Hommik on lootustandev. Peseme vihma käes poriseks muutunud telgipõlled puhtaks ja ronime jääkose kõrval olevast parempoolsest lumenõlvast üles. Oli üsna hea lahe minek. Välja arvatud Einaril muidugi, kes eilsest lebamisest endiselt väga mõjutatud oli. Ülemiste ööbimispaikade vaated olid tõesti nii kenad, nagu netireklaamides lubatud. Kell 12.10 heidab grupijuht jälle pikali. Eva istub niisama maha. Teised hakkavad Mestia kuru poole liikuma. Tõuseme mööda vana, sammaldunud, kuid s iiski aimatavat rada mööda piki moreenivalli kaljudeni.
Liustiku poole jääb järsk ja pudisev konglomeraat. Teekonnal leiame massiliselt erinevat sorti lagunenud jalavarje. Kaljude all tuleb siiski natuke konglomeraadil ukerdada, et lumenõlvale jõuda. Paneme kepid kaljuõnarusse, kassid alla ja võtame seljakotist kirkad. Lumenõlv on selline 35-40 kraadi. Lumi on parasjagu nii sula, et saab astmeid lüüa ja ka kirka läheb sisse. Liigume piki nõlva, ületades vahepeal pooleteisemeetrised nõlvast alla suunduvaid kraave. Jäätunud lumega sellel nõlval liikuda ei tahaks.
Kasse alla pannes oli näha Mestia kohal samasugune must lima nagu üleeile õhtugi. Meie kohal siras päike, aga selgest taevast tulid ka mõned piisad. Kui olime ca kolmandiku nõlvast ületanud, oli must lima katnud juba telkide juures oru ja liikus ähvardavalt ülespoole. Otsustasime otsa ümber pöörata. Kui tagasi kaljude juurde jõudsime, oli Mestia kurule viiv keel pilvedesse mattunud ja ka vihm oli kohal. Bashilli kuru oli kadunud. Sõime natuke ja hakkasime alla tulema. Kui alla jõudsime, oli Mesti kuru taas selge ja paistis päike. Kirusime natuke, aga mitte kaua, sest ilm jätkas vaheldumisi päikese, vihma ja vikerkaarega. Vikerkaar ja vaade liustikule hakkas juba mälus kasevõsa ja moreenisegust liustikku tahaplaanile suruma. Küll aga hoolitsesid grupiliikmed selle eest, et mällusööbiv pilt väga ühekülgne ja staatiline ei saaks. Nimelt sättis Meelis W ennast võimalikult moreenivalli servale vaadet nautima ja mulle tundus see väga hea kompositsioonina. Hakkasin fotokat sättima ja kui pilgu taas üles tõstsin nägin MeelisW kurja pilku, millega kaasnes etteheide, et jälle plaanitakse temast pornograafilist ülesvõtet teha. Seda plaani mul polnud ja pikalt etteheitesse süüvimata tegin kiire klõpsu. Meelis W oli veelgi kiirem ja nii salvestus järjekordne pilt rebadel pükstega matkajast. Kui uued püksid jalga said, palusin endine kompositsioon taastada ja tegin ühe korraliku pildi ka.
Õhtupoole jääb vihm järele, kasutame sobivat hetke asjade kuivatamiseks. Paraku juhtub ka väike äpardus. Nimelt saavad mõne matkaja sokid niisugusesse konditsiooni, et jalga tõmmates põhjustavad jalalaba marrastuse. Jällegi teen enesele märkuse, et vaadata, mida kodus ütleb niisuguse ohu kohta matkatarkuste käsiraamat. Selgub, et hoiatus on täiesti olemas – kaasaja sokid on nii tugevad, et katki ei lähe. Raamat seega ei valeta.
Juhan luusib kivide vahel ja leiab suure teeklaasi, huvitav leid. Tunnen, et hakkab nohu tulema ja uurin, et kuidas teiste tervislik seisund on. Grupijuht lubab õhtuks ravimiga kakaod.
Lebotame ja vahime kaarte. Tahtmine Kulaki kuru ületamist proovida on juba üsna väikeseks jäänud, teised plaanitud kurud tunduvad vähemalt kaardil OK. Ainus häda on, et ka kõige optimistlikuma hinnangu kohaselt kuluks Tetnuldi alla jõudmiseks 7-8 päeva, mis tähendab, et kurude kaudu ilmselt Tetnuldile ei jõua. Tõsiselt konkureeriv on idee minna Zabezi ja sealt autodega Adishi. Alternatiiv poolepäevasele autosõidule on kahepäevane jalutuskäik alpiaasadel mööda (kunagisi) hobuseradu. Õhtuks antakse ravikakaod ja nohualge taltub.
Siinkohal on paslik pealtnägija jutu järgi sündmusi rekonstrueerides jälle grupijuhi päeva kulminatsioon kirja panna. Peale meie suundumist Mestia kurule kügeles Einar niisama natuke aega kividel. Päike aga kõrvetas järjest rohkem ja nii laotas ta laiali kõikvõimalikud riideesemed ja magamiskotid ning lõpuks võttis ka enese riidest lahti, et natuke tuulduda ja päikesevanne võtta. Kuni lahtiriietumiseni läks kõik plaanipäraselt. Päike paistis ja tuul väga ei puhunud. Kui riided seljast ära said ja kõik mõnusaks äraolemiseks valmis, ilmus ei tea kust ja ei tea miks välja parv kärbseid ja hakkas ümber Einari tiirutama. Võitlus olevat läinud päris ägedaks. Kui siis osa kärbseid surnud ja osa taandunud, viskas Einar võidukalt penole pikali. Pea kuklasse ja nina taeva poole pööranud, nägi ta päikest vilksamisi paksu musta lima sisse kadumas. Langesid esimesed piisad ning nüüd tuli kiirelt tegutseda. Kui laialilaotamine oli võtnud ära tubli tüki päikeselisest päevast, siis kokkukorjamine ja riietumine ei kulutanud vihmahoost kolme minutitki. Ürituse lõppedes olevat riided endisest veelgi niiskemad olnud ja grupijuht apaatsuseni väsinud. Just niisugusena me ta keset päikesepaistelist päeva Mestia kuru ürituselt tagasi tulles telgist leidsimegi.