Hommikul ärgates uuritakse kõikvõimalikke varustusse kuuluvaid imevidinaid nagu kepsud ja päikesepatareid ja tõdetakse neilt saadud lugemite nagu koordinaadid, kuupäev, kella- ning aastaaeg alusel, et kohta, kus me asume, peaks päike paistma. Tegelikkus erineb aparaatide poolt pakutust oluliselt, sajab vihma ja naabertelk on vaevu nähtav. Tõe huvides olgu öeldud, et päikesepatarei lülitas enese niisugusest ebakõlast heitudes peagi välja. Mingist Mestia kurule minekust pole juttugi.
Kokanaat Einari ja Eva näol jobutab selle sõna kõige karmimas tähenduses. Peagi saab 11 tundi magatud. Midagi lõpuks siiski pika virisemise peale hommikusöögiks paista kui Eva ronib telgist välja ja asub askeldama. Väljas on vastik ilm. Samuti kokanaadis olnud Einar ajab pea kotist välja alles siis, kui tekib oht söömata jääda. Iseloomu kasvatamiseks ning siselihaste treenimiseks ta kotist tervenisti välja ei roni. Ainult keeramisega on väga ettevaatlik ning enese peal lösutada eriti ei lase.
Nagu eile ennustatud, on täna kaardimänguks aega piisavalt. Jagame Kalle, Juhani ja Eva vahel kaardid, MeelisW kiibitseb niisama. Grupijuht magab ja ei kavatse mitte kõige vähemat väljas valitsevate olude vastu ette võtta. Vihmase ja tuulise ilmaga selguvad ka telgi seni varjatud olnud puudused. Nimelt ulatub sisetelgi tagaseinas võrk telgi põrandani välja ja see paneb jalad külmetama. Ennelõunal võtab üldise hüvangu eest hoolitsemise enda peale Olev, kes endale mitu magamiskotti selja taha laob ja läbi telgi vihiseva tuule tee oma kehaga tõkestab.
Korraks jääb sadu järele ja parasjagu lehed lauda pannud Kalle ähvardab minna õue väljasulanud lumevaiu sügavamale kraapima. MeelisW, kellel telgis konutamisest ammu juba isu täis, lubab ise minna. Piisab tal aga saabaste jalgapanekust, et ähvardus mõjuma ja taas korralikult sadama hakkaks. Nüüd tuleb tal tükk aega saabastes esikus koti otsas istuda ja paremat ilma oodata.
Lõunaks on kõigil taas selge, et halva ilma üleelamine on vähemalt sama raske kui kotiga ülesmäge jalutamine. Keha hakkab igalt poolt valutama ja jalad tõmbuvad krampi. Käies tavaliselt nii ei juhtu. Meenutame, kas matkaspordi käsiraamatu tervishoiu peatükis oli juttu sellest, et üks terviseriske matkal on oht saada lamatised. Ei meenunud kellelegi midagi ja ka hilisem raamatu registritest otsimine ei andnu tulemust. Lähima seosega termin oli laagripaik, täpsemaks aga käsiraamatus ei mindud.
Grupijuhi seisund on veel halvem kui hommikul. See tähendab, et lisaks füüsilisele jõuetusele ja tahtejõuetusele on tema sisepinge suurenenud pea viimase piirini. Nii peab lõunaks jälle Eva kuidagi toitlustamist korraldama. Ülejäänud võtavad samal ajal ettevaatusabinõud tarvitusele ning lohistavad grupijuhi telgist välja ja talutavad allatuult telgi taha. See, nagu õhtuste kokkuvõtete ajal selgub, oli grupijuhi päeva kulminatsioon.
Lõunasöögi soolase käigu ajal unistab Eva juba shokolaadist saiakuivikupuruga. Jätkame siiski etteantud korras. Kui kogu väljajagatu lõppedes ikka shokolaad nähtavale ei ilmu, pöördun juba konkreetselt. Selgub, et olin unistust liiga tõsiselt võtnud. Shokolaadi polevat selles toidukorras olnudki, aga Eva meelest oleks väga tore olnud kui oleks olnud. See kokanaat läheb Einari jaoks kõiki liigutusi kokku võttes ilmselt ajalukku kui vähima võimaliku energiakuluga kokanaat.
Lõunasöök parandab mõnevõrra grupijuhi seisukorda ning see väljendub suures juustuisu tekkimises. Hea ju kui jõuetu inimene sööb. Kahjuks selgub, et ametlikust menüüst pole mitte kellelgi õigust mitte midagi eemalda. Einari ja Eva kokanaat on lõppenud, seega pole neil enam volitusi. Minu ja Olevi oma aga pole veel alanud ja nii puuduvad meilgi volitused juustu saamiseks midagi ette võtta. Kord on kord ja mitte mingit juustu keegi ei saa. Kogemus eelmisest Gruusia reisist on hoiatav, sest kergesti võib juhtuda, et igavusest sööma hakanud inimesed avastavad ilma selginedes, et edasiseks matkamiseks pole neil enam piisavalt toiduaineid. Teise nurga alt vaadates on see muidugi ka hea, sest eelmisel korral üle Bashilli minek ei oleks mitte kolme päeva tee olnud. Seda võis juba praegu öelda. Ja pole enam üldse selge, kas Tetnuldile minekuks on ikka vaja enne Bashillile ja Zabezi minna. Mestia kaudu tagasi minek tagaks kindla ajavaru ka siis, kui minu poolt pakutud lahkumisprognoos teisipäeva hommikul paika peab. Lepime kokku, et järgmise matkaplaani teeme siis kui päike paistab.
Jagame kaardid ja jätkame poolelijäänut. Telgi tagaseina katab nüüd Eva. Kuna grupijuht on püsinud hommikust saadik praktiliselt liikumatult, on kõik temaga ära harjunud nagu mööbliesemega. Ainult vahel kui küünarnuki või põlvega väga ettevaatamatult nõjatuda, siis hakkab ta sibelema ja vahel kaasneb ka heli. Kergete asjade panipaigana on grupijuht aga asendamatu.
Meelis W on niisama külitamisest loobunud ja ka mängima asunud. Kuna hommikupoolne ettevalmistus on olnud nõrk, siis pole tulemus just suurepärane. Grupijuht soovitab Meelis W-l ja Juhanil korduvalt kaardimäng sinnapaika jätta ja teiselt poolt ahelikku enesele mõni alpinistka tuua. Lõpuks nad siiski võidavad. Sellise ilmaga on parem ikka kehv kaart siinpool ahelikku kui alpinistka sealpool.
Õhtuks on vesi telgi servast nii palju lund ära sulatanud, et homme tuleb ilmselt telk ümber panna. Minu külg on iseäranis kaldu. Suur osa vasakul nõlval paiknenud rippliustikust on viimase ööpäeva jooksul alla kukkunud. Viimasel ajal tulevad sealt jäälaviinid ca 2-3 korda tunnis. Meie pool küljes paiknev konglomeraat küll ei varise intensiivselt, aga kindlasti vettib oluliselt ja ei ärata usaldust. Nimelt asume parajasti ühe kuluaari suunal, kust senimaani allatulnud kivid on küll kaugel eemal pidama jäänud. Pelgasin, et nõlv liguneb läbi ja tuleb kaela. Kuna vana matkatarkus on, et usalda, aga kontrolli, siis jääme ka teiseks ööks samasse kohta paigale. Õhtul hakkabki sealt natuke pudisema. Õnneks jäin magama, kive olla tulnud öö otsa. Lisaks tuleb veel vasakul paiknevast kosest jäälaviine nii et hommikuks oli kosk päris katki.