Ärgates võttis meid vastu ilus selge ja päikesepaisteline hommik. Sellest hoolimata oli kuidagi kõhe ja ajasin jälle enamuse riideid selga. Sokid ja saapad olid endiselt ligamärjad ja neid jalga tõmmates ei tahtnud mõeldagi märjast ja porisest särgist, mis pidi päeva jooksul seljas jälle kuivemaks saamas. Hommikusöögi ajal saabub Kamaz kuuditäie turistidega. Need tormavad kohe sillale ja kaovad võssa. Asjatame ja harjutame kottide pakkimist. Nagu alati niisuguse grupiviisilise hõivatuse puhul, on telgi mahavõtmine ja pakkimine telgi kandja probleem.
Enne äraminekut käime veel korra teisel pool jõge piirivalvurite juures, et raadiosaatja ära viia. Kalle jääb natuke maha ja päris piirivalvurite juurde ta ei jõuagi, kuigi maja on meie laagriplatsilt näha. Piirivalvurite juures ootamisel ei ole erilist mõtet ja asume tagasiteele. Enne silda kostub võsa vahel samme ja erinevaid mõtteid ning kohe on ka näha Kalle kollast jopet. Peale jõe ületust nimelt hargnes rada võsa vahel mitmesse harusse ja Kalle valis parima võimalikest, ehk siis kõige suurema hulga värskete jälgedega, mida mööda äsja saabunud kuuditäis turiste oli retkele läinud. Jalutuskäik kuivade riietega andis meeldiva enesetunde ja nii ei tundu kotile viimast niiskust kaotama pandud särk enam nii nilbe. Seljakotti polnud aga keegi vahepeal kuivatanud, ning selgavisatuna pritsib selle polstrist vett kahte lehte laiali. Jätkuvalt surve all välja imbuv vesi muudab enamuse särgist jälle kaltsmärjaks.
Hakkame liikuma ja esimese harjutusena turnime üle silla otsa juurde ehitatud loomatõkke, on tülikas küll.
Peale tunnist kõndimist avastab MeelisW, et Zugdidist ostetud tshillipipar, mida müüjad potentsitõstjana reklaamisid, oli loodetust hoopis teisiti mõjunud. Mõjupiirkonna osas olid reklaamijad küll tõtt rääkinud, kuid piirkonda tekkida võivatest punastest ja kipitavatest, laikudest ei olnud nad sõnagi rääkinud. Võibolla ei olnud ka teksapüksid 35 kraadises temperatuuris päevade kaupa kandmiseks sobivaim riietusese, aga kahtlustasime ikka tshilli mõju. Kuna teksadest oli MeelisW juba eile Mestias loobunud, siis igaks juhuks võtsime ta ka pipratoidult maha ja hakkasime teda ravima. Ravi toimus nii füüsiliselt kui vaimselt ja käis nii, et püksid maha ajanud MeelisW määris mingit kreemi ja ülejäänud istusid oma kottide otsas ja ilkusid. Seejuures oli see kõik väga asjakohane ja perspektiivitundeline, sest kui selgub et see kreem juhtumisi ei aita, siis tuleb proovida millegi muuga, näiteks capsikamiga. Ja võib koguni selguda, et määrimine ei ole üldse see, mida kannatada saanud kohad vajaksid ja hoopis õigem on hõõrutud kohad hõbeteibiga katta. Tegelikult tundus hõbeteip hõõrdumise vastu üks väga hea asi olevat, sest tegemist on väga hästi libiseva pealispinnaga ravimaterjaliga, mis peaks pikkade kattepükste sisekülje vastu hästi libisema. Mängime läbi veel mitmed stsenaariumid juhuks kui sellised lihtsamad ravimeetodid peaksid ebaõnnestuma ja et kuidas saada mees liikuma siis kui ka keerulisematest operatsioonidest ei peaks abi olema. Väga pikaks arutelu siiski ei kujune, sest MeelisW pakib kreemi ära ja otsib kotist välja mingid poolpika säärega ravipüksid. Neid jalga ajades pobiseb ta midagi oma ette koertest, aga neid ei näinud meie küll kusagil.
Jätkame tõusu traditsioonilisel matkaalguse maastikul, see tähendab tõustes ja laskudes nõgestes, ohakates ja erinevatest puuliikidest koosnevas võsas. Päeva lõpuks peaks kaardi järgi otsustades muidugi olema saavutatud tulemus, kus tõustud meetrid on laskutud meetritest suuremad. Jooksvalt on ikkagi tunne, et teekond mööda kunagise liustiku külgmoreeni üles ja alla turnides peab lõppema mõne mere ääres liivarannal, sest higi ja päike pimestavad silmi.
Järjekordses peatuspaigas püüab Olev katsetada, kas tema Matrixi kotil on ka kukkumise puhuks samasugune automaatavanemine sisse programmeeritud kui Redfoxil. Kahjuks ei vali ta selleks piisava laiusega kuluaari ja kott teeb enne kasevõsas maandumist vaid paar hädist hüpet. MeelisW püüab igas peatuspaigas ventileerida oma kreemitatud kohti ja sõbralik kollektiiv elab protsessile igati kaasa. Valmib isegi väikese, päikesepatareidel töötava ventilaatori projekt, mille teostumine jääb ootama pealelõunast aega kui peaks tiiviku valmistamiseks sobilik kalakonservi kaas üle jääma.
Jõuame Murkvami jõeni, mille vesi saabub meieni Njurmishi kurult. Kuru jäi lähemalt nägemata eelmisel korral ja ilmselt jääb ka sellel. Oma teekonnal on jõeke kogunud aga vett niipalju, et niisama läbi ei jaluta. Olev ja Einar lähevad luurele ja tagasi tulles annavad teada, et üleval saab üle küll, aga jalad saavad märjaks. Kaalume ka varianti, et jalad teeb märjaks vaid üks ja teised tulevad ahviraudteed mööda. Mõnel olevat jalad senini eilsest lirtsuvalt märjad ja üldises plaanis ei muutuks mitte midagi. Ja siis kaalume veel varianti, et läheme ikkagi üle Njurmishi Žabeži, sealt autoga Mestiasse õlle järele ja siis otse Tetnuldile. Seni rahulikult maganud Kalle elavneb seepeale ja hüüatab: “See kõlab juba nagu plaan!” Otsustame siiski koos mööda jõge kõrgemale tõusta ja jõge ületama hakata. Ronime kottidega jõest mõnevõrra kõrgemal ülespoole, aga ennist luurajatele mõõduka mulje jätnud jõgi ei tundu kottidega liikudes enam sugugi nii kutsuv. Hakkab sadama. Laskume jõe äärde ja viskame kotid uuesti maha. Käime Einariga veel korra ülesvoolu luurel. Esimeste lumelaikude juures tundub jõgi juba natuke rahulikum ja on ületatav kahes harus. Tõus sinna on aga kottidega väga tülikas. Tagasi tulles liigub Einar Olevi ja Juhaniga veel päris jõe äärt mööda allavoolu, sest midagi tuleb ära otsustada. Viimaste luureandmete järgi liigume jõe äärt mööda natuke allavoolu ja hakkame köisi sättima.
Jõgi ei ole ka siin eriti kutsuv, ega midagi paremat ilmselt ei leia. Visuaalne, koos kotiga tehtud kaalumine annab minule kindla võidu ja autasuks saan enda külge kaks otsa. Sadu läheb tugevamaks ning et tõenäosus ennast üleni jõkke kasta on ka üsna suur, siis pakin riided ära seljakotti. Tugeva saapamustriga särgi siiski jätan, ehk õnnestub voolus puhtaks saada. Ületamine läheb ilma supluseta, ainult enne vastaskaldale jõudmist tekib korraks tunne, et vee jõud käib kohe-kohe üle. Teen ka teisele kaldale jaama ja nii saab kogu seltskond hakata jões oma rada otsima. Kõigil läheb kenasti. Viimasena tuleb Einar ja kuna ladisevas vihmas on üle jõudnutel juba külm hakanud, siis tõmban Einarit nii hoolega, et äsja jõe keskel olevale saarekesele jõudnud grupijuht oleks järgmisse harusse sisenenud pea ees. Kogu tema kasutatud leksika läbi veekohina minuni kahjuks ei jõudnud ning seetõttu ei ole mul võimalik tema poolt väljendatud mõtted siinkohal edasi anda.
Pakime end kokku ja ronime ülevalpool paistvate puude varju lõunale. Sadu on jätkuvalt ebameeldiv, kuid puud annavad siiski pisut varju. Ajan kuivad riided selga. Rohunõlv on muidugi vastikult kaldu ning seal ringi turnides juhtub nii mõnelgi nii, et hakkab libe. Kui söök valmis saab, oleme kogunud juba niisuguse kogemustepagasi, et oma supikausiga jõuavad kõik õnnelikult väljavalitud istumispaigani. Söömise ajal jääb vihm järele, kuid puud jätkavad tilkumist. Sööme ära ka järelejäänud pooliku arbuusi, mille olime hommikul Juhani kotti sokutanud. Kui see tehtud, lennutab kokanaadis olnud Einar koore eemal kotti pakkinud MeelisW suunas allamäge soovitusega sellest kiiver või nokamüts teha. Koor peatub nõlvale laiali pakitud kotis, kust MeelisW selle inetusi karjudes ülesmäge tagasi lennutab. Suund pole aga enam see, mis varem ja koor kaob sahisedes metsa. Taas kummarduvad kõik kottide kohale, et jätkata kottides kohmitsemist kui eemaloleva põõsa varjus kotti pakkinud Olev röögatab ja libedal nõlval hüppe teeb. Näeme kuidas arbuusikoor allamäge rohu sisse kaob. Olevat Olevist vaid mõne meetri kauguselt mööda vihisenud ja kiire pöörlemise tõttu olevat Olevile tundunud, et metsast sööstab tema poole terve arbuus. Oli üks selle matka kaldsemaid nõlvalõunaid ning kell näitab juba 17.00.
Rüseleme märjas võsas ülesvoolu kuni jõuame uuesti järsu moreenivallini. Liigume mööda harja ülesvoolu, jõgi jääb meist juba 100 m allpoole. Lagedamale jõudes vaatasime mitmele poole, kuid kõikjal oleks edasiminek tähendanud suuremahulist kivide teisaldamist ja muid maaparandustöid.
Hakkasime moreenivalli taga olevale lume poolt tasaseks tehtud ja lehmade poolt reostatud platsile telgiasemeid kraapima. Einar ja Juhan läksid ülesmäge paistvatele rohelistele aasadele luurele, et ribi harjalt edasise osas selgust koguda. Teised jätkasid laagris kohmitsemist ja meie olime Oleviga ka kokanaadis. Pimeda hakul tagasi komberdanud ja ähkivad luurajad iseloomustasid oma käidud rada Riiast kuulduga sarnase väljendiga “”õõnõuhhfakkingveihhh ja täiendavatele küsimustele vastasid vaid matsutades. Kui enam midagi süüa polnud, olid nad nõus oma argumenti ka pisut lahti seletama. Nimelt oli meie moreenivall ja selle ümbrus kõrgemalt vaadates kvalifitseerunud lainjaks tasandikuks ja alt nähtud alpiaas tihedaks rododendronivõsaks, mis vaheldus vööni maltsa ja okastaimedega. Kõik see kaunidus asus ca 30 kraadisel nõlval ja oli möödunud vihmast veel läbimärg. Tükk aega oli Einar ees ragistanud ja lõpuks nii ära väsinud, et Juhan pidi ise ette minema. Taga värskust kogunud jalad võimaldasid nii kaugele ette ära minna, et Einar pidi appi võtma kavaluse. Juhan kutsuti ülevalt alla tagasi, sest kõik olevat juba selgeks saanud. Ribi harjale nad ei jõudnudki.