Hommikul kella viie ajal ruleerime Berlingoga lennujaama. Seljakotid on seekord pakitud täitsa sobivasse kaalu, nii et ümberpakkimist ja asjade laialilaotamist kergematesse kottidesse pole teha vaja. Kõnnime checkinni ning seal võetakse teiselpool valguskambrit minu käsipagas ette. Enne veel kiuslikult küsitakse mitu korda, et ega mul kotis toitu pole. No kus ta’s on, porisen täpselt sama mitu korda uniselt, kuid kindlameelselt vastu. Kõik head asjad said õhtul ära söödud ja mis järgi jäi, see sai hommikul otsa. Kohe koti luku avanemisel ilmuvad sealt välja vorstikesed, mõnus suitsulõhn on isegi läbi kilepaki tunda! Tädi puurib mind kurja pilguga ja tahab teada, miks ma teda rumalaks pean. No ei pea ju tegelikult! Seda oleks ta kindlasti minu unisest üllatunuks muutunud näost suutnud välja lugeda kui ta poleks nii ametis olnud kuri olemisega. Seejärel uuritakse, et kas kott on ikka minu enda pakitud. On muidugi! Kiirelt siiski lisan, et ega ma päris täpselt ei mäleta, mis seal sees kõik võib olla. Ühtegi ebavajalikku asja kindlasti ei ole, seda võin küll kinnitada. See kinnitus natuke leevendab pilku ja ka vorstikesed jäävad alles. Väravate ees maandume kaunil lillalavärvilisel Elioni diivanil. Seda küll ainult kolmekesi, sest Einar keeldub lilla peale istumast ja seisab üle poole tunni sihitult.
Helsinkis oleme nagu sipsti, tukkuda ei jõuagi, sest kogu aeg on lennukis mingi sibelemine ja korraldamine. Helsingis on mitu tundi aega. Kangesti tahaks vorstide kõrvale hommikust õlut, aga üllatuse mõju on hakanud üle minema ja jälle on jube uni. Keeran end siiski magama, vast Veneetsia lennukis pakutakse. Teised kügelevad niisama pinkidel ja käivad riiulitelt ebavajalikke asju uurimas.
Veneetsias on palav. Õhk on laiuskraadile vastavalt paks ja niiske. Et konditsioneeritud bussist välja saada, tuleb end hooga alla langetada. Umbes nii, nagu laskutakse võssa kasvanud kaljudelt. Bussiliiklus raudteejaama ja lennujaama poole toimib igatahes ideaalselt. Pakutakse ka elamusi ning näidatakse kaasaegse tehnika taset. Lennujaamast kihutab buss minema nii, et alumised pagasiluugid olid sellises asendis nagu ootaks bussijuht laadimise jätkumist ja sõitjate pealetulekut ka sõitvasse bussi. Pistsime Einariga kõikvõimalikes meile tuttavates keeltes lärmama ning samaaegselt vajusid luugid kinni. Ise kahtlustan, et nad oleks kinni vajunud ka ilma meie lärmita. Seisame siiski enesekindlate nägudega, nagu oleksime olnud osalised.
Raudteejaamas selgitame asjaolusid, et kuidas edasi jahedasse saab ja pärast jälle raudteejaamast tagasi lennujaama saab. Mine tea millal kiireks läheb. Praegu on igatahes aega küll. Ja ega kiirustada tohigi, iga liigutus ju maksab sõna otseses mõttes raha, sest kaduvat vedeliku tuleb jaama taga poekeses ostmas käia. Raudteejaam lõhnab kõikides riikides täiesti ühtemoodi. Venemaa omadega võrreldes on uriini osakaal siiski mõnevõrra väiksem, nii et kannatab end jaama varjulise külje peal olevale trepile laotada ja väike piknik korraldada. Kaasani vaksali ees seda juba ei teeks.
Netist leitud rongisõiduplaan on kehtiv ja rongid sõidavad. Misiganes kohas, mille nime üks osa sisaldas sõnu „Pont Alp“ istume ümber. Kuna meie rong hilines viis minutit ja ametlik vahe rongi saabumise ja meile sobiva rongi väljumise vahel oli kuus minutit, siis saime oma istumisest kangestunud liikmed kotijooksuga kenasti ära virgutatud. Calazzo di Cadoresse jõudes olid riided jälle ära kuivanud. Buss oli seal juba täiesti väljumisvalmis. Selgitasin püüdlikult kolmele asjamehele kassas, et vajame nelja piletit Cortinasse sõiduks. Bussijuhi silme ees paberitükke üle lugedes oli ühe seljakoti pilet ikka puudu. Hankisin siis kassakolmikult veel ühe.
Cortinas ostan esimese asjana Marmolada ümbruse kaardi, mis on täpselt sama suur laudlina, nagu kaasasolev Cortina omagi. Saab siis näha kus ja kuidas see kaardi vaatamine toimuma hakkab. Või orienteerume halbades ilmaoludes ainult maastiku järgi ja läheme sinna kus lihtsam tundub. Selgitan bussijaama infoletist kohaliku bussiliikluse eripärasid ja ostame piletid homme kell kaks Corvarasse suunduvale bussile. See tundub liinigraafikuid analüüsides parim viis Arabbasse saamiseks.
Järgmine kõige olulisem asi on gaas. Katrin jääb ühise eesmärgi nimel bussijaama kotte valvama. Uurime selle maavara leiukohti turismiinfost ja siis veel mitmest poest, mis matkakaupa müüvad, kuid selle kaubaartikli osas meid ei aidata. Pakutakse naftat, õigemini sellest valmistatud kõiksugu ägedaid pükse ja jopesid, mis pidavat ka sooja andma. Aga ei tundu meile nende ostmine ja kaasavedamine toidutegemise lõkke tarvis tark tegu olevat. Liiga kallid ja rasked on nad ühe kilokalori neis peituva energia kohta. Ära on kaguaasialased rikkunud väärtusliku olluse ja sellesse ebavajalikku ainet sisse seganud. Matkapoodides pettunutena jõuame La Cooperatiivasse. See on suur kolmekorruseline pudupood peatänava ääres, kus tundub müüdavat kõike. Gaasiballoone siiski ukse kõrval kohe silma ei jää. Rüseleme kaugemale ja kuivõrd kaldun matkamist pidama ikkagi pigem spordiks kui tööks, suunan Einarit kolmandale korrusele spordiosakonda. Ja ongi mul õigus, matkamine on ka sealmaal sport! Mitte küll sellises ulatuses kui meil, vaid kaugelt poole väiksemas. Saadaval on vaid pisikesed balloonikesed, mille kesta kaal ületab kindlasti selles sisalduva gaasi kaalu. Einar kõrval raiub kui rauda, et matkamine on ikka raske töö ja gaasi tuleb otsida hoopis tööriistade ja majapidamistarvete hulgast. Seal on riiulitel samuti ainult väikesed purgid. Ilus elu neil siin Itaalias – natuke tööd ja natuke sporti – toidu ja alkoholiosakond paistis igatahes suur olevat. Visa töömees Einar aga niisama lihtsalt hedonismi ei lasku. Müüjaid pitsitades soostuvad need mingeid potsikuid alumistel riiulitel nihutama nii, et nende tagant ilmuvad välja meile sobivas suuruses gaasiballoonid. Seega siis ikkagi töö! Söögikaupades korjame asjalikult arutledes ja argumenteerides suure käru toitus täis. Plaan on võtta ära viie päeva söök, siis peaks jaguma nii plaaniliste kui plaanitud ootamatuste jaoks. Lükata on raske, sest täislastis on üks käru ratas muutunud selliseks köönakaks. Aga liigume juba väljapääsu poole ja siis ei pea kraami enam vildakas kärus lükkama, vaid võib käe otsa võtta. Veiniriiuli juures hoog raugeb. Mõistus hakkab taas alalhoidlikult tööle ja sunnib vastama küsimusele, mida me õigupoolest teeme. Homme on nagunii ette nähtud linna tulla ja pole mitte ühtegi ratsionaalset põhjust koormata end vastu õhtut lisaks seljakottidele veel hunniku toiduga, teadmata kus täpselt asub see kämping kuhu mee teel oleme ja kuidas sinna kohale saab. Laome enamuse toidust tagasi riiulitele ja jätame igast asjast vaid katsepartii. Mõistuse pähe tagasi toonud riiuli ees laiendame katseteks mõeldud kaubaartiklite nomenklatuuri tagasipandu arvel nii et käru saab jälle täis ja hakkab ühest rattast lonkama.
Võtame läbi väljas sadama hakanud mõõduka tugevusega vihma oma selle matka esimese tõusu. Bussijaam nimelt asus kõrgel mäe nõlval ning oma otsingutel olime tublisti kõrgust kaotanud. Katrin oli vahepeal pisut selgitanud, kuidas kämpingusse saab. Printsiibis oli asi selge – minna tuleb tuldud suunas ja sinna käib buss. Kust täpselt see buss minema peaks, ei olnud õnnestunud teada saada. Selge oli vaid suund ja hinges lootus leida peatus. Kuidagi on selle hiljutise ostlemise tulemusel tekkinud kõigile vähemalt kaks-kolm pakki, mida tarida. Läbi mitte enam nii mõõduka tugevuse vihma sooritame selle matka esimese laskumise. Köit ei kasuta, hoiame ainult libedast käsipuust kinni. Peale bussipeatuse leidmist veereme veelgi kiiremini allamäge, buss ei leki, on soe ja mõnus. Püüame aknast ümbrust uurides mitte väga keerutada, sest seljakotte maha võtta pole ruumi. Kuigi, paar hoogsat pööret ja kindlasti saaks lahedam. Hoiame siiski madalat profiili.
Kämping on suurepärane, kuid mitte suuruse pärast. Suur on ta meie jaoks muidugi ka. Möllime endid sisse, kohavalik on vaba. Sätime telgi suhteliselt sissepääsu lähedale tee äärde. Argumendiks veekraani olemasolu ja vaba betoonpink, millest köögilaud teha. Istuda kõlbab sellel muidugi ka. Peamised kliendid on karavaniinimesed, tavalisi autosid on muidugi ka koos suurte telkidega. Meie oma pampudega pakume kogu sellele õhtuse õlle ootel ilmega kambale põhjuse pead pöörata. Kohe meie naabruses seisab karavaniga kompatiibel suur mitmekojaline telk, mille räästas ripuvad tundmatute õistaimedega amplid.
Kurb on vaadata neid geneetiliselt otsustusvõimetuid inimesi, kelles võitlevad karjakasvatajast nomaad ja ontlik põlluharija. Ei ole nad veel suutnud otsustada ja on sunnitud nüüd kitsedega koos ühes toas elama. Valdavalt on ümberringi siiski nomaadihingega elanikud, kes mäletavad veel esiisade tõde, et kitsed leiavad söögi ise nurmedelt kätte ja ei pea nende eest hoolitsemiseks kitsukesel räästaribal kalli leivavilja asemel heina kultiveerima. Vihm on järele jäänud ja veedame poest saadud materjale katsetades mõnusa õhtupooliku. Olukorra pidulikkust vääriliselt hinnates avame ka vanakese, mida Einar manitseb hoolikalt hoidma. Maila lohutab, et kui otsa saab, eks siis võtame ju järgmise. Einari rõõmus nägu muutub loogikavea tõttu veelgi rõõmsamaks ja hüüatus „Kas meil tõesti on veel üks vanake kaasas?“ kaigub üle laagri. Manitsema ta tagasihoidlikkusele ja ega palju polegi vaja, et kiirgav päike näost kaoks. Piisab täpsustusest, et järgmise all pidas Maila silmas Einari stronni.