaela pingule. Kahman parema käega läbi õhu. Pihku ei jää midagi, aga imelisel kombel vallandub kummipaela talletatud energia ja auto otse sööstab edasi.
Ja nii kaapab käsi iga kiirenduse ja aeglustamise korral läbi õhu. Ja kui mulle midagi pihku ei jää, siis muidugi meenub, et tegemist on automaatkastiga autoga. Paraku refleksi vastu ei saa. Nii kui mingi manööver sooritamisele tuleb ja mootori hääl muutub, kobab käsi käigukangi järele. Lõbu on laialt. Oleks veelgi rohkem, aga vasaku jala samaaegset tõmblemist puuduva siduri suunas ei oska nad tähele panna. Järjekordse ringristmiku läbimise eel tõstan ennetavalt parema käe ja ajan lihtsalt näpu (keskmise) püsti, millele järgneb homeeriline naer. Tõesti, tõsta ainult näpp püsti ja juba on naljakas.
Kusagil Panevežise juures ei jaksata enam kõõksuda ja Einar võtab juhtimise üle. Ega neljarealised teed suuremat võimalust vaatemängu jätkamiseks ju ka ei paku. Enne aga teibime teeäärse tankla taga mäkaiveriga auto esiotsast ära kukkuma hakkava plastdetaili natuke tugevamalt ülejäänud auto külge. Eriti palju parem ei saa, aga ikka on hea tunne kui oled teinud kõik enesest oleneva. Tegelikult saab muidugi hoopis halvem, sest enam ei saa kinnipidamisel valetada „oi aitäh et märkasite, me teadsime kõik korras olevat“.
Kuni Augustowini mõlgutab igaüks letargiasse vajununa omi mõtteid. Vaid seni peiteperioodis olnud peen haigus ehholaalia lööb mõne eriti suurt hulka „szctshk“ ühendeid sisaldava kohanime tähistava sildi möödumisel välja ja tõbine püüab omaette pobisedes seda seni välja hääldada kuni aju enam ei jaksa algset kirjapilti mäletada.
Linna sissesõidul võtan kaaslaste elavdamiseks jälle rooli enda kätte. Juba liikuma hakkamine toob kuuldaval turtsatused. Linnas väikese jalutuskäigu tegemiseks teeme sõidutiiru ümber kvartali enne kui lubatud alas vaba parkimiskoha leiame. Ilmselt on kõrval olev asutis just tööpäeva lõpetanud ja kohad patsientidest vabaks jäänud.
Linnast väljasõidul kiirendan ja kaapan õhus nagu tavaliselt, pressides vasakut jalga põrandasse, aga seltskond ei tee väljagi. Märkan nüüd ise ka, et oleme miskite mundrimeeste tähelepanu äratanud ja seljaajust saabuv impulss käseb jalal järsult piduripedaalile vajutada. Näen kuidas binokkel kaela rippu lastakse ja sauaga vehkima hakatakse ning tee äärde aega parajaks tegema palutakse. Sujuvalt minnakse üle vene keelele paludes ette näidata kõik dokumendid, avada kõik uksed ja katuseboksi. Poole tunni pärast lahkume tegelikult isegi rõõmsatena. Maha kedagi jääma ei palutud, materiaalseid kaotusi ei kaasnenud, ainult ajakadu.
Poola liiklusmärkidest ei saa küll mitte midagi aru. Märgid üksikult võttes on muidugi arusaadavad, aga senine liikluskogemus ütleb, et märkide paigaldamisel on järgitud reeglina mingit loogikat. Mõnikord isegi on olemas väga mõjuv põhjus, miks märk just nimelt konkreetselt sellesse kohta on saanud. Poolas aga ei õnnestu ka juba rohkem kui saja kilomeetri läbimise järel märkide paiknemises mingitki loogikat tuvastada. Näiteks piirangu algused on reeglina tuvastatavad, aga piirangu lõppemisest saad aimu ainult sellest, et taga sõitev rekka signaali annab ja kiirendades imiteerib sulle tagant otsa sõitmist. Vahepeal on 50 ja 70 märke iga 100 meetri tagant. Mõnikord on need vaheldumis, millest võiks juba loogikat näha kui loodusest õnnestuks põhjus tuvastada. Aga vahel on mitu 70 märki pandud järjest, vahel jälle on mitu 50 märki järjest. Tundub, nagu eeldaksid märgipanijad, et nagunii rikutakse ja lihtsalt tuletatakse piirangualas viibimist meelde. Eriti segased on aga ehitatavad ja remonditavad teelõigud, kus kohalikud 50 alas 100-ga sõidavad. Ja kui üritada seal märkide järgi sõita, siis hirmutatakse pasundades kõik teeäärsed tuvid ja varblased lendu nii et äsja laotatud asfaldile tekivad valged jooned. Liikluskorraldus muutub seeläbi muidugi veelgi segasemaks.
Öömajale jääme imposantse nimega hotellis „Gromada“. Lühike infovahetus letitöötajaga ning oleme rangelt passi alusel sisse kirjutatud. Tulemus pole muidugi päris see, mida passe loovutades enesele teadvustasime. Kaks tuba ei maksagi koos hommikusöögiga kokku 200 zlotti (ca 50 eur), vaid see on ikkagi ühe toa hind. Lugupeetud turistid ei olnud lihtsalt enne piisavalt hästi aru saanud ja soovmõtlemise ajel rutakalt „yes, yes“ kohmanud. Pokkerimängija ilmega suskan pangakaardi seadmesse ja toksin võlunumbrid. Ekraanil vilksatav poolakeelne tekst annab teada, et oleme 100 euri võrra vaesemad. Tähendab, õhtune väljas söömine jääb ära ja käiku lähevad kiirnuudlid ja Valmiera saiad.
Autost lahkudes silmitseb Einar murelikult kulmu kipra tõmmates oma väikest räbaldunud seljakotti. Keerutab seda ühte ja teistpidi, kuni miski väiksem pudinas asfaldile kukub ja auto alla põrkab. „Hm, kuidas saab see ometi nii räbal olla. Ma ju ometigi paikasin seda terve eilse õhtu. Ju oli see siiski see teine kott, mis koju jäi“, kostub sisekõne ka ümbritsevateni. Ja ta hakkab toidu otsimisega veelgi rohkem segi pöördunud asjade lasus sobrama ning suuri rohelisi kilekotte ja plastkaste üksteisest eemale nügima. Tähendab, on miski plaan, suudame kõrvalseisjatena järeldada. Et auto alla pudenenud varustus Suure Plaani realiseerimise tuhinas meelest ei läheks, kougin selle matkakepi abil nähtavale. Suur Plaan ei näi teostuvat. Tegevused korduvad, aga miskit tulemust paistmas pole. „Mida otsid?, söandan Einarit tema tähtsas toimingus eksitada. „Nõela“, on lakooniline vastus tegevust katkestamata. Hakkab hämarduma ja nii tundub veel pikalt minevat. Lubades, et mul on nõel juba seljakotti visatud ning ettenäitamise nõudmist pimedusele viidates osavalt pareerides õnnestub mees hotelli meelitada.
Päevinäinud lift stardib üles nagu kosmosekapsel, ei ole mingit eelnevat kummipingutamist. Kui aga liikumise ajal ust juhtusid puutuma, siis jäi lift seisma ja startis tuldud teed samasuguse kiirendusega tagasi. Ja nii juhtus mitu korda enne kui avastame seose lifti liikumise suuna ja Einari selja poolt lifti uksele ülessõidu ajal avaldatud jõu vahel. Tegelikult polnud ülesande lahendamine üldse keerukas. Samamoodi toimivad metroorongid. Pruugib vaid kellelgi uksele nõjatuda kui rong läheb kohe algjaama tagasi. Seepärast ongi metroorongide uste kohal suured sildid „не прислоняться к дверям“. Õhtusöögi tegemise ajal nügin räbaldunud koti silma alt ära voodi alla ja peale õhtusööki on see mure kõigil meelest läinud. On aga tekkimas järgmine. Nimelt on Einaril tekkinud idee minna öist linna nautima. Õhtu lubab tulla öömaja nime vääriline. Kaugemal juba sähvib ja ei lähegi rohkem kui tunnike kui kauge kõmin on kõrvulukustavalt lähedaseks saanud. Välgusähvatusi ei ole läbi halli veeseina näha, vahepeal lööb sein lihtsalt heledamalt kumama.