25.07.2013 Ühiselu rõõmud

Eelmine päev

Kohe kui valgeks läheb, hakkab kusagil üks laps jaurama. Ja teeb seda tunde. Kella üheksa ajal kui lapse kisa sumbub ärganud inimeste rõõmastesse hõigetesse, millest meie suudame tuttavatena eristada ainult sõnu „bianco“ ja „rosso“ anname alla ja ajame endid üles. Einar eelistab rossot, teised alustavad biancoga. Jätkame katsetamist eilsest järelejäänud toidukraamiga. Suure rasvavorsti keedame korralikult läbi. Saab natuke parem kui keetmata kujul, aga rohkem me seda ei osta, sest paljalt seda süüa ei saa. Purgiguljaš veiselihast on täielik hitt. See saab olema selle matka liha. Osa noori alpiniste on enestele vööd ja raua külge riputanud ning trambivad idülli rikkudes kolinal ümber läheduses asuva basseini. Nende motiivid ja plaan jääb arusaamatuks, aga ehk on siin nii kombeks. Ega koormus jalgadele kergem pole kui seda kõike seljakotis vedada.

Ootan kuni organism toidu omaks võtab ja siis sooritan „triple“ retke olmehoonesse. Tegemist on väga multifunktsionaalse hoonega, kus saab ennast pesta ja muude ihuliste vajadustega tegeleda. Eraldi sektsioon on nõudepesuks, pesumasinate nurgake, köök, saabaste ning pesu kuivati. Kabiinis on seinale riputatud hariv sildike, millelt võib istungjärgu kestel inglise, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja itaalia keeles ära õppida lause „Tsiviliseeritud inimesed jätavad WC puhtaks“. Eesti keeles pole mitte midagi kirjutatud. Ilmselt peetakse siia sattuvate eestlaste arvu nii väikeseks, et ei arvata neist probleemi tekkivat. Või siis vastupidi – kirjutatud on ainult nendes keeltes, mille rääkijaid peetakse probleemseteks klientideks. Tagasi telkide juurde jõudes avastan, et Einar istub rätsepistes meie telgi taga oleval betoonpingil, mis on tegelikult kasutusel köögilauana ja õngitseb pajast näppudega hommikusöögist järelejäänud makarone. Deklameerin äsjaõpitud laused paaris-kolmes keeles, mispeale makaronid tema hingamisteedesse proovivad tungida. Tõlgin lause eesti keelde ja teavitan kaaslasi kämpingupidaja ootustest meie suhtes. Einar jääb tõsiseks ja palub äsja nõudepesult naasnud Katrinil lusika ulatada – hundikarjas tuleb koos huntidega ulguda – ning püüab siis eriti peenelt oma väikest näppu sättides lusikal kahte makaroni suhu upitada.

Kui Katrin taas lusikat pesema läheb, siis instrueerib Einar teda lusikaid kindlasti pesema, mitte teeääres rippuvatesse rätikutesse ja saunalinadesse pühkima. Ja tagasi tulles, rõhutab ta tõsisel ilmel, ära palun rohkem ühtegi rätikut kaas võta. Kui muidugi suudad, jätab ta siiski väikese varuväljapääsu.

Pakime oma asunduse kotti ja tekitame ka mahajäetava pisipaki. Selline teenus on vastuvõturuumis täiesti olemas. Liigume linna ja toome La Cooperatiivast oma viie päeva toidu. Enamus eile ostetud proovipartiidest osutusid kõlblikuks ja seetõttu pikka mõttetööd riiulite vahel teha polnud vaja. Mõni üksik artikkel nagu näiteks rasvavorst, läks guljašovase vastu vahetusse.

Loomaliha guljaši diskvalifitseerisime hinna ja kvaliteedi vale suhte tõttu ja asendasime ka sealiha purgikestega. Kalakonservidega tuli aga riskida, sest kogu kaubaartikkel oli pakitud sellistesse tõmmatava kaanega karbikestesse, millega olid meil kuulsusrikkad kogemused Gruusiast, kus karbikesed retke käigus ise lahti läksid ja kalakesed vabalt kotti hulkuma pääsesid.

Tassisime oma nodi bussipeatusse ja püüdsime peilida Corvarasse suunduvat bussi. Käisin veel igaks juhul ka infost küsimas aga tädi andis valikvastuseid, et kas see, see või hoopis see peatuse number. Numbrid ise jätsid omakorda veel interpreteerimisruumi, sest kõiki nimetatud peatusenumbreid me ei suutnudki hoone seintelt tuvastada. Kõndisin ühest potentsiaalsest väljumispaigast teise ja küsitlesin bussijuhte. Kõik raputasid pead. Ühe bussijuhiga, kes oli ilmselt üksiküritaja, saime asjad kaardi abil lõpuks niikaugele, et sõitsime tema bussiga, millele loomulikult uued piletid pidime ostma, natuke maad edasi Passo Falzaregole. Seejuures oli sõidukisse sisenemisel peamiseks argumendiks bussijuhi naeratav nägu ja korduvalt kõlanud fraas „No problemo“. Mingit pikemat arutelu ei olnud ta nõus kaardil pidama, vaid koputas ainult näpuga kellale. Oleme bussis ainsad reisijad. Seejuures sõitsime sellesama bussi järel, millele olime piletid ostnud, kuid mis ei sõitnud mitte Corvarasse, vaid sellega oleksime pidanud sõitma samuti Passo Falzaregole ja seal ümber istuma. See tarkus kogunes meil muidugi hiljem, praegu nautisime pead liigselt koormamata lihtsalt olukorda. Bussisõit serpentiinidel on omaette lust ja erinevalt uaziku kuudis loksumisest auklikul ja piireteta kruusateel oli see sõit pehmetel istmetel ja siledal asfaltteel, mis oli ääristatud korralike turvapiiretega. Muidu oli kõik samamoodi. Ikka kõvasti signaali ja siis suure reisibussiga pimedasse kurvi. Pidevalt tuhises meile vastu ja meist mööda igat marki sõidukitel mootorrattureid. Tuleb tunnistada, et nende motivatsiooni oli mul bussis istudes küll raske mõista. Võrreldes bussiga on nende pasun üsna hääletu ja seetõttu keegi seda ka ei kasuta. See aga ei takista neid tegemast enesetapjalikke manöövreid. Kogu seda sagimist naudivad noormees ja neiu jalgrattasadulas, kes kilomeetrist tõusu mõnusaks ajaviiteks on pidanud. Kui bussiga neist mööda sõidame, ei paista kummagi näost elevust. Kui kurule jõuame, on üks rattur ennast uhkelt järsaku servale sättinud ning pingutab pildistamiseks naeratust esile tuues näolihastest viimast jõunatukest välja. Bussijuht süstib meissegi optimismi, väites et kohe varsti tuleb väike kollane autobuss ja sellega saame kenasti edasi sõita. Temal on paraku teised plaanid.

Kurul, mille kõrgus 2105 meetrit üle merepinna, asus reffudzo Col Callina ning sealt sai tõusta tõstukiga Lagazuoi mäetippu. Mägi ise õõnestati kuulsusrikka Gran Querra ajal seest tühjaks ja lõpuks lasid ühe võitleva poole uuristajad selle teise poole uuristajatele kaela. Tegemist on populaarse turismiatraktsiooniga, sest käike mööda saab tipust alla matkata ja selle tarvis laenutatakse mõõduka tasu eest infopunktis ka kiivreid ja pealampe. Keelatud pole muidugi ka ülesmatkamine, aga tundub, et see pole väga populaarne. Üleval nõlval teevad ekskavaatorid teed, et tulevikus saaks kohe autoga käikude juurde sõita. Praegu tuleb need alla jätta. Otsustame, et käike külastame tagasiteel ka meie.

Uurime kaarti. Siit pole nüüd küll mitte mingit mõtet Corvarasse sõita. Arabbasse saab palju otsem. Probleem on ainult see, et siit ei lähe bussi Arabbasse. Lähim paik kuhu saada on Livinallongo, mis jääb meie eesmärgist 8 kilomeetri kaugusele. Alternatiiv on läheneda Marmoladale otse sellest orust, millesse Arabbast kavandame laskuda ja kuhu paistab rohkem busse minevat. Aga plaan on plaan ja see tuleb täita. Otsustame sõita Livinallongosse, eks siis näis kas tuleb teha aklimatiseerumiseks kaheksa kilomeetrit tõusu täiskottidega või saame kuidagi teisiti. Mingit teadmist selle koha võimalustest meil hankida ei õnnestu. Aega on ligikaudu kaks tundi ja see kulub igavlemisele. Ühtegi kollast bussi me seejuures kurul ei näinudki. Ligikaudu pool tundi kollase bussi väljumisajast hiljem suundus Corvarasse suur hall autobuss.

Ka Livinallongosse sõitvas bussis oleme ainsad reisijad. Sellest hoolimata ei taha juht väikest sutsakat teha, väites et peab graafikut jälgima. Ju siis ikka on kusagil inimesi, kellele ta loodab. Meid laaditakse maha hotelli parklasse, kus teised jäävad maailma asjade üle mõtteid mõlgutama samal ajal kui mina lähen edasisaamise võimalusi uurima. Ronin natuke nõlval kõrgemale ja püüan leida hotellis ust, mis avaneks. Kahjuks ei leia sellist. Nii, isegi hotellid on selles kohas suletud. Astun edasi majade vahele ja kõnnin esimest ettejuhtuvat tänavat mööda edasi. Varsti on minu ees pärani uksega hosteli fuajee, mille ees ilmselt majaperemees oma lõunast õlut naudib. Minu küsimuste peale jätab ta õlle sinnapaika ja läheb sisse helistama. Sisenen samuti. Peale pikka itaaliakeelset juttu uuritakse, et kas 25 eurot on vastuvõetav summa, auto tuleks kümne minuti pärast. Summa on vastuvõetav, aga igaks juhuks uurin, millise sõidukiga tegu ja et kas ikka neli inimest väga suurte seljakottidega mahuvad peale. Mind rahustatakse väites, et ka kaheksa mahuvad. Selges siis, jään välja ootama. Varsti ilmubki noorsand korraliku bussiga, mis ilmselt teenib peamiselt talviste suusaturistide huve. Sõidame alla parkimisplatsile ja seal laome endid peale. Nagu juba korduvalt niisugustes olukordades kogetud, tormab bussijuht kohe džentelmenlikult tütarlapsi abistama. Peale ühe koti pealetirimist saab ta oma veast aru ja leiab autoukse lahtihoidmise sellel ajal kui Maila oma kotti lohistab vähemalt sama džentelmenliku tegevusena olevat.

Laseme endid sõidutada Arabba kämpingu juurde, aga seal meid paraku ei oodata, sest meil pole autot. Nemad aga olevat just sedasorti kämping, kus saab olla vaid autoturist, täpsemalt matkaautoga ehk siis karavaniga turist. Mingit telkimise võimalust polevat, on vaid asfalteeritud plats. See info oli igatahes nende inglisekeelselt kodulehelt tõlkes kaduma läinud. Kindlasti oli seal sõna „tent“ kasutatud hoopis teises kontekstis. No tühja kah, selle ühe öö asfaltplatsil elame üle. Kuhu sa ikka vastu õhtut siit minema hakkad ja küllap me seal asfaltplatsi servas ka mingi mururiba leiame. Meie otsuse peale räägitakse meile see karavani ja asfaldi jutt uuesti, aga nüüd juba natuke emotsionaalsemalt maha. Püüame endiselt selgitada hommikul bussijuhilt kuuldud fraasi itaaliapäraselt „no problemona“ hääldades, et meile sobib igati koht asfaltplatsil ja pole ju vahet kas seal on auto või telk. Aga daam on resoluutne. Kui autokaravan ja telk on kõrvuti pandud, siis tema tegevat selgelt vahet kumb on kumb ja telkimine nende kämpingus on „impossible“. Mõistes, et siin väga kergelt ei lähe, kerime lahti kaardi ja selgitame talle oma plaane ja päritolu. Tädi paneb resoluutselt näpu ülejärgmises orus asuva Marmolada kämpingu juurde ja on väga abivalmilt nõus meile taksot kutsuma. Ehk siis taas soovitatakse meil minna sinna orgu, kuhu sõitsid teised Falzarego kurult Marmoladale minejad. Loobume pakutud teenusest ja asutame endid minekule. Metsa ööbima soovitatakse meil kategooriliselt mitte minna. Ega seal tasast platsi ei paista ka.

Tassime oma kotid tõkkepuu taga olevale piimapukitaolisele platvormile tagasi. Kõrgemal nõlval on tõstukijaam, aga tõstukite liikumist pole näha. Jätame asjad sinnapaika ja läheme uurima, kas tõstukid homme töötavad. Proua kämpingumajas küll väitis, töötavad, aga igaks juhuks läheme siiski vaatama. Kottidega avanevat tõusu otse võtta küll ei taha. Jaam ise on suur mitmekorruseline hoone, mille hiilgeaeg on ilmselt talvel. Jaama ümbrusest lähtuvad mitmed suusalohistid, mida mööda siis rahvast mäkke veetakse. Need praegu ei tööta, aga õhutramm siiski liigub ja esimene läheb hommikul kell kaheksa. Otsustame oma asjad üles kämpingujaama viia ja esimese tõstuki väljumist ootama hakata. Telki kindlasti ei pane, aga no võibolla öösel natuke pikutame lihtsalt niisama natuke, aga seda ainult äärmise kurnatuse ja väsimuse korral. Väga magama ei julgekski jääda, sest jaama seina peal on Dolomiti kämpingus nähtuga analoogne mitmes keeles silt, mis annab teada, et kui me jääme tõstukile hiljaks, siis teenust pakkuv firma ei vastuta absoluutselt mitte millegi eest. Tunneme endid eesootava magamata öö ja firma ebainimliku kliendipoliitika tõttu väga õnnetutena. Protestiks jala siiski ülesmäge minema ei hakka.

Läheme tagasi alla asjade juurde. Einarile tuleb mõte, et läheks jalgrattaga sõitma. Minule kangastus kohe nende ratturite ilme, kellest tõusul Falzaregole mööda sõitsime. Tõus Arabbasse ei jäänud sellele alla ja ka teed mööda edasi ei paista midagi paremat. Loobume Mailaga sellest pakkumisest. Einar ja Katrin siiski arvavad eneses olevat selle jõu, et üks paaritunnine rattaretk korraldada ja lähevad kämpingumajja kaupa tegema. Pakin ajaviiteks kogu toidu, mis praegu käe otsas veetavas bluebagis on Einari suurde kollasesse seljakotti, mis pooltühjalt pukil vedeleb. Omal pärast mugavam. Varsti tulevad nad sealt lontsides tagasi. Rattalaenutus pidavat olema praegusel kellaajal juba „impossible“ . Minimaalne aeg olevat 2 tundi ja kuna kell on viisteist minutit kuus läbi ja laenutus suletakse kell kaheksa, siis kahte tundi täis ei tule. Pakkumisest maksta kahe tunni eest ja tulla pooleteise pärast kenasti kaheksaks tagasi keeldutakse – impossible! Vahime siis veel seal puki otsa natukene aega ringi ja kuulame kirikukella paugutamist. See koliseb iga viieteist minuti tagant. Siis turgatab meile pähe mõte minna lihtsalt külaga tutvuma ja asjad seniks kämpingumaja nurka hoiule. Kõnnin kämpingumajja tagasi ja püüan olla alandlik ja viisakas. Vastuseks paraku jälle impossible!! Kust kuradi kohast te pärit olete, et te juba aru ei saa, et see pole mitte mingi hulguste varjualune, kus oma ekstravagantseid ja perversseid fantaasiaid välja elada! Impossible! No! See on soliidse kämpingu chekinn, kuhu inimesed tulevad oma suurte autodega asfaltplatsi peale kultuurselt aega veetma. Parasjagu tuiabki üks hommikumantlis ja pehmetes sussides härra meist mööda pesuruumi. Kuna kaotada pole nagunii midagi, siis uurin et ehk tohiksime oma asjad siis niisama välja seina äärde jätta. Vihma nagunii tulemas pole. Nüüd paistab tädi juba kurjaks saavat ja hakkab kiikama oru vastasnõlval paistvate karabinjeeride ulualuse poole, mille asukad maja ees sihitult edasi tagasi tuiavad. Selge, selge, juba läheme, milleks ärrituda.

Veame kotid üles tõstukijaama, võtame kaasa mõne soojema eseme ja kõnnime küla uudistama. Vast ei paku meie asjad kellelegi huvi. All satume mööda käima toidupoest, mis just õhtuste jalutajate jaoks lahti tehtud. Lõuna on selles poes kolm tundi. Teine toidupood on veel, seal käime sees ja uudistame pisut, aga vaevalt et meil selle poe olemasolu kunagi tarvis peaks minema. Siia uuesti sattumine eesmärgiga toitu hankida– probably impossible. Järgmiseks jääb ette matkakraami müüv kauplus, mille sildil paljulubavalt Haglöfs. Gaasi seal siiski ei müüda, aga tädi seletab lahkesti, itaalia keeles muidugi, ja vehib elavalt kätega püüdes meile selgeks teha kuhu me minema peaksime, et gaasi osta. Ei viitsi otsida. Selle asemel maandume kiriku vastas asuvas hoones, millel suurte roheliste tähtedega maalitud kiri „Peetri Pizza“. Võtame guljaši ja õlut, ikkagi endine Austria-Ungari. Kohalik toidukultuur on turismitööstusest igatahes mitme mäe kõrguselt üle. Vahepeal valgub kirkust välja kamp ülemeelikuid noori, ilmselt on kirikuveiniga pisut liiale mindud.

Kui pimenema hakkab, kobime üles tõstukijaama, seame kotid tuulevarjuks ning teeme ühe tee. Ikka selleks, et hommikult õigel ajal ärgata. Toidukraami väljailmumine tema kollasest kotist võttis Einari esmalt kokutama ja seejärel uhkelt õhkama – kas tõesti mina ise tassisin oma kõhu peal kõik selle üles! Enam ei suuda tsiviliseeritud olla. Reostame ära metsaaluse ja seejärel keerame endid rahulolevatena ja ilma pesemata põrandat katvatele pehmetele kummimattidele mõnusasti magama. Kirikukellad kolisesid ja suur kuu paistis kuni uinumiseni.

Järgmine päev