Äratus on pool kaheksa hommikul. Päeva peamine plaan on Islandi uhkeim joastik, mida ka Euroopa võimsamaks peetakse oma ca keskmiselt kahesaja kuupmeetriga sekundis saja meetri laiuse ülevoolu pikkuse kohta. Pisut aega liigume mööda Number Ühte ja siis keerame asfaldilt ära. Tee on nii treppis, et vaid turvavöö takistab magavaid inimesi mööda autot ringi lendmast. Väiksematel on suurtele inimestele mõeldud vöös eriti keeruline paigale ja jääda ja nii lahkub magav Pille korduvalt oma kohalt. Alumise kahekümne seitsme meetri kõrguse astme ametlik nimetus on Hafragilsfoss ja see asub Detifossist kaks kilomeetrit allavoolu. Detifoss ise jätab oma 45 meetrise kõrgusega tõepoolest võimsa mulje. Kõige mannetum selles kontekstis on Detifossist kilomeeter ülesvoolu asuv Selfoss oma üheteist meetrise astmega, kuid kui liita juurde sellele eelnev saja meetrine lõik, kus jõgi langeb nelikümmend meetrit, on tegemist tegelikult väga muljetavaldava vaatepildiga. Lisaks veel see, et Selfossi juurde pääseb vaid vikerkaare alt läbi minnes ja nii saame ühel pool näha veiklevat veemöllu ja teisel pool vikerkaare tagumist külge. Detifossi juures teeme esimese koselõuna ja jätkame reisi läbi sõna otseses mõttes kuumaastiku Myvatni järve juures asuvale termaalalale. Enamjaolt väljendub termaalsus kuumades podisevates mudaaukudes, kust koos pulksumisega ka lämmatavat mädamuna lõhna eritub. Mõni eriti vinge koht ajab ainult auru välja ja vilistab nagu siili keedupott. Et kaant pealt ära ei lööks on sellele suur kivihunnik peale laotud. Joad on ikka ägedamad kui haisvad augud, sest vahutav vesi on vahvam vaadata kui lämmatav hais sisse hingata. Nuusutame hoolikalt kõik augud üle ja ronime kõrvaloleva suure savimäe otsa. Alar ja Pille jäävad teiste turnimist alt üles vaatama. Mäele viiva raja alguses on suur silt, mis seletab, et märja ilma korral on ülesminek väga ohtlik. Usume, sest ilmselt juba kümneminutiline sadu muudaks nõlval liikumise ilma kassideta võimatuks. Vaatame taevasse, mis praegu otsest sadu ei luba, aga üleval käimine ei ole veerandtunni matk. Tegelikult on kõva savinõlv kohati ka praegu libe kui sinna juhtub olevat kergelt kivipuru pudenenud. Eemalt vaatajatele jääb ilmselt mõistetamatuks, miks suhteliselt siiski laugel nõlval käpakil käiakse.
Jardbodini Spaa on kohe teisel pool mäge, aga enne suplust tuleb selgeks saada magamiskoht. Sõidame Myvatni järve äärde ja valime esimese ettejuhtuva kämpingu, mis oma vaate, taristu ja üldise heakorra poolest vastab hästi meie rafineeritud maitsele. Peatame auto korraks puhkekoha peakorteri juures, aga ruumi parkimiseks seal pole. Siiski jõuab auto selle hetkelise peatuse ajal tühjaks voolata. Läheme MeelisWga platsi teise serva parkimiskohta otsima ja leiame ka. Telgiruumi on ka kohe kõrval piisavalt. Samal ajal on Maila ja Liidi võtnud nõuks rajada ühine kodu platsi teises servas, kus on lühike maa kraanini.
Natuke aega oodati, et midagi juhtuks ja kuna kell hakkas palju saama, siis saime MeelisWga varsti oma sügavast eksimusest aru ja kola tariti kogu kämpinguplatsi läbides telkimisala teise serva. Panime telgid üles ja sõitsime tagasi, suplema. Laguun on igati esinduslik, kuigi vesi selles väga soe ei olnud. Võrdlusmoment oli muidugi mõne päeva tagune kuuma vee auk. Ringi sulistades võis aga soojemaid kohti leida, ilmselt pressiti sealtkaudu sooja vett juurde. Kohe kõrval oli okastraadiga piiratud kuumavee bassein, kus vesi vähemalt hoiatussildi alusel otsustades pidi olema üle üheksakümne kraadi. Eks sealt siis jaopärast seda sooja vett tilgutatigi. Varsti tekkis üldine janu ja mindi asja uurima. Oleksime pidanud võtma koos piletitega ka käepaelad, mida meile pakuti. Siis oleks joogipoolise tellimine olnud lihtsam ja poleks pidanud veest väljagi tulema. Kõik oleks olnud servas asjalikult saaliva personali poolt kohale toimetatav, äratarvitatu arvepidamine oleks toimunud paelaga ja raha oleks kasseeritud hiljem. Aga ega siis keegi piletiletis mallanud pakkumise sisusse süüvida, kui vesi juba paistis. Nüüd tegeleti siis vigade parandusega. Ringi hulpides kandis vesi enamuse meist lõpuks kenasse puiduga vooderdatud istmetega pessa, kus vesi muust alast pisut soojem oli ja kus veetsime lösutades tubli poole oma vees oldud ajast. Laagrisse tagasi jõudes oli parkimine juba väga tülikaks muudetud, rääkimata sellest, et oleks õnnestunud parkida selle koha kõrvale, kuhu plaanisime alguses oma telgid panna. Tunnistasime MeelisWga veel kord, et visionääre meist ei saa. Soe vann tekitab üldise letargia ja mõjub hästi kontidele, nii katkistel kui vähemkatkistele. Peale suplust tundub aga olek kuidagi kõhe ja tuleb hakata riided otsakuti selga ajama. Alar pingutas ilma jopeta kõige kauem, aga pidi temagi oma jõuetust tunnistama. Arusaam oma väetisusest jäi aga hilja peale, sest auto oli vahepeal lukku pandud ja võti oli MeelisW taskus. Algul püüdis Alar teda leida omal käel. Kui aga kõik põõsad ja putkad oli läbi otsistud, tuli ta uurima, et ega me MeelisWi näinud ole. Olime ikka ja näitasime tallegi väikest täppi loojuvas päikeses kolletava taeva taustal, mis paistis mäetipult siia kenasti kätte. Inimeses on alati olemas varjatud ressursid, mida laiskus tavaliselt ei lase kasutusele võtta ning enamasti nad jõude seisma jäävadki. Nii ka nüüd ei olnud Alaril mitte nii külm, et hakata võtmele järgi minema. Motivatsiooni jope nimel pingutada tõi veelgi alla valminud kakao stronniga.
Õhtuse päikeseloojangu ajaks saabuvad laagrisse pardid, kes hakkava telkide vahel tatsates turistide priiskamisest järelejäänut otsima. Mingisugune „kõtt“ või „kõss“ ajavad nad ainult prääksuvalt naerma. Ka ei häiri neid ümbritsevatest telkidest kostuv plärisev norskamine. Pärast seda, kui meid endid on kaaskondsete poolt sisiseval toonil kehtiva öörahu ettekäändel korduvalt korrale kutsutud, uinume telgi seina tagant kostva pardilesta rütmilise lopsumise saatel. Hommikuks on kõik toiduraasukesed hallikasrohelisteks piklikeks tombukesteks muudetud ja tuleb olla ettevaatlik käpakil telgist välja ronimisega.