Ärkan enne seitset. Sosistan üle telgi, et kell heliseb. Seesama MeelisW kell, mis on igaks hommikuks helisema pandud ja mida ma siiani mitte kordagi veel ei ole kuulnud. Isegi ärkvel olles ei ole see olnud kuuldav kui see on jäänud kõrvast kaugemale kui kolmkümmend sentimeetrit. Tegelikult ei kuule ma seda kella ka nüüd, aga selline teade, olgugi sosinal öeldud, paneb MeelisW võpatades kella vaatama. Peale seda kuulan natuke aega, mis MeelisW-l öelda on, ja tal on, ning siis magame edasi. Magamine on üks mõnusamaid ajaviiteid matkal, ei väsita, vähemalt mitte väga. Ärgates muidugi oled natuke unine, aga kui peale ärkamist natuke veel pikutada nagu näiteks nüüd, siis läheb ka see mööda. Magades tulevad ka head mõtted. Täna öösel näiteks tuli meil MeelisW-ga teineteisest täiesti sõltumata mõte, et järgmisel suvel võiks Islandile minna.
Ka tänane päev paistab palav tulema. Nii tekibki laagris asju ühest kohast teise tõstval ja asju pakkival MeelisW-l korraga tunne, et peaks fliisi seljast ära võtma. „Ei, ei saa ju võtta, fliisi pakkisin ju ära“, jookseb peast läbi vastuargument. Igaks juhuks piilub ta siiski jope hõlma alla, fliis on siiski seljas, seega olukord temperatuuriga on lahendatav. Siis läheb ta oma seljakoti juurde ja tuustib sealt välja teise samasuguse sinise fliisi, mida mina ei olnud jõudnud veel otsima hakata.
Autojuht jõuab tunni varem kui kokku lepitud. Meil on laager veel metsa alla täitsa laiali, eks tal tuleb oodata. Kui laager üle vaadatud, ronime Zil 131 kuuti. Paarisaja meetri pärast teeme uuesti peatuse. Ette kabiini mahutatakse veel kaks matkaselli, kotid tulevad taha meie juurde. Tee on emotsionaalne, kulgedes enamuse ajast jões, sest seal on maastik kõige tasasem. Küngaste vahelistes niisketes orgudes on tee nelja, mõnikord isegi kuurealine. Mägedest välja on ligikaudu kümme kilomeetrit ja sellist ratastel veerevat masinat, millega seda rahuldavalgi moel sõita saaks, ei ole minu teada veel loodud. Zil, Ural, Kraz on sellel teel kõige tegijamad, jättes enesest niisketes kohtades maha poole meetri sügavused roopad ja kerides tõusudel suuremat sorti kive enese kõrge kõhu alla. Väiksemad maastikumasinad ukerdava kõigel sellel, mis neist maha jääb.
Esimeste majade juures on suur parkla, kuhu tavalised autod maha jäetakse ja olenevalt siis valikutest kas mõnel maastikuveokil või jalgsi edasi liigutakse. Meid paigutatakse ümber Uaz’i, millega pidi meid Kuraisse viidama.
Vahetub ka juht. Edasi on juba sõidetav kruusatee ja poole tunniga olema asulas. Juht jätab masina ühe küla alguses ühe värava ees seisma ja tormab sisse. Kasutame hetke pildistamiseks ja imestamiseks, et miks küll elektriliin keset lagendikku algab. Kohe läheb sõit edasi, saab ehk näha, kus selline kummaline liin küll lõpeb. Loodame Tsuiski traktile välja saada, aga teeme igaks juhuks juttu Aktashi saamisest, mis jääb nelikümmend kilomeetrit allamäge.
Sohver teatab, et ongi sellise ülesande saanud ja see ots on kokku lepitud 6000 rubla sees. Meie vastu ei vaidle ja nuiame, et tegelikult oleks meil vaja natuke Aktashist edasi Tsibiti poole sõita ja enne oleks vaja poes käia. Mees vastu ei vaidle ja lubab ära visata. Tal vaja vaid enne pangast läbi käia, sest muidu pannakse see kinni. Meile sobib suurepäraselt sellel ajal toidupoes ringi vaadata. Tomatid, kurgid, sai, õlu… Natuke põeme, et külalislahke pererahva juurde oma õllega läheme, aga me ei pea ju sellega baarileti ette minema. Hoolimata sellest, et vastuvõtu lauas istub uus tädi ja saabume päev varem kui olime lubanud, on vabad kohad on täiesti olemas. Sauna kahjuks täna ei saa, kuigi eelmisel korral oli seda lahkesti pakutud. Homme pidi olema võimalik. Soe vesi duširuumis on aga olemas! Lepime olukorraga ja korraldame õues olevas paviljonis meeleoluka pikniku.
Kööki meie kurvastuseks õhtul ei avata. Ka baariletti mitte, õlle müük polevat siin üleüldse lubatudki. Lausa taevast langenud tarkus, et päeval poes olime otsustanud ebaviisakalt oma õllega saabuda! Saame teada, et süüa teevad siin kõik ise, mingit teenindamist pole, täiskasvanud inimesed ju ometi. Koht on täiesti teistsugune võrreldes esimese saabumisega kui köök oli lõbusat seltskonda täis ja serveeriti sooja sööki ja külma jooki. Nagu oleks võim koos vastuvõtjaga vahetunud ja uus turundusstrateegia kehtestatud. Huvitav milline küll? Kolime välja, teeme matkasööki ja joome vanakat teega peale. Hakkab sadama ja kahjuks on paviljoni katuselt paar paneeli puudu.