Kell 4.30 lähevad kellegi hääleka proua prantsusekeelsest sõnavõtust tuled uuesti põlema. Liidi tõlgib natuke aega lähematele naabritele, kuid siis olevat jutt muutunud tõlkimatuks. Eks kõikides keeltes on selliseid fraase, mis ainult konteksti sügavalt tundes arusaadavad on, kuid mille tõlkimisel ikkagi öeldu kaduma läheb. Peagi sagisid meie jalutsis koristajad, tööleruttav raudteejaama personal ja varasest hommikust frustreeritud kaasreisijad. Kuna uni on läinud, püüan eilse päeva sündmusi kirja saada, kuid selle asemel, et veel poolteist tundi magada, hakkavad ka kõik kaaslased sahmima ja veedavad seda tehes tegusa tunni. Ka kell 5.30 ei tule kirjutamisest veel suurt midagi välja, sest kellelgi on ikka magamiskott kloppimata ja ilma selleta seda seljakotti ajada on mõeldamatu. Meelis W kotist ajab miski jõud magamiskotti kogu aeg välja tagasi ja teeb vastikut piiksuvat häält. Mees tirib magamiskoti tervenisti välja ja ajab käe asemele. Kotist ilmub välja irvitava lõustaga elukas, kelle nimi kuuldub olevat Hagish või midagi selletaolist. Päris hästi nime hääldus Meelis W suust ei kostu, sest see sumbub kohe tema järgnevasse röögatusse „rebjonok podsunul, gad“. Hagishile keeratakse mitu ringi teipi ümber ja topitakse pea ees seljakotti ning magamiskott talle järele. Ajan end ka üles ja topin asjad seljakotti. Avastame Mailaga, et hoolikast pakkimisest pole päris kasu ikka tõusnud ja hambaharjad on maha jäänud. Terendab perspektiiv saada pealelõunal elu kalleimate hambaharjade omanikuks. Lohutavaks alternatiiviks on kaaslaste soovitus osta ehtsad shveitsi armee noad, millel ka hambahari küljes. Maksvat sama palju, aga peale harjaste kulumist on varrel veel kasutusväärtus. No eks vaatame. Kell kuus on kõigil seljakotid pakitud ja minnakse alla raudteejaama, et olla avatava kassaluugi ees esimesed ostjad. Kassast meile paremat pakkumist ei tehta ja nii oleme ikkagi sunnitud klaasialuse avause sajafrangiseid täis toppima. Masendav! See siis ongi see, mida Shveitsi tutvustavad netileheküljed mõtlesid, kui kirjutasid, et Shveitsi turimiagentuur näeb kõvasti vaeva, et kummutada Shveitsi kui kalli turismimaa kuvand. Tuleb tunnistad, et näidates piletite hindu stiilis „ pileti hind alates….“ suudeti ka meie otsuseid mõjutada.
Rongi mahume kenasti ära, vähemalt esialgu. Laome seljakotid ühtedele istmetele ja laiutame ise teistel.
Jõuame Vispi ja seal meie ilus elu ka lõppeb. Perroon täitub ei tea kust ilmuva rahvaga. Jään trügimisega pisut hiljaks ja vagunisse ma enam ei mahu. Kügelengi kogu tee Vispist Zermatti tamburis ja püüan vältida oma seljakoti kukkumist kellegi jalale. Kogu tambur on täis rahvast, kellel näib olevat kindel plaan kuhugi kivide vahele ukerdama minna. Ei tahaks neid sellelt teelt kõrvale kallutada. Paar peatust enne Zermatti fikseerin, kuidas kuni rongi peatumise ja uste avanemiseni perroonil flegmaatiliselt haigutanud mees miski nähtamatu jõu mõjul elavneb ja jaamahoonesse tormab. Kümne sekundi pärast tormab ta rongi poole üritades jooksu pealt enesele suurt seljakotti selga saada. Tema järel tõttavad kaaskondsed käituvad sama tormakalt.
Zermatis kõnnime kohe jaamas asuvasse suurde infopunkti ja korjame sealt mõned tutvustavad kaardid. Osa meist süveneb pikemalt riiuleid täitvatesse värvilistesse lehekestesse, teised kosutavad end väljas šokolaadi ja präänikutega, mis kottide küljetaskutest välja on ilmunud. Panen tähele, kuidas Einar pigistab enesele tuutust, millele tundub olevat snikers peale kirjutatud, suhu mingit pruuni ollust. Koprofaag, lipsab pooltahtmatult üle huulte ning olen seejärel sunnitud Mailale selgitama, et niisuguseid võõrsõnu õpitakse matkal ekstreemsetes oludes. Jürka hüüatus suunab aga kohe kõigi pilgud Einarilt ära üle platsi lendavale kopterile ja juhib tähelepanu kopteri all kõlkuvale pambule. Laipa veetakse, arvab Jürka teadvat. Eile õhtul Genfis ette kantud statistika kohaselt pidi olema keskmiselt üks päästejuhtum päevas ja see olevat täna esimene helikopter, mida ta nägevat. Hoolimata sellest, et tegemist oli ilmselt mingi materjali või kauba transportimisega mägedesse ja nagu lähipäevadel selgeks saab, on see täiesti rutiinne lendlemine, mille häälekus isegi varsti häirima hakkab, saab Jürka oma mõtete väljaütlemise eest Liidilt korralikult noomida. Atraktsioonid keskplatsil saavad sellega läbi ning tassime oma pambud telkimisplatsile. Vaba ruumi nagu oleks, aga kuna telkide asetus on kaootiline, siis tundub iga platsi valik kellelegi telginööride külje alla ankurdamist. Istume nõutult maha ja peame aru. Peaaegu üksmeelne otsus on, et Einar paneb kõigepealt üles oma suure telgi ja siis vaadatakse edasi. Teised seni ootavad. Kõik on nõus, ainult Einar protesteerib – ei taha telki panna. Aitame siis ka natuke, aga väga vastumeelselt.
Kui telgid üles saavad, liigume keskplatsi poole tagasi, ainult Jürka jääb asju valvama. Tegelikult muidugi üsna asjatu tegevus siin, kuid ega ka poes parem pole. Coop on selle koha nimi, mis pidi kuulu järgi õige pood olema ja asuma otse raudteejaama vastas. Hinnad on esimese hooga väga pilkupüüdvad ja läheb ikka aega, kuniks endale kogu sortimendi ja kõikide lipikutel olevate numbrite tähenduse selgeks saame. Kõige lihtsamaks osutub sarnaste toodete, näiteks makaronide, võrdlemine 100 g kohta antud hinna alusel. See on antud kõikidel kaupadel, muud hinnad võivad olla nii kilo, paki, komplekti või hoopis mingu muu arusaamatu ühiku kohta.
Tegelikult on ju selgunu üsna loogiline, sest ega igapäevaselt ei tahaks siit kilo kaupa küll midagi osta. Rongipiletite hinnast ikka veel ehmunutena püüame kärudesse korjata ainult kõige odavamat kraami. Mailal võtab kogu see sehkendamine pildi nii virvendama, et saadan ta piruka ja joogiga poest välja õhu kätte. Enam-vähem kogu kavandatud diapasoon kraami on esindatud, isegi poola kukesupid on olemas ja arve kokkukuhjatud kraami eest lubab isegi mõõdukat optimismi. Kõik vajalik muidugi kohe ostetud ei saa. Juustu ja vorsti võtame algul mitmest sordist prooviks, sest ka kõige odavamad neist on piisavalt kallid, et mitte eksida. Neile tuleme järele peale degusteerimist. Laagripaigas paneme söögi üles ja Maila põõsa alla pikali peavalu ja sisemist pööritust põdema, talle manustatakse ka tablette. Sööme ja asume toidupakikesi harjunud korras kokku seadma. Kõik saavad seejuures rakendatud. Einar loeb ette toiduaine, mis jagamisele läheb, Kalle T ja mina valame portsjone kilekottidesse välja ja Kalle K kaalub kõik hoolikalt üle. Liidi loeb komme ja Alar vaatab, et ta mõnda ebatavalise kujuga iirist salaja põske ei pistaks. Meelis ja Jürka laovad telgi taha kaalutud pakke ritta ja kirjutavad toidukordade nimesid peale. Ja Maila puhkab põõsa all homseks raskeks katsumuseks välja.
Ametlik kokanaat, mis hakkab toimuma telkide kaupa, saab alguse homme lõuna ajal. Kuni selleni toimub toitlustamine vabagraafiku alusel ja kokanaadi koosseis on määratlematu. Selline korraldus saab aga abivalmis ja aktiivsetele inimestele ootamatult koormavaks.
Hambaharjad jäid meil Mailaga ikka ostma ostmata. Ütlen selle ka kõva häälega välja, et ehk tuletab keegi poes meelde. Einarile teeb endiselt muret mingisugusegi peakatte puudumine. Mul on kaks tükki, pakun kõige õhemat välja rentida, et saaks osagi harjade ostmise kuludest kaetud. Einar pakub vastutasuks võimalust hambaharja laenutada. Äri jääb katki, panen nätsu suhu ja jään ilma jahenemist ootama. Ärganud Maila kobab kauplemise ajal midagi seljakotist otsida. Nagu niisugustel puhkudel ikka, jäävad otsitava asemel pihku kõiksugu muud asjad. Seekord olid nendeks kadunud hambaharjad. Motivatsioon mütsi rentimiseks kahaneb imetillukeseks ja Einar asutab end elu kalleimat mütsi ostma. Läheme kohe mitmekesi, sest muu lõbu on laagrist otsa saanud ning vaja on ära tuua puuduv vorst ja juust.
Tänavatel kõndimine nõuab veel harjumist. Mürinat tegevaid tavaautosid siin ei sõida. Turistide masinad jäetakse orus allpool paiknevasse Täschi suurele parkimisplatsile, kohalikele on antud eksklusiivsed load sõitmiseks Zermati piirini, aga seal tuleb neilgi oma masinad ära parkida. Asulas sees aga on massiliselt hääletult liikuvaid kartulivaka suuruseid elektriautosid. Nende juhid hiilivad vaikselt veeredes sinu selja taha ja vajutavad siis kahe käega pardikujulist pasunat, millest siis valju prääk-prääk välja tuleb ja turisti nende teelt taanduma sunnib. Päris otsa ei sõideta turistile kunagi.
Mütsi ostmiseks kammime piki peatänavat läbi kõik poed, mis mingigi tõenäosusega sobivat peakatet müüa võiksid. Sulgedega peakatteid müüvatesse poodidesse ei ole nõus Einar isegi mitte sisse minema, kuigi kaasas jõlkuva konsiiliumi meelest võiks tulemus igati intrigeerivaks kujuneda. Tunniga saab müts ostetud. Kohustuslikest asjadest võtame veel vorsti ja juustu.
Lõunane degusteerimine näitas, et kõige odavam suurte pekitükkidega salaami ikka ei kõlba kiloga ostmiseks ning seetõttu võtame hulganisti ruudukujulise ristlõikega väiksemaid salaamivorstikesi. Prooviks võtame ka natuke õlut, hakkame juba hindadega harjuma. Õhtul teeme ringi öises külas, vingerdades päeva jooksul kogunenud hobuseekskrementide vahel. On vähemalt milles oma uusi saapaid pühitseda, on Einar rahul. Ei mingit euroopalikku steriilsust!. Oru vasakul nõlval paikneb kõrge künka otsas hotell, milleni esimese hooga ei tundu viivat ühtki mõistlikku teed. Oma ringiluusimisel leiame tõenäolise teeotsa kätte, aga öist matka ei viitsi tegema hakata. Ehk saab vaateid Zermatile ka mujalt.