Hommikul puhub nii külm ja kõva tuul, et kohvi vesi ei taha kuidagi keema minna. Kõik võtab nii kaua aega, et Alar jõuab ujumas ära käia ja sooja kohvi ajaks laua taha tagasi. Toiduni läheb veelgi aega.
Eglisstadiris seisab ees suurem poeskäik ja autohooldus. Hommikul startides läks armatuurlaual põlema tuli, mille tähenduseks tuvastasime liiga madala rõhu rehvides. See asi vajas nüüd kordaajamist, sest mingit pumpa auto standardvarustuses ei olnud ja meie grupivarustuses samuti mitte. Kuigi, oleks aeg ka selles osas nimekiri täiendada, sest õhkmadratsid on tulnud, et munarest välja tõrjuda. Naised saavad nimekirja ostusoovidega ja mehed asuvad auto kallale. Kohalikud opereerivad rehvirõhust rääkides ühikutega naela ruuttolli kohta. See on tülikas isegi minule, kes ma olen pidanud ameeriklaste raamatuid lugedes tegelema nii naeladega ruuttollile kui naeladega ruutjalale. Ilma exelita on need arvutused aga sootuks võimatud. Niisiis Alar arvutab ja Meelised puhuvad. Kõigepealt vajab selgitamist, et kui palju üldse puhuda. Kindalaekas olev juhendmaterjal ei ütle midagi. Netiotsinguga saame rehvi markeeringu järgi vajalikuks rõhuks 55 naela ruuttollile ehk 3,75 kilopaskalit, ehk baari ehk atmosfääri. Seega oleme suutnud CGS süsteemi, mille muide töötas välja härra Gauss isiklikult, algühikuteni välja jõuda. Siiski tundub 3,75 kilogrammi ruutsentimeetri kohta tulekustutuseks pisut palju ja proovime esialgu 2,7-ga. Armatuurlaualt siirdub kabiini jätkuvalt sama suur hulk lukse. Ei aita ka 3,0, 3,5 ega 3,8 atti. Tuli jääb põlema. Peale iga puhumist käib MeelisW bensuka naistetualetis käsi pesemas, et siis julgust kogununa uuesti kõik niplid maha keerata ja uus sutsakas igasse kummi lasta. Ja kogu selle aja jooksul ei suudetudki meeste tualettruumi seepi viia, kuigi MeelisW iga kord esmalt seal käis ja personalile märkuse tegi. Viimasel korral polnud tegelikult enam vaja minna, sest kõik ventiilikübarad lausa lõhnasid roosiõliseebi järele. Lõppeks tuleb siiski järeldada, et auto on katki ja vajab hooldust. Liiatigi on kohe täis saamas viis tuhat kilomeetrit ning nüüdseks detailselt läbi töötatud hooldusraamat nõudis siis õlivahetust. Sünnib plaan minna Akureris teenindusse asja uurima.
Sõidame tagasi toidupoe juurde, et naiste ostetud kraam peale laadida. Kohe kui käed vabad, haarab Liidi mööduval mehikesel rinnust kinni ja nõuab, et see talle kange alkoholi müügipunkti asukoha avaldaks. Hüüan vahele, et pood on kohe siin nurga taga, see paistis bensukast ilusasti kätte. Aga Liidi kordab mehikesel hõlmas rippudes nagu pullterjer „viinapood, viinapood“. Saame õnnetukese viimaks haardest lahti ja jääme teda lohutama, kuniks naised poes õlle ja veini järel käivad.
Eglisstadirist sõidame mööda järsult tõusvat serpentiini üles pilvedesse ja laskume siis teisele poole tupiktee lõpus asuvasse külla. Pargime endid otse kalatööstuse tsehhi ukse taha ja läheme merd vaatama. Natukeseks valgume seejärel küla peale laiali ja selle aja jooksul jõuab Ennike läbi lugeda turismiinfo külalisteraamatu rõõmukirjeldused lunnide nägemisest. Meie auto kõrval ongi lunniga silt, mis lubab linnukesi viie kilomeetri kaugusel asuval kaljul. Mulle tundub see koht olevat mööda kruusateed üle kaljude. Ennike aga näitab kaarti, millel on lunni pilt trükitud teisel pool lahte paistva sadama juurde, kuhu viib asfalttee. Siin peab olema miski viga, sest sadamani pole silmamõõdulisel hinnangul kindlasti rohkem maad kui kaks kilomeetrit. Sõidame. Selgub, et koos rehvirõhu anduriga on purunenud ka kilomeetrilugeja, sest see näitab sadamasse jõudes täpselt viis kilomeetrit rohkem kui kalatööstuse juures. Üles kaljudele viib lai trepp, rajatud on puhkekohad laudadega, vaatlusplatvormid ja muu turismiinfra. Lunne on parves! Mitte nii nagu Liidi oma pessimismis oli kähvatanud, et nagunii on seal parv turiste ja paar õnnetut lindu, kes üritavad kõigest hingest kuhugi peituda ja kelle iga ebaõnnestunud katse peale seda teha mõni hea fantaasiaga entusiast silmi binoklilt võtmata karjatab „nägin, nägin!“ Linde on tõesti palju nii kaljudel, õhus, kui lainetel. Teeme igast lunnist kaks pilti ning sisustame oma vaba aja rikkaliku lõunasöögiga. Tõeliselt vahva koht, hea on kirjaoskajate ja lugemishuviliste inimestega reisida. Vanamoodsalt puidust ehitatud sadamakai ise on muidugi ka väga põnev koht, isegi alla saab ronida. Teised paraku väga ei hooli ja eelistavad pinkidel istuda ja saia süüa.
Tuldud teed tagasi sõites avanevad ennist pilvedes olnud kaljurünkalt suurepärased vaated. Ilm on kõrgemal pisut selgemaks läinud. Suundume otseteed Vopnafjörðuri peale. Taas tuleb võtta viieteistkraadine kurviline tõus viiesaja meetri kõrgusele pilvede sisse. Liidi on paari päevaga tublisti oskusi ja julgust kogunud ning õpetab tagareast MeelisWi kuidas niisugustes oludes sõita tuleb. Teisel pool kaljut on tõeliselt maaliline kaljurannik, mida hoolega pildistame. Enne taas Teele Number Üks pööramist külastame veel hüdroelektrijaama, mis ootamatult meie teele satub.
Kallid kaasteelised rikastuvad seekord teadmistega segmentvarja olemusest, konstruktsioonilistest iseärasustest ja tööpõhimõttest. Kilpsiibreid on kõik juba näinud ja kalade jaoks rajatud pilupääsu ei viitsi keegi vaatamagi minna. Aga, nagu kõik teavad, siis mis ei ole möödas, on ees – palun lahkesti tutvuda kõrvaloleva pildi ja linkidega
Vaid korraks heidetakse pilk piki veehoidlat venitatud hanereale, millesarnast tegelikult keegi varem näinud ei ole ja millest termini „hanerida“ olemust oleks juhust kasutades paslik hoopis põhjalikumalt õppida. Veel jääb enne öömaja teele kena kosk, mis vajab lähemat uurimist. Alaril ja Pillel hakkab isu täis saama. „Mõne kose ja siibri võiks vahele ka jätta“, on nende seisukoht bussi tagaistmel. Igavene vastik on ju kui iga natukese aja tagant une pealt külma tuule kätte aetakse. Mingist hetkest ei välju ka Liidi enam autost ja viimane teele jääv kosk jääb kõigil vaatamata, sest autoga selleni ei pääse ja jalgsi ei viitsi minna. Kaart näitab küll ringteed ühelt kaldalt teiseni, aga tegemist on majutusasutuste juurest haljale aasale viiva sõidujäljega, millelt teisele kaldale saamiseks tuleks ilmselt läbi jõe sõita. Jõgi on aga kalamehi täis. Pöörame otsa ringi.
Täitub Maila unistus ööbida ookeani ääres. Peatume Maantee Number Üks äärsel tasasel alal, mida suurte õlilaikude järgi otsustades ka enne meid on parkimiseks kasutatud. Ookean paistab siit kätte küll. On üks tuulevaiksemaid õhtuid senisel matkal. Õhtusöögiks pakun valikusse tatra- või kartulipudru. Autoga reisimisel enam mingit toidupakkide süsteemi ei toimi ja sööme mida tahame. Ja on lausa üllatav mida inimene küllusesesse sattudes võib tahtma hakata. Igatahes lubab Alar kõik kartulipudrud ära osta.