3.08.2013 Tofana di Rozes

Eelmine päev

Äratus on 6.00 ja sellele järgneb kuiv ja kiire hommikusöök refudzo ees pingil. Ei mingeid lattesid ega muud liialdusi, ainult juust ja kalakonserv. Samamoodi einestajaid on teisigi. Ilmselt avaldab käitumisviisile mõju alpiklubi liikmekaart. Söömist segab kirjeldus öisest häppeningist, millest meie Katriniga kahjuks osa ei saanud, aga mille Maila oli kõik kenasti mällu talletanud ja nüüd pooltäis suuga edasi püüdis anda. Nimelt paigutati meid ööbima tuppa, kus oli umbes viisteist nari ja mis oli jagatud vaheseinaga kaheks. Hõivasime tagumise poole, mis oli aknale lähemal ja õhtu jooksul täitusid ka teised narid vähemalt ühe korruse ulatuses. Einar ronis minu kohal olevale lavatsile ja see sobis mulle väga – hea lähedal togida kui jälle norskama hakkab. Paar kord öö jooksul oli seda ikka vaja teha ka. Samas see vennike, kes paar voodivahet eemal magada püüdis, olevat Maila sõnul pool ööst vähernud ja kui närv enam vastu ei pidanud, siis pealambi vilgutamisega püüdnud Einarile märku anda, et ta tahaks nüüd magama jääda. Lärm olevat olnud niisugune, et hüti katusekorruse laudadest valmistatud välissein oli resoneerima hakanud ja omakorda plärinat tekitanud. Ei tea, kas põhjuseks oli heli omapärane levik hõredas õhus või asjaolu, et öösel tundub kõik palju hirmsam, aga vahepeal oli kamber Mailale meenutanud Tartut sellest ajast kui kaugpommitajad veel Raadil dislotseerusid ja helgiheitjad neid öösel koju juhatades taevast valgustasid.

Pürstime Mailaga minema lootuses vähemalt tõusuga enne leitsakut ühele poole saada. Eilset tõusu ei tahaks täna enam kogeda. Einar ja Katrin meie optimismi ei jaga ja liiguvad väga mõõdukas tempos. Püüame neid ikka järele oodata, aga järjest pikemaks venivad meie puhkepausid ning päris ära oodata neid iga kord enam ei jaksagi. Pigem püüame neid lähemale oodata, et siis oma reipa kõnnakuga nende liikumiskiirusele mõju hakata avaldama. Aga ei mõju siin miski ja ülesminek täies koosseisus hakkab järjest ebatõenäolisemaks muutuma. Ootame Einari ja Katrini ikka päris enda kõrvale ja anname ära osa toidust. Nad on ka ise arusaamisele jõudnud, et Katrinil ikka täna tipupäeva ei tule ja on otsustanud alla tagasi minema hakata. Kell 10.30 saame Mailaga oma tempos minema. Peagi jõuame astangute vahel looklevalt rajalt lume peale, millele järgneb suhteliselt järsk kiviklibune nõlv, millel väikesed astangud. Korduv liulaskime siin kõne alla ei tuleks. Kusagil seal kaugel all kulgeb Lipella ferrata. Tipu lähedal läheb rada pisut paremaks. Võimalik, et see on siiski vaid tunnetuslik, sest viimase alumise järsaku ja nõlval tõusva raja vahele jääb üha pikem liulaskmise ruum. Tipus nagu alati on suur rauast rist, mille juures kõik püüavad pilti teha. Päike on paraku aga juba sellise koha peal, et tikub objektiivi paistma. Teiselt poolt jälle ei saa hästi pilti teha, sest aparaadihoidja peaks siis natuke lennata oskama. Küsime ühe ja teise käest, aga keegi pole nõus meist Mailaga pilti tegema allapäikest. Nii jäämegi tipupildile kolmekesi – mina, Maila ja päike. Sööme ja puhkame ning jälgime, kuidas alt hakkavad üles jõudma Lipella raja läbinud sportlased. Vahetavad üleval särgi ja tormavad alla tagasi. Vaatame neid kahetsusega. Ilm on lihtsalt suurepärane, praktiliselt tuuletu ja on ideaalsed tingimused tipupiknikuks, aga näe, inimestel pole aega kõike seda ilu nautida. Kui jooksjad nõlvalt kaovad, hakkame ka meie laskuma. Maila hiilib iseäranis hoolsalt. Aga kohe varsti ilmuvad alt uued tegijad, kes jooksusammul meist mööda mäkke rühivad ja seejärel taas meist mööda trügides alla jooksevad, rajale ja jalgade alt veerema minevatele kividele vähimatki tähelepanu pööramata.

Kui lume pealt alla kaljudele saame, avastame endid paigast, kus me mitte kunagi varem olnud ei ole. Õigemini tundub, et ei ole. Maila lausa hakkab vaidlema ja väidab, et siit tema küll ei tulnud ja rahu saabub alles siis kui talle kaljul sinist värvilaiku näitan. Nii kaugele kui silm ulatub, niriseb mööda kaljusid vesi. et Hommikused kuivad kivid on muutunud vastikult libedateks ning see teeb ettevaatlikuks. Aga asjata, jälle mööduvad meist jooksuga paar tegijat, kes kaljudel olevatele rajamärkidele mitte mingit tähelepanu ei pööra ja laskuvad meetri ja pooleteise sügavusi hüppeid tehes otse. Aga tunne täiesti võõrast ja mittekäidud rajast ei lase Mailat ikkagi lahti, kuigi laskume täpselt tõusurada mööda. Eriti suur vaidlustuhin tuleb tal peale nendes suurte siniste laikude märgitud kohtades, kus tuleb mööda märga kaljut kaks-kolm meetrit allapoole ronida. Vaidlustuhinat aitab vaigistada mõõdukas kogus külma vett pähe ja kraevahele. Olud hakkavad jälle eilset leitsakut meenutama. Varsti jõuame siiski lumele ja kell kaks oleme taas all refudzos. Einar ja Katrin on juba minema läinud, kaarti minu kotist ei ole nad taibanud võtta. Pärast selgus, et all Dibonas olid nad korra kaalunud selle ostmist, aga kuna õige eesti mees teab nagunii ise kuhu läheb, siis oli ost tegemata jäänud. Meil on külm õlu ja koka igatahes õigusega välja teenitud. Ja nüüd ühe jutiga alla, nõlvale praadima jääda ei ole mitte mingit tahtmist. Kummaline, ka siin kohtame jooksjaid, kes tulipalaval kõrbemaastikul on otsustanud ülesmäge sõna otseses mõttes jooksmist treenida. Raja alguses Dibona hüti lähistel poeme põõsaste varju ning ähime. On aeg lõunat võtta, sest ükski tõstuk meie jalavaeva vastu õhtut enam ei leevenda ja kämpingusse tuleb vantsida jalgsi. Peale puhkust on ikka palju värskem tunne. Jalutame mööda varjulist metsarada mõõdukas tempos allapoole. Kui külakesest nimega Pocol läbi saime, pidime ligikaudu 300-400 meetrit kõndima mööda asfaltteed autode vahel rada otsides, enne kui jälle metsavahele saime keerata. Mingit rada autoteelt ei pidanud küll algama, aga kaart näitas, et kui natuke mööda metsa lõigata, siis saame jälle tähistatud raja peale. Seda lõikamise kohta muidugi andis otsida. Kurvis, kus metsarada kõige lähemal pidi olema, laskus tee nõlv pikalt 45 kraadi all võpsikusse. Maila jäi üles ootama, ise läksin asja uurima. Kaugel oru põhjas oligi näha mingi rada, mida mööda natuke edasi kõndides leidsin puult ka sildi raja numbriga. Tuleb tunnistada, et radade süsteem on siin ikka hästi korralikult markeeritud. Hõikasin Maila järgi. Varsti läks rada päris põnevaks. Pärast kaardilt vaatasin, et ca 2,5 km kohta tuli ühel lõigul ca 500 m laskumist. Ja see ei jagunenud sellel lõigul sugugi mitte ühtlaselt. Kummalisel kombel ei ole keegi isegi üritanud järsematel lõikudel nõlvale serpentiini tallata – rada läheb täiesti otse alla. Selline „matkarada“ võib altpoolt lähenedes olla üpris üllatav kui oled plaaninud mõnusat jalutuskäiku metsavaikuses. Napilt enne kui Cortina puude vahel vilksatama hakkab, ilmub meie laskumistee kõrvale suur veetoru. Kõik on muidugi nii nagu kaardil näidatud. Toru peabki siin olema ja rajaga ristuva kruusatee alt läbi minnes koos rajaga otse alla minema. Toru lähebki, rada aga mitte. Viskame kotid maha ja kõnnin piki kruusateed ühele ja teisele poole. Rada, mis peaks otse üle kruusatee minema, ei ole kusagil näha. Kolan nõlval, püüdes teelt algavaid rajakesi mööda laskudes mingit selgemat jälge leida, aga kõik rajakesed hajuvad või lõpevad kaljunukkidel. Piki toru laskumine mööda metsa aga ei tule kõne allagi, sest umbes viiskümmend meetrit madalamal tuleks kaljudelt, mille lõhesse on toru istutatud, laskumiseks hakata köisi panema. Tekib juba tunne nagu päris mägedes – asula on juba siinsamas all, aga juurde ei pääse. Väga nadi perspektiiv igatahes vastu õhtut. Ronin üles tagasi ja hakkame mööda teed minema suunas, mis vähemalt kaardi järgi otsustades tõotab meid väga pika ringiga kämpingusse viia. Tegelikult oli ju olnud plaan tulla Dibona refudzo juurest ära kõige lühemat teed mööda ja see viimane lõik oli veel see kõige otsem, mis pidi meid otse kämpingu taha viima. Ligikaudu 300…400 m pärast on tee ääres suur viit raja numbriga, mida olime nüüdseks juba kolmveerand tundi otsinud. Ilmselt on turismitöösturid hiljuti hoolsalt tööd teinud ja ühe rajakurvi otseks lõiganud. Kaardid aga olid trükitud natuke enne seda aega. Tõenäoliselt oli kusagil ülevalpool raja ääres olnud ka viit, mis oleks pidanud meid õigesse suunda juhatama, aga professionaalsest kretinismist kantuna lasin me end suurest torust ahvatleda ja valele teele juhtida. Kruusateelt alla läheb suur lai metsarada ja poole tunniga oleme all külas. Veel natuke ja oleme kämpinguplatsil. Einar ja Katrin on ka just jõudnud. Kuna kaarti neil ei olnud, siis seiklesid nad kaugelt nähtavaid orientiire juhiseks võttes. Arvesse läksid suusatõstukid, hütid ja kirikutorn ning nende abil Einar siis trianguleeris. Vahepeal ootasid tükk aega mingis peatuses bussi ka. Sõiduplaani järgi otsustades olevat see küll just ära läinud, aga suure väsimuse tõttu oli üsna mõnus istuda ja loota, et ehk buss seekord natuke hilineb. Paraku ei hilinenud ja tuli ikka jalgsi Cortinasse välja kõndida. La Cooperatiivast olid nad suutnud kaasa tuua vaid kolm pisikest Heinekeni ja tänusõnade asemel tuleb minu suust kuuldavale ainult emotsionaalne etteheide. Kui etteheide lõpuni välja pääseb, vabaneb ruum ühele õlledest, mis ühe hingetõmbega tühjaks saab.

Kui Einar ja Katrin ennist KPP-st läbi tulid ja telgi juurde jõudsid, kihutas neile jalgrattal järgi vastuvõtuvana ja lehvitas pabereid. Hämmastav, et mees suutis hetkega haarata kaasa nägudega kooskõlas olevad paberid. Siiski pidi mees tunnistama ülereageerimist, sest Einar pani näpu lahtri juurde, millesse oli kirjutatad „group 4 persons“, luges siis saabunud grupi üle. Sai täpselt „2 persons“. Pikka vaidlust vahejuhtumist ei kujunenud. Vana muud keelt peale italiano ei rääkinud ja Einari anded selles vallas ei olnud veel päriselt avanenud. Lühike selgitus, et kohe tulevad veel kaks ja siis ongi kokku neli ja siis tullaksegi end sisse registreerima olevat loonud igatahes väga konstruktiivse platvormi edasiseks koostööks. Saapad plätude vastu vahetanud, tatsangi paberile allakirja andma, et kogu grupp taas kämpinguelanike hulka arvataks. Varbad on sellest poolepäevasest laskumisest igatahes vastikult valusaks jäänud. Kokkuvõtteks tuli tänasel päeval kilomeeter tõusu ja kaks laskumist. Registratsioonis hakkas vana hooga midagi itaalia keeles seletama ja kätega vehkima. Lasin sellel rahulikult sündida ja varsti lasigi mees käed jõuetult rippu. Taibanud seejuures, et me ei kavatsegi lahkuda, vaid tahame nende juures resideerumist jätkata, sain paberid kiirelt joonde.

Meie äraolekul on telgi ümbrusest kadunud pea kõik vanad tuttavad. Lõõtsa täna enam kindlasti ei mängita, paljud teisedki meie ümbruses pakivad. Teeme Einariga kiire söögi, naised korraldavad oma lemmiktegevust – pesupesemist muidugi! Enne kui see kõik lõpeb, olen magama jäänud.

Järgmine päev