Reisiärevus ajab meid juba kell 7 üles. Asjad saavad ka väga kiiresti kokku ja kell 8 on pakitud kotid auto peal. Istume lahkumisvalmis nägudega õues ja jälgime pererahva liikumisi. Kell ca 9.00 tuleb Kalle majast ja teatab, et kohe hakkame liikuma. Uurime, mille alusel ta seda järeldas, kuid mingit selget põhjendust peale kõhutunde tal esitada polnud. Tegelikult oli liikumine majas seotud hoopis sellega, et hakati hartsood soojendama, pidada olema õige terav. Varsti antigi korralikku piprast suppi ja juurde veel soolast juustukooki ja magusat maisikooki. Kell 9.40 pandi uazikule hääled sisse ja sõit läks lahti.
Tee Lentekhi oli tõesti niru, kohati liikusime ca 5 km tunnis. Seevastu Olev kiitis vahepeal tehtud suurt tööd ja väitis, et kaks aastat tagasi olevat palju hullem olnud. Teistel jäi selle ettekujutamiseks fantaasiast puudu. Teisel pool kuru näidatakse endist uraanikaevandust, milles veel 30-40 aastat tagasi töö käis. Nüüd on barakkidest järel vaid varemed.
Omapärane oli Lentekhi sissesõit. Käänuline ja auklik mägitee lõppes kurvi taga nagu lõigatud ja ees avanes lai tee nelja sõidureaga ja alleega palistatud jalgteega keskel.
Kui pärastlõunal Kutaisi jõuame, mainime et võiks midagi põske pista. Malhazi teab teisel pool linna ühe kuru peal head söögikohta, kus pidi olema mõnusalt jahe. Kutaisis on tõepoolest väga lämbe. Tunnise sõiduga me veel kurule ei jõua. Tõotatud koht aga pakub pettumuse, võimalik on saada ainult kolm jahtunud hatsapurit. Tunnelist me ka läbi ei pääse, selle on hiinlased remondi ettekäändel sulgenud. Sõidame edasi üle kuru ja varsti saame kõhud head-paremat täis. Peale Gorit avanevad vaated põgenikelaagritele, kümnete hektarite kaupa on põllud ehitatud täis väikesi maju.
Enne Tbilist keerame linnasõidu vältimiseks rahvusvahelise klassiga ringteele, mis pidi otse lennujaama juurde viima. Malhaz pidi meile Vazizani sõjaväebaasi juures ööbimise korraldama. Pimeda hakul aga juhatati meid silla remondi tõttu ära vasakule ja sellega ümbersõidu viidad ka lõppesid. Kui peale Kutaisit olime juba jõudnud mõelda, et oleksime võinud ikka Kutaisist mõne kiirema masina peale ümber istuda, siis nüüd olime oma sõidukiga väga rahul. Olime kitsastel järskudel ja auklikel külatänavatel, ümberringi öö. Natuke aega suutsime suunda hoida, kuid siis läks sõit sassi. Malhazi käis korduvalt teed küsimas, aga mingit pikka sõitu me kuni järgmise küsimiseni teha ei saatnud. Kalle ajas ka GPS käima, kuid alguses tundus Malhazile küsimine ikka palju kindlam ja ekraanilt paistev sigrimigri andis talle veel lühema perspektiivi. Kui juba päris mitu korda olime valesti sõitnud, tekkis aga Kalle jutu vastu usaldus, sest ta suutis erinevalt kohalikest kirjeldada ees ootavat teed mitu kilomeetrit ette. Peagi keeras Malhazi õige koha peal ainult vasakule ja paremale kuni majade vahelt suure tee peale välja saime. Kalle sai kohaliku teedevõrgu hea tundmise eest tõsise tunnustuse. Aga nüüd ei vajutanud juht mitte gaasipedaali, vaid grupijuhi ärevahäälsel palvel hoopis pidurit. Kui auto enam-vähem peatus, lendas Einar autost välja kiirusega, mida polnud keegi terve matka jooksul tema puhul täheldanud. Tippvormi ajastamisega polnud siis ikkagi päris täppi läinud. Korduvalt tuntakse meie saabumise aja vastu telefoni teel huvi ja alles peale Einari naasmist muutub meie saabumise aega Malhazi sõnul jälle prognoositavaks. Nagu paljudel teistelgi kordadel, ei osutunud ka seekord otsetee kiireimaks võimalikuks teeks rääkimata sellest, et see oleks olnud otse.
Peagi muutub rahvusvaheline tee taas kohalikuks. Jõudsime nimelt Tbilisi külje all asuva Vaziani sõjaväebaasini, kust vene väed alles neli aastat tagasi välja läksid. Kogu hoonestus tundus uus olevat ja uurimise peale saime teada, et enne minekut lagastati kõik kasutuskõlbmatuks. Sõidame mööda lagedat välja kulgevat auklikku teed vanasse ohvitseride linnakusse, mis kaugemalt vaadates paistab üsna kummituslik välja. Suurtes kortermajades põlevad mõned üksikud tuled ja see on ühtlasi ka tänavavalgustus. Osa maju on varemeis. Majade vahel on näha seltskondadesse kogunenud inimeste siluette. Kui ei sõidaks Malhaziga, siis oleksime ilmselt juba ammu püüdnud põgeneda.
Peatume kolmekordse maja ees ja hooviväravad tehakse lahti. Kui auto õue pöörab, ilmub auto valgusvihus nähtavale tshatsalaud 6-7 mehelise seltskonnaga selle ümber. Enne tee ääres meile kätega vehkinud noortekamp jõuab ka meile järele. Kell on 11 õhtul. Meie üle ollakse ülevoolavalt rõõmsad ja juhatatakse maja teisele korrusele. Korteri peremees on siia sattunud Abhaasiast ja ka teised majaelanikud on põgenikud. Tegemist on endise ohvitseride hotelliga, mis imekombel suuremast rüüstamisest pääses. Osa tube on juba jõutud remontida, osa on ootel. Esimene asi, mida tuppa jõudes lahti pakitakse, on apteek, millest Einar ja MeelisW asuvad kahe suupoolega sütt sööma. Suure rüsinaga saab kottide all surma suur ja rasvane prussakas. Oleme kurvad, sest pole ilus niiviisi võõraste koduloomadega käituda.
Seame endid sisse, käime pesemas ja seejärel pakutakse teed. Püüame teejoomisele minna kõik koos, aga MeelisW on pesemisega nii hoogu sattunud, et kui teevesi kolmas kord pehmeks keeb, siis läheme ilma temata kööki. Kui ta lõpuks puhta ja lõhnavana saabub, rüüpab ta tagasihoidlikult ainult teed ja hoidub kõigest tahkemast. Einar aga segab kõhus olevat sütt isukalt võileibadega. Enne magamaminekut hukkub järgmine, eelmisest veelgi suurem sarvik. Olud hakkava juba nagu mägikuurordi poole tüürima.