Usbekkide „Mantõ“ oli kohalik klassika. Nagu lubatud, olid menüüs mantõ’d, kohvi asemel jook „kolm ühes“ ja kõige taustaks aknaklaase väristav vibreeriv techno. Hommikusöögile järgneb ennastunustav ostlemine kaubamajas O’key. Mailal oli vaja taskunuga ja seetõttu tõusime paar korrust toiduosakonnast kõrgemale. Ja kus siis läks lahti! Meelised said enesele uued õhukesed ja üsna korralikud matkapüksid, Maila lubatud noa, ja mida teised, seda kõike enam ei mäletagi. Kui Mailal õnnestus kusagilt kuhilast välja koukida kolm paari häid spordisokke, mille eest sooviti saada ainult sada rubla, vallandus sokimaania. Türklased olid juba lennukis eraldanud kõigile paari puhtaid sokke, millel lisandus meie abipakist veel kaks paari. Ja ikka tundus vähe olevata. Rahuneti alles siis, kui veenduti, et kõik ülejäänud samasugused sokid on puuvillasegused, mida ei olnud mingit põhjust enesele sportimise eesmärgil soetada. Kohaliku arvelduse eripäraks oli müüjate soov, et kogu meie kaup väljuks nende poest ühe maksega. Tulime neile siis vastu, sest pakutud osturõõm oli tõesti suur.
Alumisel toidukorrusel veetsime sisukad kaks tundi ja korjasime kokku kõik vajaliku. Tegelikult oli siin kõik menüüsse kantu riiulitel olemas ja poleks olnud vaja peale sublimeeritud liha midagi kaasa vedada. Mõnel artiklil olid lausa eestikeelsed sildid peal. Olukord on muidugi ka natuke teine kui kodus sai kavandatud, sest algne plaan oli osta söök ju Biiskist, mis kindlasti niisuguse kaubavalikuga ei hiilga. Kuna päev toidu varumiseks ja sorteerimiseks anti Novosibirskis, siis naudime seda siin. Tegelikult on selline logistika järgmise retke puhul igati mõistlik sisse planeerida. Maandab riske ja varustuse hankimine, sealhulgas gaasi varumine, on siin mõistlik plaan. Toidu arve kaheksateistkümneks päevaks on 14000 rubla, mille sisse mahub veel viis liitrit lahtist „Sibisrkaja Korona“ õlut. Kontrast eilse õhtusöögiga on valus. Kõik kaup laotakse bluebagilaadsetesse kaubamaja värvides kottidesse, mis on väga praktilised homse perspektiivis. Kuidagi peab see nodi ju ka auto peale saama ja väikesed pakikesed on teadagi eelistatud. Seljakotid on nagunii juba täis, need aga mahuksid istme alla ja süllegi kui vaja.
Kodus tekitame steriilse keskkonna laotades põrandale suure isekleepuva kattekile, mille poe remondiosakonnast olime ostnud ja puistame kottide sisu laiali. Protseduur ise on nagu ikka. Osa harutavad, osa kaaluvad, osa pakivad ja kõige lõpuks kirjutatakse igale pakile unikaalne kood matkapäeva ja toidukorra numbrist.
Pakid, muide, moodustuvad maasikalõhnalistest punastest prügikottidest ja intriig on lausa topelt – milliseks kujuneb meie igapäevase toidu kõrvalmaitse ja milline võiks olla lõhn eluruumis, milles neid kotte kasutatakse sihtotstarbepäraselt. Toidujagamise lõpuks valmib paber, kus on kirjas iga paki omanik ning kõik allkirjastavad selle kinnitusega „kätte saanud, nimi, allkiri, kuupäev“.
Päev on kurnav ja õhtuks läheb kõht tühjaks. Vaja on veel patareisid ja tikke osta ning nende äratoomiseks on vaja kõikide osalemist. Taas liigume tuttavat teed mööda ja naaseme suure seljakotitäiega, mis läheb maksma veel 1200 rubla. Kummaline on kõik see asi. Kui ostad matkatoitu, saad kolme toidukorra jaoks hakkama 800 rublaga. Kui ostad natuke süüa õhtu- ja hommikusöögiks linnatingimustes, maksad peaaegu kolm korda rohkem. Õlu on ikka Venemaal kallis!
Peale õhtusööki tärgatab mõte Türki helistada ja kontrollida, kas kotid ikka said peale. Kell on täpselt sealmaal, et lennuk hakkab väljuma. Kaalutletud otsus on, et ei helista, sest kardame rutiinset protsessi, mille toimimisse me siiski natuke usume, oma kõnega katkestada. Kergesti võib ju juhtuda, et meie sõnumist jääb meelde vaid see, et kottidega on probleem. Ja kui on probleem, siis võib vastutav jaamateenistuja otsustada iidset idamaade printsiipi „do nothing“ järgides enne kottide kaugele Siberisse saatmist probleemi lahenemist oodata.
Samas natuke ikka kripeldab ja kangesti tahaks sekkuda ja olukorda kontrollida. Lihvime oma mõtted konkreetseks ja saadame Istanbuli sõnumi: „Pange meie kotid Novosibirski lennukile. Kui kotid on kadunud, siis saatke viis pikkade käistega valget särk, suur number“.
MeelisW eestvõttel loome õhtul esimese eestlaste purgibändi Novosibirskis. Esitatav muusika on õhtutunnile kohaselt mahe ja rahulik, isegi pisut uinutav, kuid kindlasti karakteriga. Tühjad purgid panevad meie käes kõlama, sarvekesed, nuudlid, riis ja tatar, mida hoolimata ettevaatusabinõudest on põrandale pudenenud piisavalt, et pillid ehitada. Eriti sooja helikõla annab aga piimapulber. Vahele samplib MeelisW parmupilli ja hõikab Einari häälega „rahvalik väljend“. Et uue koosseisu tekkest ka Eesti kriitikaringkondades märk maha jääks, läheb enne magamaminekut ajakirja „TMK“ toimetusele järgmine luulevormis kirjeldus meie tundmustest ja mõtetest, mille ajel need helid tekivad ja mis peaks aitama meie loomingut mõista ning loodetavasti edaspidi ka turundada:
Aeglusega sedasi, et täna oli väga kiire,
sest pood koos toidu jagamisega,
muuks aega ei jätnudki.
Eamugav kindlasti pole,
pigem märg telk....
"Aeglusega on nii, et kohe kindlasti pole.
Pigem on ikka märg telk ebamugav.
Elamusi jagub.
Peale terviseasutuse on meie trepikojas
ka kohalik jebimoja rossia kontor.
Tervitused! M ja teised!"
Plaan homseks on, et paneme valged särgid selga ja läheme kohale. Kui kotid ei saabu, siis nõuame eneste tagasi Türki lennutamist. Rekvireerime Turkish Delayline kontorist kolmeks tunniks viis arvutit kaartide trükkimiseks, korrigeerime matkaplaani ja läheme hoopis Araratile.