02.08.2013. Giussani hütti

Eelmine päev

Täna hommikul ei lase me endid ilmal eksitada. Kõik see mees aetaks hommikul kell kuus telgi ette rivvi ja sealt suundutakse kergel särkjooksul pesema. Viskan hoogsalt külma vett näkku ja ärkan ehmatusega. Kondekas on kraevahele tilkunud, kell aga on tõesti kuus. Kõik magavad ja ei kavatsegi endid minu motivatsioonikõne peale liigutada. Ronin võimalikult palju rahmeldades välja ja hakkan süüa tegema. Alles kohvi peale hakatakse endid liigutama ja härra Kivisalule tuleb veel eraldi teed serveerida, et silm pilukile läheks. Vein on otsas ja mingit stiimulit pole. Teeb teine telgis niisama kõhupeal kiiget ja ootab, et midagi põnevat juhtuks. Nagu Winni Puhh! Kui söök valmis, siis lohistavad kõik ennast ikkagi välja. Mingit optimismi aga kusagil ei paista. Maila isegi ronib telki tagasi, keerab end magamiskoti sisse ja püüab siis esikust kohvi ja makarone õngitseda. Minu kella järgi hakkab kiireks minema, et mitte jälle jalgsi linna vantsida. Hommikul pole küll nii palav, aga jalga väsitada pole ka mõtet. Jõuame täpselt, isegi kolm minutit jääb aega üle. Õnneks pole väljamöllimisel järjekorda. Bussijaamas valime hoolimata eilsest hoolsast luurest ikkagi vale tee Olümpiakeskusse minekuks. Põrutame küll õiges suunas aga täitsa valel kõrgusel. Tõstukijaama katus paistab juba tükk maad madalamal. Keskuse juures leiame siiski sobiva allamäge tee tõstukijaama. Ehmatuseks avastame jaama seinalt sildi, mis annab teada, et ferratad pole lume tõttu kasutatavad. Ilmselt ei tabanud meie kuumusest hägused silmad eile seda silti lugeda. Tõsineme hetkeks, sest mõned päevad tagasi oli Cristallol tõesti palju lund olnud. Kuna aga oleme oma kolaga nüüd siin ja eilsed plaanid vajavad täitmist, siis pole muud teha kui piletiraha ära maksta. Oleks eile silti märganud, oleks kõik edaspidine ilmselt teistsuguseks kujunenud. Õnneks muidugi ei kujunenud. Col Drusie jaamas tuleb tõstukist maha ronida ja kõndida kõrvalasuvasse jaama Pietofana restorani juures asuvasse jaama, et siis sealt Pomedese jaama edasi sõita. Tee kulgeb kenasti allamäge. Oluline teadmine, mille sellel lühikesel teekonna saame on see, et natuke maad allpool läheb tee suhteliselt tasase metsa vahele ja tee ääres on joogivee kraan. Igati sobiv koht telkimiseks kui peaks vaja minema. Ülemises tõstukijaamas Pomedeses uurin lumeolusid. Mees vaatab mind umbusklikult ja imestunult, kõõritab lõõskava päikese poole ja teatab et „no problemo“.

Oleme seega ikka tsoonis, kus kõik on võimalik. Liigume alla Dibona hüti poole, et sealt siis hakata Giussani hütti tõusma. Vahepeal on ka üks lõikamiskoht, aga selle pelgame eneste kui terviku jaoks liiga ohtlikuks. Päike praeb võimsalt. Rada lookleb mööda heledat lubjakivi ja tagasipeegelduv kiirgus annab oma osa. Katrin tiksub ülesmäge väga vaevaliselt. Liigume Mailaga ees ja ootame Einarit ja Katrinit regulaarselt järele. Naeratus järjekordsel taaskohtumisel on Katrini näol järjest vaevalisem tulema. Allamäge liikujad seevastu on väga optimistlike nägudega ja liiguvad pikkade sammudega, et mitte öelda lausa pooljoostes. Raja hargnemiskohas, mille teine haru viib Lipella algusesse, avastame Tofana seinal oma köitega ülespoole pürgivad tegijad, kelle liikumist siis läbi fotoka suurenduse aukartusega jälgime. Üleval muutub rada järsemaks ja esiplaanil paistvad hooned teevad demoraliseeriva tünga. Tegemist on mahajäetud ja lagunenud sõjaaegsete varedega ning refudzo asub veel mitukümmend meetrit kõrgemal. Igatahes on meil Mailaga esimene külm jook varjulises toas juba poole peal kui kaaslased lõpuks meie kõrvale räntsatavad. See on esimene koht, kus alpiklubi kaardist kasu on ja öömajale jäämist vaid kümne euro eest võimaldatakse. Teisipidi on muidugi sedasi, et kuna homme on laupäev, siis mingit lootust meile kui mittebroneerinutele teiseks ööks jäämiseks ei anta. Isegi söögisaali põrand ei tulevat kõne alla. Ega me muidugi väga ei kurvasta ka selle üle, kuigi matkaplaani see natuke mõjutab, sest plaanisime Einariga siit ülehomme Lipella rajale minna. Oleks ju võinud oma arunatukest kasutada ja Marmolada kogemusest pisut järeldusi teha – et laupäev ja kohalik rahvas ka võib siis huviline olla ja ehk oleks nii käidavasse kohta püüda ööbima jääda nädala sees ja…. Kui all Einariga pisut kahtlesime, kas see Lipella rada ikka meile jõukohane on ja kas mitte lumi pole seal praegu oluliseks takistuseks, siis vestlus ühe pealambi ja kiivriga õlut rüüpava tegelasega hajutas selles osas kõik kahtlused. Lumega probleeme polevat ja füüsilise poole pealt vähemalt välisel vaatlusel ei olnud see nende kamp erilised sportlased. Õhtusöögi tellimine on vabatahtlik, aga otsustame siiski osaleda. Tegelikult ei ole me erinevalt VTO grupist kohanudki veel paika, mis oleks meile oma maitse eelistusi peale surunud või nendest keeldumise korral solvumist üles näidanud. Kõikjal on see olnud vaba valik. Kartoffeli ja ja fried potato asemel saame siiski maitsta polentat. Kõlbas süüa see maisijahust moodustis ju ka, segaduse suutsime tekitada aga alles siis, kui maksta soovisime ka polenta ja mitte kartoffeli eest.

Õhtune päikeseloojang on selles kohas suurepärane. Peaaegu nagu Altais, ainult värve on pisut vähem.

Järgmine päev