Öösel on kõigil ülihea uni. Õhus hõljuv väävelvesiniku fluidum pärssis kõiki muid head und segavaid organismi funktsioone nagu närvifunktsioon, ainevahetusfunktsioon, ajutöö ja teised. Hommik on siiski mõneti rusuv. Tahaks mittematkatoitu, aga paraku on seda veel üle kümne kilo järel. Seega, tuleb süüa.
Kasutame mõnuga kogu infrat – mõnus on pesta nõusid sooja veega. Tegelikult tuleb kraanist lausa kuuma vett, mida pole raatsitud erinevalt laguunist külmaga parajaks tempida. Nõuame tagasi eile laadima pandud fotokaakud, istume enne teeleminekut soojas ja tuulevaikses ja üldse uimerdame nii kaua, et vahepeal tühjenenud laagrisse hakkavad jõudma juba järgmiseks ööks jäävad ööbijad. Ikka see valgus demotiveerib.
Esimeseks harjutuseks on tõus lähedalasuvale deformeerunud kraatrile. On selline „on kah“ asi, aga tegelikult pole suurem asi. Teeme siiski kohusetundlikult ringi ära, et poleks vaja enam teine kord tagasi tulla. Edasi uurime Myvatni järve lõunaküljel olevaid libakraatreid. Suurt jalutuskäiku ei viitsi teha, sest nähtav ei tundu erilise vaatamisväärsusena. Pigem on tegemist geoloogiliselt huvitava uurimisobjektiga, aga geoloogidest on meil grupis suur puudus.
MeelisW on vaimus takerdunud oma eelmise Islandi retke mäletustesse ja keeldub lahkumast Myvatnist enne kui oleme vaadanud üle ka Suure Prao ja selles olevad koopad koos soojade basseinidega. Kus need asuvad, pole tal aga õrna aimugi. Kordab vaid, et need on kohe siinsamas. Käime asja uurimiseks taas kämpingus ja turismiinfos. Mõlemas kohas ollakse seisukohal, et otsitavad objektid asuvad kohe siinsamas ümber nurga. Turismiinfost saame veel inside infot Myvatnist loodes asuva ala kohta, kuhu kaardil on märgitud punased allikad. Myvatnist pidi sinna viima korraliku jeebi tee ja bussiga ei pidanud see olema läbitav. Aga vot Husavikist pidi sinna viima uus asfalttee, mida pole veel kaardilegi märgitud, sest rajamisel olevat soojusjõujaam. Soovitati kiirustada enne kui jaam valmis saab, allikad kaovad ja tee vaid ametkondlikuks kasutuseks määratakse. Võtame teadmiseks ja ehk jääb nii palju aega, et kohta külastada. Esmalt aga MeelisW unistus dejavuust.
Sõidame turistiinfo proua poolt kaardil osutatud suunas mööda asfaltteed kahe suure turismibussi järel kaks kilomeetrit ja olemegi kohal. MeelisW keeldub koha samasust uskumast enne kui on koopasse sukeldunud. Alles seal tunneb ta ära suure halli kivi. Eelmisel korral oli tegemist üle tõngermaa viiva rajaga, mida mööda sõites auto põhi kive kraapis. Nüüd on rajatud suur parkla ja tehtud kohast täiesti äratundmatu vaatamisväärsus. MeelisW pettumus on suur. Lahkudes ilmub gepsu noole alt nähtavale lauluväljaku kaart meenutav tingmärk, millele alles nüüd tõsisemat tähelepanu pööran. Ei otsinud me ju lauluväljakut, seega polnud varem põhjust. See andis ajendi veel korra üle vaadata kodust kaasa võetud kaartidel olev sigrimigri. Seal on, kurat, samuti lauluväljaku tingmärk peal! Nii raske on ikka kaarti ja maastikku kokku panna. Mis on aga lausa uskumatu, on see, et islandlased koobast laulukaare märgiga tähistavad!
Edasi on järgmine suund Krafla termaalala, kraatrijärv ja laavalagendikud. Enne veel jääb aga tee peale soojuselektrijaam, kus on kohalikest oludest väga põhjalik ja hästi animeeritud ekspositsioon kokku pandud. Rohkem kui vilkuvad pildid, pakub aga huvi suur veejahuti ning jaama jahutusvee väljavool. Jaama liigvesi on juhitud ojja, kus see eelnevalt omandatud hapniku mõjul kõiksuguseid soolasid välja setitama hakkab. Oja on absurdselt valkjas-sinine-kollane ja aurab, kuid seda võib ka suitsemisena kujutleda. Kui ei teaks, kust see vesi tuleb, siis hoiaks kaugemale. Nüüd aga lausa peab näpu sisse torkama, ei ole enam eriti soe vesi. Üleval sinist vett täis kraatri juurest paistavad kätte orgu laiali harutatud kuumaveepuurkaevud ja neid ühendavate torustike ämblikuvõrk. Võrgu keskel asub eelnevalt visiteeritud kohisev jahuti, mille juurest sinise niidina kaob küngaste taha see ebareaalne oja.
Teeme täna teise ringi ümber kraatri. Vaated on oluliselt mitmekesisemad kui hommikusel ringil. Hoopis omamoodi elamus on aga jalutuskäik kraatri jalamil hargnevale süsimustale hangunud laavajõele. Mustava välja servas lookleb vanem, juba sammaldunud voolutee. Kahte kivijõge eraldab väiksemat sorti mägi, mis jätkuvalt väävlilõhnalist tossu välja ajab ja kus kogu see sürreaalsus pilgule kõige paremini avaneb. Palju parem kui loomaaias, kus ka kõiksugu võõramaa asju näidatakse! Pisut eemal annab kontrasti pruunikas savilagendik, mis kollaste väävlisoolade lademetega viirutatud. Kell on pool viis kui oma naudingud lõpetame. Süüa pole veel olnud mahti. Liigume ära Husaviki poole, kus gepsu kaardilt paistab vaatamisväärsuse tingmärk. Ja ongi vaatamisväärsus! Hüdroelektrijaam, mida vastavalt tehnika ja ehituskunsti täiustudes on kaks korda ümber ehitatud ja paisu suurema surve saamiseks iga kord allapoole viidud. Jaama seina tagune on rajatisega tutvumiseks parim lõunapaik. Kuniks supp valmib ja võid leivale määritakse, püüan võimalikult põhjalikult ehitisega tutvuda. Peale sööki teeme lühikese jalutuskäigu ülesmäge esimese, kõige vanema paisuni, nautides teel vaateid erinevat tüüpi liigveelaskmetele, sulgeseadmetele, tunnelitele, kaskaadidele ja vanale pilupääsu tüüpi kalapääsule. Allavoolu on veel vägevam uus pais, aga see enam kõigile huvi ei paku. Väike ülevaade siiski võimaldatakse. Ja päris uuest jaamast saan kaugelt ainult paar pilti teha vaid seetõttu, et jõuan kurvil pidurdatud autost välja hüpata. MeelisWi see ei peata ning liikuvale autole järele jõudmiseks pean tükikese maad jooksma. Tuleb tagasi tulla, mis muud. Kohe kõrval pidi kaardi järgi veel üks vaatamisväärsus olema, mingid majad. Neist sõitsime aga niimoodi mööda, et ainult bussi tagumine rida neid vilksamisi nägi. Teised ei saanud arugi, et oleksid pidanud onnide vastu huvi tundma. Hüdroelektrijaamast aga juba niisama kogemata mööda ei sõida!
Peagi jõuame Husaviki, mis lõuna poolt sisenedes on praeguse kena ilmaga igati idülliline rannikulinnake. Kangesti oleks tahtnud sissesõidul pilti teha, aga kiire oli. Uurime turismiinfost, millega on neil plaanis meid lõbustada. Pakutakse vaalavaatlust kuuekümne euri eest nägu. Kes summat paljuks peavad, võivad palju väiksema raha eest vaadata vanasse kalarappimise kuuri üles seatud muuseumieksponaate, mille hulgas ka mõned vaalaskeletid on. Kuniks pakkumist kaalume, kasutavad Pille ja Alar vaba aega poeskäiguks. Kuna garantiid elusate vaalade osas reisikorraldajad ei anna mitte mingisugust ja muuseum on tänaseks juba kinni, võtame kursi otse edasi. Põhjapoole jääv poolsaar tahtis samuti üle vaatamist ja kaart andis lootust leida järvekese ääres hea ookeanivaatega ööbimispaik. Paraku nii ei läinud, järveke oli suvaline tuultele avatud laguun, mille ääres kasvas madal võsa. Ennist Husavikis nähtud kämping oma kaasaegsete ehitistega oli selle kõrval naasmist väärt. Pöörasime otsa ringi. Poolsaart ääristav pankrannik koos madala päikesega oli tegelikult seda sõitu siiski väärt. Isegi lunne näidatakse, aga kõva tuule tõttu neid kaua nautida pole tahtmist. Pargime auto kämpingus kõige vähem kaldu olevale vabale kohale. Kohe kui bussi ukse lahti teeme, sisenevad platsi teisest otsast lähtuvad venekeelsed hõisked. Veidike eemal paistab läti matkabuss jalgratturitega. Kell on sealmaal, et minna pole enam kuhugi. Liidi mossitab ja kurdab nördinult, et nüüd on õhtu rikutud. Soovitan kähku natuke viina juua, mispeale saan talt käega matsu vastu selga. Vihiseva jalalöögi eest suudan vaevalt kõrvale põigelda. Aga viinaga saab sellel õhtul veel palju muret olema.
Maapind on tugevalt kaldu ja kõige vähem on kallet bussi taha jääval platsil. „Kus me siin magame“, toob Liidi ühel jalal seistes kuuldavale tavapärasest märksa kõrgematel toonidel küsimuse. Niimoodi siis mõjub kallak, millel seistes teine jalg maha ei ulatu eneseväljendusele. „Ja kas bussi käsipidur üldse peab terve öö“, on järgmine retooriline küsimus veelgi kõrgemal toonil. Kuigi retoorilistele küsimustele on nende provokatiivse iseloomu tõttu parem mitte vastata, selgitab MeelisW siiski, et magame bussi taga ja pidurid peavad. Pisutki parema geomorfoloogia ja naabrusolude leidmiseks hargneme. Teiselpool võsa on karavanide parkla, mille asukad tunduvad olevat märksa flegmaatlisemas meeleolus. Ka plats ise on tasane. Ja nüüd tagasi viina juurde. Homme jõuame Akureyrisse ja kohtume Valmariga, kes aitas meile bussi korraldada. Tänutäheks ja meeleheaks olime kodust kaasa võtnud kaheksakümnekraadise. Söök valmib, tee soojeneb ja aeg on homseks valmistuda. Algatuseks vaadatakse üksteisele küsiva pilguga otsa. Siis otsitakse läbi kõik kotid ja seejärel ka auto. Üldise rabelemise käigus kukub mulle müts varbale. Nii valusasti ei ole pehme peakate mind senini veel puudutanud. Keegi on selle sisse laavaväljadelt korjatud pirakaid kivitükke peitnud! Aga möll jätkub. Kougitakse välja ostutsekke ja refereeritakse kirjavahetust, heietatakse mälestusi ostuprotsessist ning sellele eelnenud ja järgnenud asjasse mittepuutuvatest sündmustest ning lõpuks loetakse ette koondmenüü. MeelisW saab selle käigus Liidilt peapesu milleiganes eest, kuid see on pigem asendustegevus otsimisele. Kingiks mõeldud poolikut ei ole! Käime veel korra üle oma igaõhtused tegevused peale tee valmimist. Jään oma seisukoha juurde, et minu poolt on tühjaks valatud kolm ühikut. Selgus saabub siis kui Maila hakkab ükshaaval intervjuusid võtma. Alles siis tuleb välja, et MeelisW oli ühe pudeli matka alguse sissepühitsemiseks Landmannalaugaris kiirkorras laiali jaganud ja saavutatud pidulik meeleolu ei olnud kellessegi jätnud mälestust seisundi tegelikust tekkepõhjusest. Ja nii me siis olimegi kaasavõetu ära tarvitanud! Aga ikkagi, kuidas sai üldse nii olla, et Laura juurde maha jääma pidanud asi üldse kaasa sai? Filosoofiline arutelu viis tõdemuseni, et viga oli terminoloogias – Laura juurde Reikjavikki pidid maha jääma jalgsimatkaks ebavajalikud asjad. Nii said kaasa näiteks ka lihapurgid, mis oleks võinud rahumeeli oma järge Ennikese suures sinises kattekotis oodata. Väike tagasihoidlik osa oli vist ka minu vaimsel seisundil enne tundmatutele lagendikele minekut kui mulle esitatud küsimusele „võtan või jätan“ vastasin pea alati „võta“. Eriti kui tegemist oli orgaanilise materjaliga. Aga, teadmine on valgus! Ja tunne, et viin on ära joodud, mitte kadunud, toob kõigi südamesse rahu. Vaid Pille soovitab koju jõudes sisustada AAA fraktsiooni uue tähendusega – anonüümsed alpinistlikud alkohoolikud.