Ärkame MeelisW pahase porina peale. Kui silm adekvaatselt seletama hakkab, näeme kuidas ta jõuliselt õllepudelil korki maha keerab. Pahameele teenis pudel ära sellega, et oli hommikul kell 8 veel kinni. Kui järg minu kätte jõuab, pakun välja päevaplaani. See pole küll mitte midagi originaalset, aga kuna kõik olid eilse päevaga väga rahul, siis võiksime vähemalt päeva esimese poole teha täpselt samu asju. Ehk siis saadame MeelisW-ga Olevi, Kalle ja Juhani mäe otsa varemeid vaatama ja läheme ise peale seda baari. Unine Kalle saadab seepeale kõiki, kes Kareta otsas ei käinud, sealt avanevat vaadet nautima ja ei keela ka MeelisW-l kaasa minna.
Tegelikult on aga asi tõsine, jälle on Einar ja Eva kokanaadis ja hommikusöök viibib. Lõpuks kohvi siiski saab. Nagu meile teada antakse, saabub Malhazi alles õhtuks, seega täna kuhugi ei sõideta ja aega on. Et kuidagi midagigi hamba alla saada, asub Eva koos perenaisega kartuleid koorima ja nii saab hommikusöögiks praekartuleid. Tegelikult kujuneb hommikusöök väga mõnusaks olesklemiseks, millele eelneb mitu head tassi kohvi.
Peale hommikusööki tunnetame jälle peensusteni lennu- ja raudteetranspordi peamist erinevust matkale ja tagasi koju sõidul. Kui peaksime rongiga koju minema, siis tuleks ülehomseks koju jõudmiseks juba sõitma hakata ja kaardimängu laud rapuks kaks päeva koledasti. Praegu püsib aga laud kenasti paigal ja olemine on vähemalt sama mõnus. Lisaboonus on lennutranspordil veel see, et voodid ei värise ja seda naudivad Einar, Olev ja MeelisW häälekalt, seega müra osas mingit vahet pole. Einar, kes algul oli püüdnud õues oleval kivil lebada, tuli peagi ka üles. Kivi olevat külje all väga märjaks läinud. Pealegi olid päikese käes tekkinud õhtusest poeskäigust kätele villid.
Einarit hakkab aga keset head uinakut äkki kultuurihuvi vaevama. Ta ajab end istukile, küünitab voodi alla ja koukinud sealt välja limonaadipudeli, hakkab ta selle gruusiakeelset silti tõlkima. Teisi ei vaeva miski. Kultuur aga teatavasti väsitab inimesi ning kui kella kolme ajal mängu tühja kõhu tõttu pooli jätame ja endid baari poole kohalikku kultuuriga tutvuma asutame, tuleb meil jälle kolm kaaslast üles ajada.
Lõunaks antakse hartsood, kubtari ja hatsapurit. Õlut muidugi ka. Supiga läheme natuke alt, sest liha on vintske ja maitsetu. Peale sööki jätkame kultuuriga. Kõnnime küla taha 1000 aastat vana kabelit vaatama, kus olevat ka kuninganna Tamara talveresidents olnud. Õues on palav ja kaua ei jaksa kõndida. Hiilime tagasi tuppa ja asutame endid taas lennureisi eeliseid nautima. Einar on aga kultuurist nii ära väsinud, et toa kaugemas nurgas asuva voodini kuidagi välja ei vea ja maandub lähimasse voodisse, mis osutub Kalle omaks. Kui Kalle üles jõuab, vaatab ta esmalt juhtunut hämmeldusega, kuid siis läheb nägu naerule. On ju hea voodi, rõõmustab ta. Nähes aga meid Evaga ainult kahekesi laua ääres, tõmbub tal kulm kipra. Käed lähevad puusa ja seistes keset tuba uurib ta nõudlikult, et kellega tema nüüd magab. Rahustame ta maha, et enne Tbilisit pole ilmselt vaja kellegagi magada ja kohe kui Juhan ka üles jõuab, hakkame hoopis jälle bridzi mängima. Siiski on Kalle löögihoog nii suur, et järgmised kolm roberit on kõigi teiste jaoks äärmiselt igavad ja üksluised.
Ja ega palju rohkem ühe päevaga ei jõuagi. Malhazi saabudes korraldati väike õhtusöök arbuusiga, mispeale pesin hambad ja keerasin külili. Magama ei jõudnud veel jääda kui alt saabus MeelisW ja teatas, et nüüd hakatakse all tshatsat jooma ja kõik on väga oodatud. Polnud midagi teha, tuli uni silmist pühkida ja püksid jalga ajada.
Õhtul tekivad Juhani seljale suured punased laigud. Arvame, et tegemist on tshatsa lööbega. Nähtava tegelikus olemasolus veendumiseks uurime, kas Eva kui tshatsast loobunu ka seda nii näeb. Näeb. Siis aga jagame välja, et jällegi on munarest mängus olnud. Selline muster tekib kui lamada ilma särgita munarestil, mille tühikutes peale mõningast nihelemist vaakum tekib ning mis siis selle tulemusel asuvad üle selja maasikaid tekitama. Seega lisandub munarestile veel üks matkal väga vajalik funktsioon – temaga saab vajadusel kuppe panna. Et olla munaresti võimekuses kindlad, uurime kas kusagil mitte ka küünte jälgi pole. Juhan ei mõista selle kontrolli vajadust ja püüab väita, et karunahal, millel ta magab, on küüned ju ära lõigatud. Kontrollist ta siiski ei pääse ja tulemus lubab munaresti kindlalt ravimina matkaapteegi koosseisu arvata.