Äratus on kell kuus, ärasõit 7.05. Buss on meile esimesest Juraga kohtumisest tuttav Wolkswagen, mis on meie pealepakkimiseks igati mugav. Tsibitis teeme pilti kohalikust „vaatamisväärsusest“, milleks on moskvalase ehitatud kindlussuvila. Kõrge müür ümber ja sisse saab üle silla. Müüril on umbes kahe kolmandiku kõrgusel joon, mis reedab, et alguses oli müür liiga madal saanud ja pärast tuli sellele veel meeter juurde ehitada. Allavoolu sõites silmame veel ühte samasugust. Suurlinna arhitektuur on ikka eriline. Saabudes oli tüdimus ja väsimus suur ning silmad enamuse ajast kinni. Nüüd oli puhanud ja värskena päris kosutav hommikusi kauneid vaateid nautida. Muusikavalik kuni Biiskini oli igati internatsionaalne ja vaheldusrikas. Kalle pidas lausa arvet: Boniem, Smoki, Moderntalking, Abba, Adriano Tselentano, Totokutunjo, Elo, Bakara, Bonitailor, Petsopois, Tsingiskaan, Skorpions, mille esinemisis konfereeris dramaatiline vene disko vaheldumisi romanssidega.
Enne Tjunguri tee otsa saab juht kõne, et nende firma bussil on kaks kummi lagunenud ja nüüd oleks vaja juhile seniks süüa viia kui Biiskist abi kohale jõuab. Käime teemajast läbi. Juht sööb hommikust, meie võtame kohvi 3/1. Asi seegi Akbari tee asemel. Tjunguri tee otsas pöörame meile vajaliku suuna pealt ära. Turiste täis Peugoti buss seisab mõnikümmend kilomeetrit Tsuiski traktist. Juht on õnnetu ilmega, reisijad veel mitte väga. Uurime asjatundlikult olukorda. Sõidukil on all tavalised asfaldisõidu kummid, loomulikult lagunevad need Tjunguri tee peal ära.
Kaotame kõrvalepõikega umbes tunni, aga üldiselt sujub sõit mugavalt. Mälestused eelmise korra vintsutustest restarti ei saa, kaugel sellest. Ainult hapukoor, mida MeelisW ei raatsinud ööbimiskohta maha jätma, on nüüdseks ära laagerdunud ja hakkab enesest märku andma. Eile sai ostetud kõigepealt üks purk, mida oli salati tegemiseks vaja ja mis ka ära söödi. Emotsiooniostuna võeti teisest poest veel üks, et puudu ei jääks. Nagu emotsiooniostudega sageli juhtub, osutuvad nad kasutuks ja võivad lausa tüli tekitada. Hommikul sättisime selle lihtsalt kaanega suletud purgi tuppa lauale ülejäänud kuivaine nutsakute kõrvale. Korduvalt esitas MeelisW küsimust, et kas me tõesti ei saaks seda koort kaasa võtta, kuid keegi ei reageerinud. Kui auto liikuma hakkas, hüppas MeelisW välja ja tormas majja ja naasis ettesirutatud purk kätel ning võidukas ilme näol. Mahutasin selle võimalikult püstises asendis teiste kaasavedamiseks sobilike toiduainete juurde kotti. Palve peale juua ulatada, võtan pikemalt inspekteerimata kotist mahlapaki ja ulatan üle istmerea MeelisW-le. Läheb napilt, et kahe käega sellest kinni haaranud janune pakki reflektoorselt istmetele lahti ei lase. Pakilt niriseb piimjat vedelikku, tegemist on üsnagi vettinud ja ligase ümbrisega. Hoolikalt pühib MeelisW paki taskurätikuga puhtaks ja joob janu täis. Kohendan kooretopsi püsti ja sätin puhta mahlapaki talle üdini hapuks läinud kooreses kotis toeks. Puhastada pole siin midagi. Koorega saab reisil niisiis vähemalt sama palju nalja kui võipakiga, ilmselt ongi tegemist piimatoodete eripäraga. Suveniirikohas teeme peatuse. Esimese asjana püüan leida prügikasti, mida pole. Müügiletid on niisama ristteele üles seatud ja mingit infrat siia õhtuks üles ei jää. Tundub väga näotu lagedale platsile seda nutsakut välja visata ja nii sõidab koorekott veel tükk aega meiega kaasa. Igal joogikorral pühitakse mahlapakk aga alati enne kellelegi ulatamist hoolikalt puhtaks. Ja kirja sai see pandud selleks, et ehk jääb ometi meelde, et niisuguseid tooteid kaasa ei tassita!
Biiskis teeme lõunasöögi, nii nagu saabudeski. Nüüd on Ivani reklaamitud bistroo tühi ja otsustame soovitust järgida. Valime tubase istumise, sest väljas lõigatakse otse laudade kõrval betoonkive, ja tolm ummistab kogu varjualuse, Kohalike sööjaid ei paista see segavat. Tulemuseks on siiski krahh. Kartulid osutuvad tooresteks, supp külmaks. Suppi sai muidugi mikrolaineahjus soojendada kui juhtus olema selline kapriis. Teenindus oli aga kiire. Piisas vaid MeelisW-l näpuga pajale näidates küsida, et mis supp see on kui kulbitäis juba taldrikusse läigatati. Protesteerimise peale valati ollus tagasi ja serveeriti juustusuppi, millega härra rohkem rahul oli. Lisaks jätkus tal nahaalsust paluda suppi kaks korda soojendada, sest esimesel korral ei olevat piisavalt soojaks läinud. Oleksime pidanud ikka minema läbiproovitud kohta beljaše sööma.
Juraga jätame siin hüvasti. Tema tuttav bussijuht oli juhuslikult, ilmselt siiski „juhuslikult“, sest nii see logistika siin tundub käivat, Novosibirskit siia sattunud ja pole ju ometi mõtet üksteise järel neljasadat kilomeetrit sõitma hakata. Tõstame asjad uude bussi ümber. See on isegi ruumikam, oma kakskümmend kohta ja seal saab isegi lebada. MeelisW teeb enesele kohe küljealuse kabiini kolmekohalisel istmereal, teised püüavad alguses natuke istuda. Sellel suurepärasel prantsuse autotööstuse väljalaskel olid aga ära kulunud kõik amortisaatorid, kuni viimseni. Iga väiksemgi konarus andis seetõttu terava löögi kohale, mis sellel hetkel oli kõige rohkem bussi detailidega kontaktis ja lamamine tekitas kõige vähem vaevusi. Saame ikkagi kätte ka rongisõidu suures kupeevagunis. Kuigi, raudteed on tasasemad ja jalatseid ei ole rongis vaja tooli külge kinni siduda, sest pidurdamine toimub harva ja väga aeglaselt.
Umbes seitsekümmend kilomeetrit enne Novosibirskit aeti mind järsult üles ja käsutati välja. Olevil oli kõht väga tühjaks läinud ja piisas vaid juhile mainida, et teeks väikse peatuse kui sohver kuuekümnekilomeerise tunnikiirusel järsu vasakpöörde tegi ja šašlõkikohta sisse sõitis. Nüüd tuli unise peaga liha sisse pressida, Kalle jõudis veel Olevit pidurdada, et kokkade poolt kuhjatav lihahunnik väga suureks ei läheks. Tegelikult sai muidugi hea küll selle bistroolõuna peale.
Juht pidi Novosibirskis elama meile vajaliku aadressi „Goluboi Zaliv, Lazurnaja 1“ lähedal. Gepsu peal näitas Lazurnaja tänavat küll, aga see asus hoopis teises kandis, hüdroelektrijaamast allapoole vasakul kaldal. Elektrijaamast ülesvoolu paremal kaldal asuv piirkond, mis meile oli juhatatud, klappis bussijuhi teadmistega paremini. Siiski läks vaja veel mitut telefonikõnet, et õigesse kohta saabuda. Gepsu kaardil oli selle koha peal valge ala. Mitme tõkkepuu ja kõrge müüriga ümbritsetud elurajoon on uus, napilt viisteist aastat vana ja kaartidele pole seda veel jõutud kanda. Arhitektuur on iseloomulik meie üheksakümnendate algusele – suured majad väikestel kruntidel, jõukamatel on kindlasti torn. Meid vastuvõttev onu Pavel juhatab meid ridaelamusse, kus on korter läbi nelja korruse. Esmalt tehakse meile väike ringkäik territooriumil, kus kohtume ka tema pojaga. Venelased ikka armastavad klassikat – ärimees oli käivitanud särkide tootmise, millel aplikatsioonina ühises reas Lenini, Marksi ja Engelsiga on Conchita Wursti profiil ja all kiri „Борода украшает мужчину“. Järgneb õhtusöök ja siis SAUN, kuhu peremees ise ilmub budjonnovkas.