Hommikul on pikk uni, külje all on ju madratsid. Naabertuba aetakse üles aknale kloppimisega ja pakutakse metskitseliha osta. Olevat täiesti juhuslikult mägedes mingisse metsas vedelevasse köide takerdunud ja hädatapp oli vältimatu. Eelistame oma sublimeeritud siga ja matkatoitu, mida mõned toidukorrad veel järgi on.
Peale hommikusööki jalutame linna, õigemini linnatüüpi asulasse. Maad on sinna kilomeetrit poolteist mööda Tsuiski trakti serva jalutada. Ja päike praeb! Kallel on ainsana uhke tunne, et saab midagi õhemat jalga panna, teised ammendasid oma õhukeste ja lühikeste pükste varu juba Aktru liustikule tõustes ja palju vähem pole avalikus kohas enam võimalik jalga panna. Asula servas teeme õllepausi. Kui viiesajasest kolm münti tagasi saan hakkan protesteerima. Kuidas nii siis, peaksin saama kolm kümnekat, aga teie annate ainult kolm väikest münti? Kümnekas on selline suur, punane ja lenini pildiga, seda mäletan ma täpselt. Tegelikult on natuke piinlik küll.
Kohe kõrval on suveniiriputka, aga sealt midagi olulist silma ei jää. Kalle leiab mingi seest õõnsa savikuju, millesse ta MeelisW-l palub sisse puhuda. Et ehk teeb mingit häält. Teebki ja MeelisW käes isegi meloodilist. Seepeale ostab Kalle kuju ära, äge asi ju mis sellist ilusat häält teeb.
Asula koketseim ehitis on kool, tundub olevat päris uus või siis äsja remonditud. Vanadest asjadest on alles lagunevad sõjaväeosa hooned ja värskelt värvitud autahvel eesrindlaste näopiltidega. Muidu nagu sedasorti asula ikka. Uudistame parajasti mingit majapidamiskaupade poodi, kui leti tagant kostuvast jutust püüame kinni info, et poole tunni pärast võetaks elekter ära. Võetakse siis võetakse, päeva aeg ju, ei pea mina infot kuigi tähelepanuväärseks ja suundume MeelisW-ga ülemisele korrusele mänguasjade osakonda. Alla tulles on teised kadunud. Jalutame asula keskosa poole tagasi. Teepeal teeme pilti atraktsioonist, mis eile oli olnud autokraana. Nüüd oli välja sirutatud noolega masin murtud paplite vahel külili maas ja ümberringi sekeldas oma kümme lapilistes kostüümides meest, kes pidasid plaani, kuidas masin taas sihtotstarbepärasesse kasutusse saada.
Eilsest tuttavast poest lohistavad Kalle ja Olev Maila juhatusel välja mitut suurt kotti tooreste juurviljade, piimatoodete, õlle, vorsti ja muu proviandiga, mis tundus õhtuseks olemiseks hädavajalik olevat. Neil oli tekkinud mõttevälgatus, et kui elekter ära kaob, siis lõpetavad töö ka elektrilised kassaaparaadid ja kaalud ning poed pannakse ära kinni. Tegelikult kustusid poodides vaid tuled ja lülitusid välja külmletid.
Ega tegelikult pole siin ka midagi enam peale hakata, kõik oluline on nähtud ja poes on pime. Läheme tuldud teed tagasi ja sööme samas kohvikus lõunase supi paari pirukaga. Et kõht tühjaks ei jääks, võtame mõne õlle ka. Pirukad on suurepärased, ostame neid hulgi kaasa. Helistab Jura ja teatab, et on juba kohal. Tema pärast võiksime kohe liikuma hakata ja Biiskis Ivani juures õhtul BBB korraldada. Biiskis oleks harukordne võimalus korraldada isegi BBBBB nagu MeelisW tabavalt märgib: buhajem v biiske – banja, bivo, b….di. Kell on siiski juba pool kolm ja mõte ööseks Biiskisse jõuda eriti ei köida.
Ka meie öömajas on elekter ära võetud ja seetõttu pole ka vett. Saabumise korrast tuttav baaridaam, kes meile enne äraminekut lahkesti lubas sauna kütta, võiks öelda, et isegi sauna kütmist maha müüa, on nüüd välja ilmunud. Olemine on tal üsna räsitud ja silm sinine. Meid nähes püüab ta välja pakkuda, kuidas ilma töötava puurkaevu pumbata sauna vee saaks. Kergelt vindine vennike, keda ka saabudes nägime, püüab samuti hakata tehnilistes detailides kaasa mõtlema, aga mõlemad käratatakse uue valitsejanna poolt vait. Proua, kelle kohta eilses vestluses õnnestus välja selgitada, et ta on Donetski ülikooli õppejõud, on üsna resoluutse olemisega oma mugava äraolemise häirijate suhtes. Pesta saab eemal ojas või õues basseinis. On olemas ka tiik, kus võib lausa ujuda. See on tänase päeva parim mõte ja suur osa poest kohaleveetud materjalist tassitakse metsa – toimub spaa õlle ja pirukatega. Tiik on kaevatud nii, et osa metsa all looklevast ojast sinna sisse voolaks ja vesi seal soojeneks. Vee temperatuur on 20 kraadi nagu termometristi tehnoloogiaime oma ekraanil teadustab.
Kalle sukeldub ja kohe seejärel ilmub põõsaste vahelt korpulentne ja korralikult ära värvitud daam, ilmse kavatsusega talle järgneda. Ootame Kalle karjatust, aga kostub vaid saabuva saatemänsaku tiibade sahinat, kes saabub pirukapurust osa saama.
Kui kümblemisest küllalt saab, liigume tuppa puhkama. Elektrit pole ikka veel ja lootus sauna saada ka mitte. Kell on juba nii palju, et isegi kui elekter vee tarbeks kunagi õhtupoolikul saabub ja siis sauna kütma hakatakse, on öö käes. Meil aga hommikul vara vaja liikuma hakata. Võtame endid saunaliste nimekirjast maha ja magame natuke, et õhtusöögiks värsked välja näha. Kallel ebaõnnestub puhkus täielikult. Kohe peale magamajäämist tuleb talle meelde, et tal on vaja luuletus pähe õppida ja õhtuse söögikorra ajal mõõga otsast kinni hoides see pühalikul ilmel ette kanda. Luuletuse õppimine magades on aga teatavasti üks vaev ja vähkremine. Midagi siiski hakkab varsti meelde jääma ja peagi kannatab proovida kõlaval häälele ettekandmist. Kui hääl väga kõvaks läheb, tekib arusaamine, et Olev ja MeelisW on tema häälele ovatsioonidega reageerinud ja et tegelikult ta deklameerib unes. Kui see fakt teravalt teadvusesse jõuab, ärkab ta loomulikult roidunult üles ja pettub oma luuleetüüdis täielikult. MeelisW ja Olev magavad rahulikult ja nende reaktsiooni oma etlemisoskusele oli ta vaid unes näinud. Istunud natuke tusaselt voodil, otsib ta välja täna ostetud vile ja hakkab harjutama. Olev ja MeelisW ärkavad seepeale samuti tusastena, kuid meeleolu paraneb kui avastatakse kooskõla MeelisW parmupilliga.
Läheme oma tavapärasesse paviljoni, et õhtust süüa. Vahepeal on saabunud öömajale kamp veematkajaid. Tuppa neid ei lasta ja saadetakse metsa alla jõe äärde. Lärmi on seal kõvasti. Õhtusöögile järgnevalt on duett esinemisvalmis. Taustaks kaubeldakse ritsikate koor, et kolmkõla saavutada. Kuulame ja vaatame kuidas rohi kasvab. Esitusele järgneb ühe suure sitika kiusamine, kelle Kalle määratleb sipelgasultanina ja liigitab elukommetelt sipelgakäoks. Sitikas pääseb alles päikseloojangul, mis on Altai vääriline.
Käratsevad veematkajad on hõivanud meist vabaks jäänud sauna ja nüüd käib leil sauh ja sauh aknast välja. Tegelikult pole veel väga hilja ja oleks võinud ikka enesele kindlaks jäädes ise praegu laval olla.
