Lennuk väljub Tallinnast poole seitsme paiku õhtul, kell kaks on paras aeg Tartust liikuma hakata. Jõuame Mailaga bussijaama piisavalt varakult, et istet võtta ja igavust tundma hakata. Nagu tavaliselt sellistel puhkudel annab kõht märku, et tuleb ka tema peale mõelda. Puhkus kestab juba mitmendat päeva ning aju rakendub vaid tingimatuid reflekse tunnetades. Seetõttu pole kodust midagi asjalikku kaasa saanud. Hooletu suhtumise korral saadud signaali, tuleb Zermatini kas nälgida või kulutada toidule Genfi lennujaamas märkimisväärne summa. Lennukites on muidugi ka tavaliselt midagi näkitsemist pakutud, aga suurt leevendust see ilmselt ei pakuks. Maila ja saatma tulnud Martin jäävad koos äsjasaabunud Kallega (K) kotte silmas pidama, ise suundun Rimisse ja laon korvipõhja pappkarpidesse pakitud pitsalõike täis. Märkan, et paari karbi serva vahelt immitseb rasvast vedelikku. Pakin kõik karbid eraldi kilekottidesse ja seon korralikult kinni. Kassa poole liikudes imestan isegi oma tähelepanelikkust ja näitan tagasi jõudes tehtu uhkusega ette. Saan Mailalt kiita, aga tasapisi hakkab siiski närima, et kas polnud kilekotiotsuse tegemisel mitte tegemist minu järjekordse reflektoorse käitumisega. Saatjaid on juba kogunenud rohkem kui minejaid. Saabunud on Maila ema ja Maret, Kalle tuttavad, aga Jürkat pole ikka veel. Laadime seljakotid bussi pakiruumi ja vaatame kella. Kui bussi väljumiseni on jäänud seitse minutit, palume kõigil mahajääjatel Jürkat tervitada ja asutame endid bussi minema. Jürka hakkab siis ka ikka paistma, ootame ta ära. Millegipärast on meie esireas ette nähtud kohad hõivatud. Kasutame Mailaga varakult pakutud võimalust enese võõras keeles väljendamiseks, ning selgitame hispaanlastele, kus nende koht on. Kalle ja Jürka maanduvad oma kohtadele bussijuhi selja taha, sinna pole keegi end sisse seadnud.
Tallinnasse jõuame täiesti õigeaegselt, kõik teised on juba kohal, Einar muidugi väljaarvatud. Nagu tavaliselt kohmitsesime ja kaalume natuke aega oma kotte. Kaua see aga ei võtnud ning kell viis hakkas Meelis W ajaviiteks Einari käekäigu vastu huvi tundma. Tegelane ka kohmitses, aga erinevalt meist tegi ta seda kodus. Erinevus muidugi rikastab, aga tema plaan hakata poolteist tundi enne lennuki väljumist dushi alla minema…… Selline erinevus pani ka kõige diplomaatilisemad kohalolijad selgeid seisukohti välja ütlema. Natuke nõutuks võttis, sest seljakotid olid parajasse kaalu pakitud, käsipagas ka minekuvalmis ning tahtmine väravatest läbi kõndida pani varbaga põrandat toksima.
Otsustavatel hetkedel on ennegi eemalseisja nõuanded väärt kraam olnud. Ja siinkohal olgu eemalseisja all mõistetud kohapealset saatjaskonda, mitte kusagil eemal kümblevat pesukaru.
Olenemata Einari seljakoti kaalust meie seljakottidesse midagi juurde ei mahuks, sest need olid kõik vajalikku kraami täis. Meelis W näppis saalis seisnud masinat seni kuni see meile vajalikud paberid välja andis. Edasi hakkasime kotte järgmise leti tagant saadud korralduste kohaselt ühte hunnikusse laduma, nii pidavat kotid saama õrna erikohtlemise osalisteks. Alar veel natuke viivitas, sest tema kott oleks veel päris mitu kilo võinud juurde võtta. Kui teiste kotid hunnikusse said ja tund enne lennuki väljumist Einarit ikka polnud, siis ladusime käsipagasist Alari koti lubatud kaaluni täis ja nii läks ka see teiste juurde. Hakkasime liikuma lennujaama sellesse ossa, kust niisama lihtsalt tagasi ei tulda. Nagu eelpool märgitud, grupi pealkiri oli juba nagunii muudetud ja väike varu oli ju ka veel olemas. Samal hetkel ilmus lennujaama ukse ees peatunud autost välja Einar oma ülekaalulise seljakoti ja käsipagasiks oleva, mitmest kohast rebenenud rohelise prügikotiga.
Täielik mandumine selles osas, ei mingit stiilset matkakotti Jyskilt või mõnelt muult tunnustatud varustuse tootjalt. Pildusime tema seljakoti ülemise kihi kiiruga oma käsipagasisse laiali. Õnneks oli sellesse kihti sattunud peamiselt toiduained. Meelis W näppis jälle masinat ja ka Einar sai omale paberid, millega leti juurde seljakotti ära andma minna.
Ajasime rihmad pükste pealt maha ning marssisime kõhtu punni ajades läbi väravate. Siis sai jälle kõhu sisse tõmmata ja rinna ette ajada. Kõndisime oma lennu värava juurde, Liidi pika sammuga ees ja Einar oma prügikotti mööda maad järgi lohistades kõige taga. Selline edumaa võimaldas Liidil seisma jäänuna teisi tulijad mõnda aega hindavalt silmitseda. Einari positsioon andis selleks kõige pikemalt võimaluse ning võimaldas tema saabumisel väljastada ka üldistava hinnangu – sa näed oma sorgus juuste (niisked, äsja pestud!) ja selle rohelise kotiga nii õudne välja. Vastus “Kadesta, koer” oli kõigi meelest igati ootuspärane ja proportsionaalne reageering niisugusele hinnangule. Seejärel aga kadus Einari puhtast näost rõõm ja ta sukeldus poolest kerest kotti. Taas välja ilmunud, säras ta nii nagu ennegi ja hoidis käes uusi matkasaapad. Pidid olema hispaania omad, uued ja valusad ning muidu ka head, sest eriti vastutusrikastes kohtades olid muidu paksemast riidest saapad kaetud ilusa oranzi kunstnahaga. Pisukese pinnimise peale selgus, et meeleheite põhjustas kahtlus, et kas mitte polnud matkakraami asemel kiiruga kaasa saanud koduukse kõrval nädala vedelenud ehitusprahi kott kipsplaadi jääkide ja vana tapeediga. Einari nägu läks veelgi enam särama kui teda saatma tulnud Katrin töökoha võimalusi kasutades samuti meie juurde saabus ja talle kaks suurt, läikivast terasest lusikat ja sama läikiva kausi ulatas. Koos mindi veel puudu olevat stronni ostma, lennujaamas pidi seda müüdama eriti tugevates ja paksuseinalistes klaaspudelites, mispeale Kalle K arvas, et kui ka neid õhemaid hoolikalt hoida, siis vast ei lähe ka need katki. Oluline, et liiga õrna taara pärast asja ostmata ei jäetaks. Ei jäetud, kogemus maksab!
Lennuk Frankfurti startis ja selle piloot ei osanud aimatagi, et osaleb önoloogiasse uue peatüki kirjutamisel. Maandumisel lebas Jürka käsipagas pisukeses hästilõhnavas loigus. Tegemist ei olnud stronniga, mille pudeli purunemist ennist nii väga peljati. Asja kohapeal uurida polnud eriti aega, sest väljapääsu otsiv rahvamass võttis Jürka koos tilkuva kotiga oma vooluga kaasa. Lennukist pääsenuna ei olnud vaja eriti kaugele vantsida, kohe trepist üles minnes võis istet võtta ja järgmise lennu väljumist ootama hakata. Aja sisustamiseks lahati Jürka kotti või õigemini selles leidunud väikest plastämbrit. Koduaia marjad, mille rakkude seinad ei olnud alarõhu tingimustele vastu pidanud, olid peaaegu kõik purunenud massiks, milles vaid mõni üksik toorem tervena ringi hulpis. Kogu kraam oli juba natuke ka käärida jõudnud. Tänapäeva kiires maailmas on niisugusel kiirmeetodil veini valmistamisel kindlasti turuväärtus ja Eestis võetakse see kindlasti peagi kasutusele, et enne uudseviljast õlle pruulimist jõuaks varase veini turule tuua. Massiliseks muutumiseks peab kliima muidugi veel natuke aega soojenema, et viinamarjaksavatus Eestis levida saaks.
Siseneme järgmisesse lennukisse. Juba ukselt võtab meid vastu kõrvulukustav lapse kisa. Helitekitaja ise vintskleb lapsevanema käte vahel kohe lennuki esiotsas, äriklassist paar istmerida tagapool. Meie kohad on sattunud lennuki tahaotsa ja peagi summutavad lennukimootorid kõik muud helid salongis. Akna taga kisub juba hämaraks. Taamal paistis päikeseloojangu kumas mäe siluetiga sarnane kujutis, mis matkapiirkonda jõudmise märgina oli kohaliku turismiagentuuri poolt laiale Rhone lammile püsti tõmmatud. Selle tagant ilmus välja poolkuu, mis hakkas lennukiga kaasa liikuma ja kasvama kuni lennuki tiiva otsa jõudnult oli sellest saanud täiskuu. Enne Genfi ilmus välja veel üks täiskuu, kuid see paistis meiega kaasaliikunust märksa madalamalt ja ei olnud nii ere.
Lennujaamas oligi meil vastas Firni Genfi esindus. Tassisime jaama ette pargitud prantsuse gaasi kastidega lennujaamahoonesse, mille prantsuse sektsioonis olime enesele politseivalvega ajutise ulualuse leidnud. Shveitsis ei pidanud olema midagi odavat, ka mitte vaba põrandapinda lennujaama Shveitsi osas. Konsultatsioonid residendiga viivad meid mõttele käia hommikul Prantsusmaal süüa ostmas, et Shveitsi hindasid vältida, kuid mõtteks see siiski jääb. Varahommikuse rongi võimalus kaalub selle üles ja siis me veel ei olnud täpsustanud rongipiletite hindu. Piletite saamine Zermatti aga oli vaja enne uinumist selgeks saada. Selleks kõndisime all asuvasse raudteejaama ja muljusime erinevaid aparaate. Mõne puhul tuli rakendada kogu jõudu ja ühe terasest hiiremuna liikumasaamiseks tuli sinna isegi kaasasolnud pirukast natuke rasva vahele pigistada. Sellest hoolimata saab Kalle T professionaalne hiirekäsi sessiooni lõpuks valu randmesse. Kõik see tegevus aga viis meid ebameeldiva tõeni. Kogenud matkaja ei oleks tohtinud unustada, et isegi Shveitsi raudteesüsteem kuulub ülemaailmsesse raudteesüsteemi ja on muuhulgas ühendatud kuulsusrikaste Inglise ja Vene raudteedega. Et mingit infot on võimalik saada kassaluugi ees sabas seismata, ei tohiks ometi kriitilist meelt uinutada. Selleks, et selguks pileti hind valgele heteroseksuaalsele mehele, tuli jaama müügiarvutis pileti tellimise menüüdest välja lülitada kõik soodustusi lubavad linnukesed. Iga linnukesega tõusis pileti hind ligikaudu 10 frangi võrra. Kui enam mitte mingeid soodustusi järgi ei jäänud, oli varasemast Internetist silmatud 40 frangist saanud Zermati ühe otsa pileti hinnaks 95 franki. Kuna rong läks alles hommikul, siis ei pidanud raha kohe ära maksma ja teoreetiliselt oli võimalik hommikul juba mingisse soodustust saavasse gruppi kuuluda. Proovime analoogsetel tingimustel pileti hinda arvutada ka matkagrupi naisliikmele. Tulemuseks on sama üüratu suur summa. Shveits on ikkagi euroopalikku võrdsust austav maa. Kui lennukis pakutud toitlustus maha arvata, tuli Genfist rongiga Zermatis käimise eest maksta sama summa, mis Tallinnast lennukiga Genfis käimise eest! Pikalt meid arvuti ees tulemuse üle emotsionaalselt käratseda aga ei lasta, vaid sunnitakse raudteejaama osast lennujaama osasse minema. Raudteejaam suletakse ja mundris mehed saadavad meid ukseni. Enne stiilsena tundunud roostevabast terasest pingid ootesaali seinte ääres kiiskavad meile kõledalt järele. Loodame sisimas, et jaama arvuti valetab või meie ei oska seda kasutada või on praegune tulemus misiganes muul põhjusel vale ning hommikul müüakse meile otse kassast pilet 40 frangi eest. Kassad tehakse aga lahti kell 7.00 ning otsustame, et kella viiesele rongile minekuks me arvuteid sajafrangiseid täis ei topi.
Osa on end juba kodukohas kerra tõmmanud. Ajame nad üles ja laome faktid ette, et ka seni õndsalt lebanutel oleks, mille üle hommikuni pead vaevata. Kui kõik pikali saavad, ei taha tuli siiski kustuda. Alaril kui kõige nooremal palutakse midagi ette võtta ja pakutakse isegi mitmeid lahendusi, kuidas tuli kustu saada. Natuke aega on kõigil teistel lõbus. Alar uriseb midagi omaette ja tuled kustuvad ära. Äratus on määratud kella kuueks.
