1.08.10, pühapäev – Vabaõhumuuseum

Eelmine päev

Ärkan masina käivitamise peale, mis majade vahel kajab kakofooniliselt. Kusagil on kuulda ka kukke ja lehma, aga nende poolt tekitatav heli on ainult leebeks taustaks. Kui masin välja sureb, siis paugutatakse natuke aega selle ustega ja seejärel jääb kõik vaikseks. Jään uuesti magama, kuid ärkan varsti metronoomiliste haamrilöökide peale. See heli on hoopis teisest terasest. Vaatan aknast välja. Malhazi on tõsiselt ette võtnud uurida, miks eile armatuurlaual punane tuluke oli süttinud. Autol oli tagumine ratas alt ära võetud ja kuvaldalöögid kolksatavad heledalt selle tagant avaneva terase vastu. Oli selge, et järgmine magamise kord saab olema lennukis. Vaatasin teise tuppa, ka seal oldi samal arvamusel. Ainult Juhan magas. Lükkasin ukse pärani, et hommik õuest paremini tuppa kostaks ja varsti olid kõik virged. Eva, tõsi küll oli natuke rikutud välimusega, sest ta ei olnud Juhaniga juhtunust õppust võtnud ja nüüd oli munarest teda öösel põhjalikult ravinud.

Logistika on natuke segane, aga hakkame siiski linna minema. Bussid pidid sõitma metrooni ja siis on juba lihtne. Peatuses teeme igaks juhuks veel pilte kohast, kuhu peame õhtuks tagasi jõudma ja Kalle paneb ka GPS tööle. Pildistame ka bussi silti, et jääks meelde kuidas kirjutatakse Vaziani. Buss, mis linna viib on servani täis. Teepeal jäädakse ka maha järgmist ootama. Eelmisest korrast on meil meeles väga hea shaslõkiga Ushba nimeline söögikoht Rustaveli avenüül. Püüame seda leida, aga mõned korrad edasi-tagasi kõndimist veenavad meid, et nüüd müüakse seal kingi ja muud sellist ebavajalikku. Nälg näpistab ja oleme nõus ka kohvi ja saiakestega, aga grupijuht on resoluutne ja ei lepi vähemaga kui shaslõkk. Selle nimel on ta isegi nõus senikaua väljas istuma, kuni me kohvi ja saiakesi sööme. Loobume õlle nimel kohvist ja pingutame veel. Peagi teeme suuremat sorti hommikusöögi liha ja hatsapuriga.

Tbilisi

Seejärel longime natuke mööda linna ja põikame sisse mõnda suveniiripoodi, aga midagi ekstravagantset silma ei jää. Üritame käia ka ajaloo muuseumis, kuid enne raha maksmist selgub, et muuseum ise on natuke remondis ja näha on ainult väga huvitavat fotonäitust. Fotograafiahuvi on meil nõrgavõitu ja seepeale kõnnime lähimasse metroojaama kavatsusega külastada rahvusmuuseumi. Nii on kirjas plaanil, mille ma kodus netist välja trükkisin. Päris ligi sinna metrooga ei saa ja kõndida tuleb omajagu. Päev on palav, ostame vaheldumisi juua ja kõnnime. Einar uurib korduvalt, et kas me oleme ikka õigel teel. Muuseumi märk on joonistatud kohta, kus tee hakkab kaardi peal lookeid tegema. Näitan kaarti ja selgitan, et veel paar kurvi ja olemegi kohal. Hakkame mööda männimetsas väänlevat serpentiini üles astuma. Seal annab leitsak veel eriti tunda. Mingil hetkel hõiskab Kalle gepsu vaadates, et ainult kilomeeter ongi veel jäänud. See aga ruineerib grupijuhi vaimu lõplikult ja erinevaid kehaosi nimetades pöörab ta joonelt ringi ja hakkab alla tagasi minema. Eva longib talle järele. Kaart aga ei valeta ja paari kurvi pärast olemegi vabaõhumuuseumi väravas. Tuleb tunnistada, et lootsime küll näha jahedat varjulist kivimaja, kus veeta mõnus pealelõuna, aga siin me siis olime. Kõnnime ringi ja uudistame maju. Muuseum sarnaneb üsnagi meie Rocca al Marega. Maju on kokku veetud üle kogu Guusia ja jaotatud piirkondade kaupa, või vähemalt tundub meile nii. Esmalt satume Abhaasiasse ja seal on mõnes majas ka giid sees, kes meis siis tänulikud kuulajad ära tunneb. Pärastpoole saame ka isepäi ringi vaadata, aga üleval paistvate sõjatornideni päris ronida ei viitsi. Neid on juba autentsel kujul nähtud ka. Ühe maja servas tundub punaste plastkastide virn keskkonda sobimatuna. Kangesti meenub neid nähes coca-cola ja läheme asju uurima. Avastame endid kõrtsist, kus pakutakse muudki kui limonaad. Seame end sisse varjulisele rõdule viinamarjaväätide vahele, naudime ette toodavat jooki ja vaadet all orus laiutavale nõukogudeaegsele uuselamurajoonile. Sellega meie uurimisretk muuseumisse ka lõppeb ning longime tuldud teedpidi tagasi alla. Allamäge on ikka palju mõnusam minna ja jahedam on juba ka. Metroopeatuses joome kõigepealt igaüks pool liitrit head kollase vaadi kalja ja siis joome veel igaüks pool liitrit samast vaadist. Poes ostame kaas kohalikku teed ja konjakit, mis sa muud ikka suveniiriks viid. Sõidame metrooga tagasi Rustaveli avenüüle ja kõnnime juba tuttava rajooni poole keha kinnitama. Esimeses kohas, kus hatsapurit andma hakatakse, leiame eest Einari ja Eva. Peagi läheb väga kiireks, sest mingil ajal, mida me päris täpselt ei mäleta, pidi minema viimane buss Vazianisse. Metroost taas tuttavas kohas maapinnale jõudnutena uurime bussi väljumise kohta. Näidatakse käega linna poole järgmise tänavanurgani ja nii mitu korda järjest. Lõpuks klapib fotokas olev pilt bussi sildist tegelikkusega. Olime jõudnud napilt viimasele ametlikule reisile. Buss on täis, aga meil pole probleemi ka püsti seismisega. Ilmselt oli juba enne meie kohalejõudmist käivitunud aktsioon teise bussi leidmiseks ja kui siis bussijuht kõik soovijad ikkagi ära mahutas ja välja sõitis, saabus teine buss, mille juht andis meie kõrval sõites häälekalt teada, mida ta niisugusest korralagedusest arvab. Sõbralikus vestluses kohalikega seletame, et sõidame chainatowni kõige tagumisse otsa. Selgub aga, et me siiski ei ela mitte hiinalinnas, shanghai näeb välja hoopis teisiti ja asub meie ööbimispaigast tükk maad kaugemal. Igal juhul on selge, et kõikjal nimetatakse sarnaseid asju ühtemoodi, vaid rõhuasetused võivad erineda.

Oma kodukohta jõudsime pimedas ja pererahvas juba muretses. Malhazi oli just lõpetanud auto remontimise ja nüüd pidid päeval linnast hangitud jupid kõvasti kinni keeratud olema. Eriti määrdunud läksid jälle pesema, teised lösutasid niisama kuni teed pakuti. Kõht on jälle tühi. Pakutavad muhvinid tundusid olema sellised krõbeda ja sitke põhjaga, mille närimisega tuli tublisti vaeva näha. Sama kurdab ka kõrvalistuv MeelisW. Kui esmane nälg kaob ja pilk teiste peale libiseb, siis on nende ette tekkinud väiksed paberist korvikesed, mis viitavad ilmselgelt sellele, et see nätske asi, mille söömisega me kurja vaeva olime näinud, oli paber.

Kell 24.00 oleme jälle Tbilisi lennujaamas. Malhazi koos meid võõrustanud pere pojaga asuvad sõitma tagasi Kutaisi poole.

Järgmine päev