Uus päev algab sealt, kus eelmine pooleli jäi. Viisa numbri olime migratsioonikaardile kandmiseks õigesti ära arvanud ja passiametnikud leidsid meie unised näod olevat passidelt vastuvaatavatega kooskõlas. Probleeme polnud ja saime riiki sisse. Probleemida algasid aga kohe pagasilindi juures, see ei liikunud. Ja mitte selle pärast, et lint katki oleks olnud, vaid selle pärast, et pagasit ei olnud. Kohalikud, kes enne meid lindini jõudsid, juba väljendasid jaamateenistujatele oma nördimust. Jaamateenistujad omakorda väljendasid nördimust reisijate suhtes ja toimuv oli paras mäsu. Seisime rahulikult ja ootasime kuni torm vaibub ja püüdsime siis viisakusväljendeid kasutades selgeks saada, et mis toimub. Pagasi puudumist selgitati meile Riia lennuki hilinemisega, seetõttu polevat jõutud kotte ümber laadida. Kuidas Riia lennuki hilinemine aga põhjustas Türgis puhkamas käinud venelaste pagasita jäämise, me uurima ei hakanud. Teha pole nagunii enam midagi. Küsimuse küsimata jätmine säilitas tädid meie suhtes rõõmsameelsematena ja neist oli palju abi igasugu paberite täitmisel, mida me nüüd tegema hakkasime. Igat paberit täitsime kaks eksemplari A4 formaadis, kahepoolsena, käsitsi, ja loomulikult vene keeles. Paberitöö eesmärk oli vältida tollimaksu kui kotid järgmise lennukiga peaksid tulema. Täidetud paberipaki kontrollisid tädid üle ja panid allkirja alla. Siis juhatati meid pagasijälitusosakonda kõrvalmajas, kust toimus liiklus siseliinidel. Seal tehti kõikidest pardakaartide kontsudest koopiad, et oleks selge, kuidas kotid liikunud on. Juhuslikult olid meil kontsud alles, isegi Riia-Istanbul reisi omad olid säilinud. Resümee siis selline, et neid ei tohi mitte mingil juhul minema visata enne kui kodus oled! Samuti tehti koopiad passidest, viisadest ja võeti ära üks eksemplar igast paberist, mida pagasilindi juures täitsime. Uus leht anti täitmiseks vastu ka ning sellele tuli enam-vähema varem kirja pandud jutt uuesti peale kirjutada. Edasiminek siiski oli, sest täitsime isekopeeruvaid formulare ja nii tekkis ühest kohe kaks. Lisaks tahtis selle kontori tädi meie kohalikku kontakti. Ei ole me seitsme aasta jooksul õppinud kohalikele arusaadavalt vastama küsimusele „Gde vasha baza?“. Lühidalt, mingit kohalikku kontakti me neile ei andnud, sest onu Paveli kaela peale ei tahtnud niimoodi ette teatamata minna ja meile vastu tulema pidanud autojuhti pole me veel näinudki. Ja tegelikult on natuke nende asi ka leida mingid võimalused meiega asjaajamiseks, on meie esmane arvamine, natuke järele mõeldes on muidugi jaamapersonalil täiesti ükskõik kui kaua me siin kõõlume. Info, et järgmise lennuki saabumiseni on jäänud veel kaks päeva, võtame vastu juubeldades ja ovatsioonidega. Kaks vaba puhkepäeva, millest Maila eile oli unistanud, ongi meil nüüd käes! Püüame kaasa mõelda ja nõu anda, kuidas meie varandus võiks võimalikult kiiresti Novosibirskisse jõuda. Üle Moskva ei pidavat rahvusvahelise lennu pagasit saama saata ja üle Dušanbe ei soovitata. Kuus tundi varem, see tähendab reede hilisõhtul, kottide teoreetiline kättesaamine ei aitaks meid kuidagi varem Novosibirskist liikuma. Riski, et ümbersuunamise paberimajandus kotid pikemaks ajaks päikeselisse Tadžikistani jätab, hindame me kõik ühtemoodi suureks. Niisiis, kaks täiesti vaba päeva.
Meiega suhelnud proua soovitas peale ametliku osa lõppemist, niiöelda sundimatus ja vabas õhkkonnas puhkepausi ajal, enne kui linna oma vabadust nautima tõttame, türklaste kontorist läbi astuda ja sealt enesele öömaja, raha või midagigi välja kaubelda, paludes seejuures oma isiku suhtes diskreetsust üles näidata. Türklaste kontorit läksime otsima tagasi „rahvusvahelisse lennujaama“. Nüüd oli viimane viisakas aeg meile vastu tulnud autojuhile helistada. Kontakt oli Ivani oma, aga sealt edasi saime Juri numbri, kes olevat meid juba otsinud. Leiame Juri ja selgitame tallegi asjaolusid ning läheme koos teisel korrusele akendeta ja poolenisti katuseta kambris asuvasse Turkish Airline kontorisse. Seal käratsesid juba seisva pakilindi juurest tuttavad kohalikud. Osa nördimust oli ilmselt üle jäänud ja sellega ei tahetud koju minna. Siinsed jaamateenistujad olid aga hoopis teisest puust. Kuulasid stoilise rahuga ja väliselt mitte kuidagi reageerimata, mida lugupeetud reisijad asjast arvasid ja kui arvamused otsa said, siis vabandasid viisakalt ja hakkasid rääkima seda juttu, milleks neid oli õpetatud. Kogu juttu muidugi neil korraga ära rääkida ei õnnestunud, sest pahastele reisijatele tuli iga natukese aja tagant veel midagi meelde, mida nad iga juhul tahtsid enne koju minekut ära öelda. Kui kära vaibus ja uks lahkujate selja taga kinni plärtsatas, asusime leti taga istuvale noormehele ja neiule oma positsioone selgitama. Jõudsime vastastikku arusaamisele, et firma võlgneb igaühele meist saja dollari väärtuses rublasid, viiskümmend dollarit päeva eest. Asi seegi, sest kusagilt tuli öömaja leida ja eks tühisõit vajas ka kompenseerimist. Väike nüanss siiski on, raha saame alles siis kui kotid kohale jõuavad. Võib ju hoopistükkis juhtuda, et firma peab maksma igale ühele topelt summa. Polevat ju mingit garantiid, et me ainult kaheks päevaks jääma. No comments! Allaminekul välgatab, et ehk neiu on nii lahke ja otsib netist välja ka mõned sobilikud öömajad. Sellega saaksime tükk tüli vähemaks. Marsin koos Mailaga tagasi ja sorteerime koos välja hinna ning asukoha poolest sobivad kohad. Seltskond ootab Novosibirski rahvusvahelise lennujaama „Tolmatševo“ peasissekäigu ees ja naudib vaadet. Väidetavalt käib hoone remont, sellest teavitab meid väsinud silt hoone fassaadil. Kiri hakkab värvi koorumise tõttu juba tuhmuma. Kõikjal on näha rämpsu ja lipendavaid kilesid. Teisel korrusel puuduvad aknad ja hoone ühel nurgal puudub katus. On ka mõned majajäetud välimusega tellingud. Ka hoone sisemus oli troostitu, aga väljast avanev vaade on tase omaette.
Omapärasel kombel ei võta hoone remondist osa mitte ühtegi ehitustöölist ja nii tundub see olevat juba olnud pikemat aega. Kontrast kõrvalasuva siselendude hoonega on väljakannatamatu, seejuures on siseliinide hoones olev klaasist skulptuuride ansambel tõepoolest muljetavaldav. Jura kisub suitsu ja peame plaani, et kuidas edasi.
Välja tuiskab tuttav neiud türklaste kontorist ja uurib, et ega me ei tahaks saada firma esmaabi pakikesi. Võtame tänuga vastu kõik, mis antakse, sest nagu juba eespool kirja sai, sisaldas meie käsipagas kõike muud kui esmaseks toimetulekuks vajalikku. Kõige lähemal vajalikkusele oli Kalle pagas, mis sisaldas telki. Öömajast oli puudus küll, aga paraku olid telgi vardad jäänud seljakotti. Siit saame täna juba teise tarkusetera, milleks on tõdemus, et käsipagas peaks sisaldama ka sihtkoha oludes vajalikke asju. Enamus abipakis sisalduvaid asju on isegi praktilised. Helistame esimesse hotelli, mis jääb äärelinna lennujaama lähedale. Kohti on ja oleme oodatud. Proovime õnne ka ühe kesklinna aadressiga ja ka seal tuntaks meie üle rõõmu. Jura on nõus meid kohale viima ning Olev lülitab gepsu sisse. Peale kolmveerandtunnist liiklemist peatume hoone ees, millel on silt „Медицинский Центр“.
Oleme pisut üllatunud ja teeme kontrollkõne kirjeldades telefoni enese ümber nähtavat. Meid julgustatakse sisse astuma maja küljel asuvast uksest. Juraga lepime kokku kohtumise siinsamas maja juures kahe päeva pärast varahommikul, et kottidele järele sõita ja siis lõpuks soovitud suunas teele asuda.
Juhatatud ukse ees seinal on suur vene trikoloorivärvides plakat kirjaga „Единая Россия“ ning uksel olev silt annab teada, et tegemist on Novosibirski piirkonna täitevkomiteega. Seekord siis „Eldorados“ ei ööbi, oleme hoopis haiglas, millest juhitakse Venemaad! Hoone viimasel korrusele jõudes hõikab meile vastu tulnud proua valju häälega „Tere“! Hoone sisu ja kirjad sellel on tõepoolest harmoonilises kooskõlas ja tunneme kuidas väike turgutav „sprits“ oleks täiesti asjakohane, et olla valmis kohtumiseks märtsijänesega. Meie ees avaneva pika koridori lõpus paistab avatud ukse vahelt hele, silmipimestav valgus….. Koju läheb kiirsõnum „kotid on Istanbulis, ise olema Novosibirski haiglas“, rohkem ei jõua kirjutada, sest edasi järgneb juba suhtlus kohalikus keeles. Proua mäletab, et kunagi Valgas elatud viie aasta jooksul oli tal veel eestikeelseid sõnu veel meeles, aga millised need olid, seda ei ole enam mäleta. Nii laheneb mõistatus, mille üle MeelisW alates lennujaamast juurdles. Et miks talle telefonis esimese asjana öeldi, et „aa, te olete Eestist“. Ja MeelisW räägib kogu kambast vaieldamatult kõige väiksema aktsendiga. Vaatame üle viiese toa ja otsustame ühe kahese ja ühe kolmese kasuks.
Paneme türklaste poolt antud LÜHIKESTE KÄISTEGA valged särgid selga, teeme meditsiinikeskuse ees ühispildi ja kella üheteistkümne ajal läheme liikuma, lootuses nurga peal nähtud kõrtsis hommikust süüa. Paraku on nii, et enesest lugupidavad asutused avavad uksed alles kella kaheteistkümnest. Selles veendume tüdimuseni kui mõõdukalt kuuma ilmaga mööda masinate heitgaasidest küllastunud tänavaid mööda uidates kvartalile tiiru peale teeme, enne kui meie kõrval asuv „Old Beaver“ keskpäeval oma uksed avab. Oma teekonnal möödume mitmetest huvitavatest ja kutsuvatest söögikohtadest nagu „Old Irish Pub“, „Stara Praha“ ja veel mõnest Siberile iseloomuliku nimega söögikohast, mis kõik alles kinni olid.
Ühte burjaadi kööki vaatasime korraks sisse, aga keldrikorrusel asuv koht lehkas nii söögiisu kustutavalt, et taganesime selg ees, kuigi letitöötaja hõikas mitu korda kutsuvalt, et neil on kõik väga maitsev. Tõenäoliselt oligi, aga lisaks heale maitsele võiks söök ka hästi lõhnata. Niisiis einestasime inglisepäraselt ja magasime peale seda kella seitsmeni õhtul, et kosutada endid „Stara Prahas“ tõeliselt maitsva õhtusöögi ja tšehhi õllega, milleks kulus kahjuks ära rohkem kui seitse tuhat rubla. Teel sinna tutvusime homse päevaga, mis tähendas seda, et selgitasime välja suure kaubamaja asukoha sisseostude tarvis ning jätsime meelde söögikoha „Mantõ“, mis tundus seest talutav ja sobis hästi hommikusöögikohaks.