Hommikul ärkan soomekeelse jutu peale. Telgist välja ronides on suunas, kust eelnev jutt kostis, näha hunnik rauda, mida siis hoolikalt kohaliku numbrimärgiga autosse sorteeritakse. Tegutsejad ise ei reetnud millegagi oma päritolu ja toimetasid sõnatus teineteisemõistmises, kuniks saabus ka üks soome numbrimärgiga masin, mille reisijatega siis keskustelu jätkati. Näikse olevat päris tõsised kavatsused, aga asjaolusid selgitama me siiski ei kipu.
Istume, joome kohvi ja jälgime toimuvat. Pakkima on hakanud ka üle tee elutsenud hollandi pere. Kiirelt see neil ei edene, sest pereema on ahelsuitsetaja ja võtab tihedalt puhkepause. Mees seevastu rapsib topelt. Mööda vabanevaid platse patseerib ringi itaalia vanapaar. Naine vehib kätega ja selgitab midagi kõva ja kriiskava häälega. Mees ta käevangus ei räägi midagi, ainult noogutab vahel mõistvalt ja tundub, et ega talt mingit argumenteerimist oodatagi. Kui õigesti aru saame, siis on kõik vabanenud kohad väga halvad ja vaielda polegi siin mitte millegi üle. Ühe platsi kõrval on naabrid halvad, osutab proua oma kepiga kuuskedel ja meie telgi ees nööril rippuvale pesule. Teisel jälle patseerib ringi peni, kes küll on köide pandud, aga sellegipoolest on ilmselgelt tegemist rüvetatud alaga. Ka päike saab oma osa – kord paistab ta platsile vale nurga alt ja liiga palju, kord jälle üldse mitte piisavalt. Järgmisel ringil on lisandunud veel üks tädi aga olukord platsidel ei ole paranenud, kuigi võiks ju eeldada, sest päike on vahepeal juba kõrgele liikunud. Aga ei, ikka osutab vilgas kepp mingile puudusele ja nii viiakse jalgu järele lohistav vanahärra järgmisele ringile.
Meie vastu, hollandlastest vabanenud kohale pargib ennast suur must mikrobuss, millest kolitakse välja autost veel suurem telk. Taaskord veendume, et haamer peab kuuluma järgimise retke grupivarustusse. Elegantse käeviibutusega tabab suur kuvalda vähemalt sentimeetrijämedusi terasvardaid, millega telk tormikindlalt ankurdatakse. On ikka inimesed tõesti kõigele mõelnud, isegi garaaž tuuakse kaasa. Telk on isegi nii kõrge, et sobiks Einarile treeningruumiks seljakotiga kükist üleshüpete harjutamiseks. See tundub olevat siinse publiku jaoks köitev atraktsioon, sest korduvalt oleme tabanud kämpingulisi Einarit pika pilguga saatmas peale seda kui ta järjekordsele retkele minnes on asjad üleääre kotti pildunud ja maas talle rinnuni ulatuv seljakott järsu küki ja hoogsa tõmbe tulemusel selga kerkib. Aga et selle eksponeerimisega raha teenida, peaks ta vähemalt minu meelest natuke enne tehnikat viimistlema ja reielihast tugevdama. Selleks sobiks äsja kerkinud rajatis suurepäraselt. Ehk saame seda koguni ülesastumise paigana õhtul natukeseks rentida, eks päeva jooksul selgub. Einar ise puhkab päevaseks treeninguks veel telgis ja kuulab väljastoimuvat nagu päevauudiseid. Kui toit valmis saab, ei pea ta vajalikuks söömises osaleda ja lubab võtta energia otse päikselt. Uurin seepeale, et kas saaksin teda kasutada telefoni ja fotoka akude laadimisel ning millised võiks olla selleks kompatiiblid avaused.
Viimane õlu saab otsa just siis kui Einar telgist välja ronib. Nii tuleb tal alustada tänastki päeva traditsiooniliselt veiniga. On mingi poolmulliga prosecco ja tuleb tunnistada, et arvestades just äsja õllega juhtunut, on tegemist päris hea joogiga kuumal suvepäeval. Paha lugu on aga see, et veinikruus saab Einari kätte jõudes iga kord tühjaks, mispeale Katrin tüdinud selle täitmisest, lohistab telgis varjus olnud poolteistliitrise ampulli talle käeulatusse. Peale mõõdukat veini ei suuda päike enam Einarit piisavalt toita ja ta kühveldab alla kõik selle, mis hommikusöögist veel järele on jäänud. Seejärel ajab ta osa riideid seljast, võtab krõõksuva vöödilise budha poosi ja asub samuti vaatlusi tegema. Vöödilise seepärast, et sokkidest vabanenud jalalabad on tal valged, sääred tumepruunid, siis järgneb jälle tükk valget hülgekeha, mis lõpeb pruuni pea ja veel pruunimate, et mitte öelda määrdunud kätega. Krõõksuva seepärast, et proseccomullid tikuvad läbi tervelt neelatud makaronides olevate aukude pinnale tõusma ja pinnalt on nad juba kerged atmosfääri lenduma viies enesega kaasa väärtuslikke alkoholimolekule.
Meie silme all aga hakkab üle tee sakslaste, see on nüüd selge, juures toimuma hoopis midagi huvitavamat. Auto manööverdatakse telgi ühe külje vastu, et auto küljel oleva lükandukse avamisel moodustub kahetoaline elamine, mille vahele jääb ainult kitsas katmata pilu. Esimene manööverdamine, tõsi küll pisut äpardub ja telgivai sõidetakse kõveraks. Järgmise manöövriga saavad kambrite uksed kohakuti ning paar tublit lööki haamriga ja sirge telgivai on samuti omal kohal tagasi. Nüüd on päris kindel, et saame ööseks naabritelt ruume rentida, kahes toas ju korraga ei maga. Atraktsioon manööverdamisega aga jätkub. Telgi ja auto uks on nüüd küll kohakuti, aga et asi täiuslik oleks, on vaja telk ja auto ühendada nagu lennuk trapi voldikuga. Selleks on telgi küljes magnetribad, mis peaks auto kere külge kleepuma, aga paraku on voldik masina selle paiknemise jaoks liiga lühike saanud. Tehakse väike paus, otsitakse välja toolid, korgitakse lahti õlu, tehakse suitsu ja peetakse aru, et kas odavam oleks voldik pikemaks õmmelda või autoga täpsusmanööverdamist proovida. Peale kosutavat rüübet on käsi märksa kindlam ja manööverdus kestab, kuniks magnetid katusele klõpsatavad. Meie selja taga on samuti ägedaks läinud, sest hommikuse vanapaari põlatud paigad on kõik uusi elanikke leidmas. Aetakse paika uusi karavane, tuuakse välja rihma otsa köidetud kass, kes siiski ei haugu vaid ainult haigutab tigedalt selga küüru tõmmates meie telgi suunas nina kirtsutab. Pikendusjuhtmed ühendatakse elektrivõrguga ja karbikud veetakse laiali. Seejärel asutakse samasugust vigursõitu korraldama nagu just üle tee toimus, kuid kahjuks just läbi sai. Siin paistab asi lõppevat suure paugu ja ilutulestikuga, sest vooluvõrku ühendatud pikendusjuhtme karbikule üritatakse karavani furgoonautoga peale tagurdada. Ega me tõttöelda asja olemusest päris hästi seni aru ei saagi kui kõrvaloleva karavani juht röökides vigursõitja masina ukse lahti rabab, mispeale too masina ehmatusega välja suretab ning kuulab lontis kõrvadega ära pika loengu elektri olemusest. Kui masinad paigas, sätitakse karbik uuesti tagaratta varju ning hakatakse autost sellele mingit vedelikku peale lekitama. Lootus ilutulestikuks säilib.
Lebotame, lõunane pikk bussipaus annab võimaluse supluseks basseinis. Enam ei lähe me keskpäevasele jalutuskäigule. Peale ujumist tuleb pähe supimõte. Kahjuks on nii, et pea puhkab ja nii pudistan supisegule lisaks patta ühe puljongikuubiku. Sellest saab üks korralik soolane suutäis. Pealelõunaks on päike tagasihoidlikumaks muutunud ja läheme Mailaga linna janu kustutama. Vaatame niisama ka niisama ringi ja selgitame muuseumi asukoha. Sisse meid sinna ei lasta, sest asutus on juba töö lõpetanud. Kui tagasi kämpingusse jõudsime, oli Einar enese just püsti ajanud. Kogu meie kultuuriprogrammi aja oli ta Katrini sõnul aelenud kas telgis või mõne kuuse all, olenevalt sellest milline puu parasjagu varju oli pakkunud.
Einar ise väitis toimunu kohta, et nii näebki välja aktiivne magamine. Ja tema väsimuse põhjuseks olevat ebapiisav füüsiline koormus, mistõttu sitt seltskond mõjuvat eriti kurnavalt ja väsitavalt. Lisaks olla talle tekitatud psühhotrauma, mille järel rahunenuna lausa pidi natuke pikutama. Nimelt olid eile elektrikatsetel hästi esinenud ekipaaž täna meie kõrval sooritanud katseid gaasiga. See, et nende masin endiselt ühes tükis on ja meie telk maha ei ole põlenud, olevat vaid Einari ebakonstruktiivse käitumise tulemus. Katse käigus keerati suurest, karavani kõrvale tõstetud ballooni gaas lahti, aga tuld põletile otsa ei pandud. Lihtsalt ununes, sest teine sõber tuli just midagi tähtsat arutama ning arutelu muudkui venis ja venis. Kui gaasi lõhn juba Einarini ulatus ja ta lahtisele gaasile tähelepanu juhtis, olevat viisakalt tänatud ja tahetud otsekohe põletile tuli otsa panna. Küsimusele, et ega ta ise seda juhuslikult teha ei soovitanud, et tahtnud Einar väga täpselt vastata. Keegi teine meist igatahes Einari päevase tegevuse kvalitatiivset erinevust tavalisest vedelemisest ei tuvastanud. Isegi norskamist polevat Katrini sõnul toimunud, mis igal juhul pidanuks kuuluma Einari puhul magamise juurde. Tegelikult oli gaasi lõhna tunda veel praegugi, aga mitte niipalju, et oleks muretsema pidanud ja naabrid olid alustanud kokkamist. Paneme oma söögi ka hakkama. Gaasi lõhn aga läheb tugevamaks ning sunnib kartlikult naabrite ballooni poole piiluma. Seal lõõmab tuli hoolega. Isegi nii hoolega, et põleti vooliku ühenduskohas on tuli üleval. Küsime, kas ikka peab nii olema ja kas see pole mitte ohtlik. Mehed jätavad veinijoomise ja põrnitsevad natuke ühenduskohas võbelevat leeki, mis kõrgust kogub ning keeravad gaasi kinni. Vabandavad ja tänavad jälle väga viisakalt ning jätkavad veinijoomist, saates naised eemale ühiskööki toidutegemist jätkama. Ka seal on gaasipliidid ja kõik võimalused lustimist jätkata. Maja asub meie telgist siiski piisavas kauguses. Õhtusööki sööme juba külma tuule käes, hakkab tibutama. Öösel on korralik äike ja korralik vihm. Päeva jooksul oleme Mailaga jõudnud arusaamisele, et kahekesi me Antelaole ei lähe ja kuna neljakesi sinna minna ei jaksa, siis seame kõik koos homme sammud Ivano Dibona ferratale. Saame jälle Baba Jaga tünnidega sõita ja Einar saab näidata, kui kiiresti ta seekord suudab tõstukijaamast üles sillale ronida. Ehk teeme koguni võidu!