Hommikul saame peaaegu plaanijärgselt minema. Kolistame mööda erineva suurusega moreeni, jääd näeme vaid langatuste nõlvadel. Iseäranis minul läheb vaja mitu korda üles ja alla ronimist, et silm õpiks eristama kohti, kuhu ei tasu pürgida. Nimelt olid teatud kujuga kuhilad ülesmineku suunas lauged ja ei olnud üldse aru saada, et tegemist on seljandikuga, mille lauge tõus lõppeb järsu, liustiku alla kaduva jäänõlvaga. Peale selle oli nende kuhilate ülemine osa kaetud õhukese ja jää peal hästi liikuva kivisodiga. Teistel läheb mitmel korral palju paremini, sest jõuan just seljandikult tagasi siis, kui on paras aeg koos suunda muuta. Eval küll tekitavad niisugused haagid, mille tulemusena tuleb vahepeal langatuste põhja sukelduda, kahtlusi trajektoori optimaalsuses. Aukudest väljaronimist keeldub ta aktsepteerimast enese potentsiaali tõstmiseks vajaliku tegevusena.
Kokkuvõtlikult öeldes, liustik oli täiesti katkine, suurte aukude ja libiseva kivirusuga ning kaart ei sobinud selle maastikuga kohe üldse kokku. Aga paremat kaarti meil polnud ja kui oleks olnud, siis poleks sellest jälle mitte mingit kasu olnud, sest siis poleks me ju siia tulnud.
Ennelõunaks jõudsime jääkeelele, mida võis juba hakata liustikuks nimetama. Kaugel ees paistis võimas jääkosk. Kiviklibu oli vähe ja mööda jääd hakkas liikumine jõudsalt edenema. Võib lausa öelda, et liikumine pakkus seljakotist ja vastumäge minekust hoolimata mõnu. Einarile veel siiski mitte ja seetõttu kasutasime teda tuldud teest pilti tehes alatasa kauguses mastaapi markeeriva objektina. Miks ei oleks selline liustik võinud alata kohe Mestiast või siis vähemalt piirivalvurite onni juurest nii nagu kaart näitas.
Lõuna kohtas meid keset lagedat jäävälja, mille ühest küljest kukkus alla juga. Otse alla jõudis kaljult kukkuvast veest vähem kui pool. Enamuse viis tuul mööda liustikku laiali. Otsisime tuulevaiksema ja kuivema koha liustiku servas oleval moreenihunnikul ja laotasime ennast päikese kätte laiali.
Hoolimata ennelõunasest harjutamisest ei olnud praktiline reaalteadus Eva potentsiaali selles vallas küllaldaselt tõstnud. Nimelt puikles ta pikalt vastu grupi soovile, saada lõunaks 1/6 juusturattast, mida pidi jaguma seitsmeks toidukorraks ja millest oli juba ära lõigatud 1/7. Lausa kurjaks läks aga asi siis kui sooviti, et see 1/6 jagataks veel seitsmendikeks.
Edasine teekond jääkoseni läks mööda siledat jääd juuste lehvides. Lühikesed peatused suurematel teele jäänud kividel kujunesid iga kord intrigeerivateks. Ei olnud ju neid kive ühe koha peal erinevalt hommikupoolikust enam nii palju, et kõik saaks korraga ja mugavalt sobiva suuruse ja kõrgusega kivi peale puhkama istuda. Nii juhtus, et kui millegi selgitamisel žestikuleerimiseks püsti tõusin ja peale selgitamist üritasin taha vaatamata uuesti istuda, oli koht juba hõivatud. Juhani meelest olin juba nii kaua püsti seisnud, et talle tundus nagu hakkaksin kohe minema. Grupijuht muidugi ei lasknud end suurest kivipuudusest häirida, vaid viskas end võimaluse avanedes iga vähegi suuremale kivile pikali. Kivi pidi vaid nii suur olema, et käed ja pea üle kivi rippu jäädes külma jää peale ei ulatuks.
Jääkose alla jõudsime ca 15.30. Tagasi vaadates oli näha piki orgu vältimatult lähenevaid tumedaid pilvi. Tammusime veidi aega jalalt jalale ja jõudsime otsusele, et nagunii peame marsruuti korrigeerima ja pole ju vahet kui mitme päeva võrra korrigeerida – üks korrigeerimise töö kui selline ju. MeelisW oli kohe nõus loobuma Madidest ja Kulakkidest, mida meil oli plaanis enne Tetnuldile minemist ületada. Jäime alla ja peagi mattus ümbrus pilve, eks alla jäämise otsuse õigsuse üle saame homme paremini otsustada oli meie mõte siis. Pakuti, et ehk nüüd jõuab õhtupoolikul ometi ka liustikubridzi teha. Minu arvamuse üle, et homme on meil selleks terve päev aega, ainult naerdi.
Eva hakkas eemalt telgi püstitamiseks kive tassima. Lösutasin kotil ja soovitasin tal seljakott tühjaks valada ja kotiga tuua. Kahju oli vaadata inimest niimoodi sõelaga vett kandmas. Einar hindas tekkivat tulemust ja tõi ka mõned. Naabertelk arutles elavalt selle tegevuse mõttekuse üle. Mina ei sekkunud kummalgi poolel. Kalle avastas ühtäkki, et nende telgialune kile on koti küljest kuhugi kadunud. Kindel teadmine oli, et lõunapaigas oli see veel alles. Üle jääkose puhuma hakanud tuul tugevnes üha ja hakkas pilvi laiali ajama. Kohmitseti tulemusetult kilet otsides kottides ja Kalle kasutas soodsat taganttuult ning hakkas allpoole tagasi kõndima. Ilma kileta ei paistnud tulevik ei kuiv ega turvaline. Tuul oli endiselt tugev ja ennist reipal sammul allamäge marssinud Kalle ei olnud lõunapaigast kilega naastes enam sugugi nii tempokas.
Tuul oli kõva ja päike paistis. Nüüd sai siis ka teist telki püstitama hakata ja see kujunes vaatemänguliseks. Alguses oli koostöö kehvapoolne, kui muidugi arvestada, et eesmärgiks oli telgi püstitamine. Kui pidada eesmärgiks varustuse säilitamist, siis koostöö tegelikult toimis. Mingil hetkel lamasid naabri kõik kolmekesi maha laotatud telgi peal, et tuul seda ära ei viiks. Siis aga selgus, et nii ikka ei saa, sest pole enam kedagi, kes telki püsti hakkaks panema. Kõrvalisest abist keelduti, sest see pidi olema kolme inimese telk. Kompromissina jäi telgi alumisele osale lamama MeelisW koos kahe seljakotiga. Kalle ja Juhan otsisid välja katte ja tundus, nagu valmistuksid nad lohet lennutama. Kogu jõust mahalaotatud telgil lebaval MeelisWl läks isegi naljatuju üle ja kirus Kallet, et see niisuguse tuules loperdava telgi oli kaasa võtnud, mis isegi peal lebades kogu aeg kõhu all rapsib. Kui asi juba natuke sujuma hakkas ja telgi kaared üles tõsteti, selgus et kivid nööride kinnitamiseks on liiga väikesed saanud. Ja keegi telgipüstitajatest ei saanud ka kive juurde tooma minna, sest siis oleks lohe lendu läinud. Nautisime vaatepilti ja kui enam midagi huvitavat surnud punkti ületamiseks välja mõelda ei suudetud ja telki ähvardas jälle mahavõtmine, hakkasime jalgadega vaikselt ja aeglaselt kirkasid hädalistele lähemale nügima. See tundus olevat aktsepteeritav abi. Peale ajutiste kirkadest sidemete panekut asuti kotist lumevaiu otsima ja neid maha kraapima. Nii tekkis võimalus hakata ka kive telgi servade paremaks kinnitamiseks lähemale veeretama. Kui tuule jõud enam telgist üle ei käinud, julgeti ka telki sisse piiluda. Pealtvaatajate meeli kõditas stsenaarium, mille kohaselt hakatakse nüüd sisetelgi asendi korrigeerimiseks telgist lund välja viskama.
Einar lõpplahendust ootama ei jäänud, vaid pürstis jääkose poole. Peagi oli näha tema punase jopet kaugel eemal mööda liustikku ringi kihutamas. Ju tegi jälle luure sildi all trenni järgmise päeva tõusuks valmistudes. Kui mõlemad telgi üles said, oli nähtavus veelgi nigelam kui enne ja tuul ei suutnud asja kuidagi parandada.
Kolisime vastiku ilma eest kogu seltskonnaga, see tähendab kokanaat, pajad ja priimused sealhulgas grupijuhi uude suurde telki. Plaanisin raviteed teha, aga et oleks pärast mõnus, tuli enne natuke allatuult käia. Seega kadus valvas pilk ning tagasi tulles oli keemaläinud vette juba rosinad sisse puistatud. No mis teed sa nüüd enam teed, tuli raviomadusteta kisselliga leppida. Kui õhtusöök telgis pikutajatele serveeritud, esitatakse enne söömahakkamist puhtust ja korda armastava kokanaadi poolt Eva isikus mõneti retooriline küsimus, millele vastamisel näitasid kõik grupi meeliikmed vapustavat ühtsust ja reageerimiskiirust. Nimelt püüdes ka oma pudrukausiga pikutama pääseda, koukis Eva saapad jalast ja küünitas ettepoole kummardudes jalgade juurde jäänud kausi järele. End nina krimpsutades püsti ajanuna ülejäänute hügieeni kohta aru pärides kostub seksteti üksmeelne röögatus “EI!”.
Peale tatraputru tuleb kokanaadil ikkagi asuda raviteed tegema, sest seisund on grupiviisiliselt halb. Ka Einaris tärkab esimest korda tänase päeva jooksul lootus enesetunde paranemisele. Kuni tee valmib, kaalume edasise teekonna variante. Otsustamisele aitab oluliselt kaasa väljas toimuv. Hakkab müristama ja siis ka kõvasti sadama. Elavnenud ja peatset enesetunde leevendust lootev Einar tormab välja asju kokku korjama. Esimese asjana päästetakse vihma käest kirkad ja seejärel kassid. Lõpuks visatakse telki ka märjad seljakotid. Kui telk hakkab täis saama, manitseme üliagaraks muutunud grupijuhti teisest telgist mitte asju välja tassima. Samuti oleme sunnitud tema innukust talitsema kui grupijuht asub seejärel telgi servadele sulava lume asemele kive tassima. Soovitame pisut oodata, kuni läheduses kolisevad kivilaviinid tema vaeva vähendamiseks telgile natuke lähemale jõuavad. Teoreetiline võimalus selleks oli lähemal vaatlusel täiesti olemas. Seejärel tormab ka Kalle välja teise telgi põlledele kive tassima. Teised lösutavad telgis ning õpetavad ja targutavad. Telgi püsimise tagamine on siiski telgi omaniku mure – ka tõestatud. Öösel jätkuvad kivilaviinid regulaarselt.