14.07, kolmapäev – Algus on paljutõotav.

Eelmine päev

Hommikusöögiks oli traditsioonilisi toiduaineid, see tähendab leiba ja vorsti vähe säilinud, õlut natuke siiski oli. Poodi ei viitsinud keegi minna. Seega koosnes hommikusöök peamiselt sellistest lahtistavatest vahenditest nagu kurk, tomat, paprika ja tshilli. Arbuus nurgas muutus üha ähvardavamaks, sest seda ei tahtnud keegi.

Eva ja Juhan jäid matkatoitu laiali pakkima, teised läksid koos Malhaziga jälle piirivalvesse pabereid korrastama. Bensiini veel ei antud, aga kiirabiauto juba ootas.

Piirivalvurite juures selgitame oma kavatsusi.

Seekord kogu seltskonda ülemuse juurde ülevaatusele ei kutsutud, uuel ülemusel oli oma stiil. Passisime kõrvaltoas ja nautisime narsaani, mida piirivalvurid meile aia tagant allikast kanistriga tõid. Kui luba käes, sõitsime tagasi, aga bensiin oli juba otsa saanud. Läksime mehe juurde, kellel teadsime eelmisest korrast 1,5 m3 vaat kuuris olevat. Vaadist otse pudelisse villimine ei tulnud kuidagi välja, aga tänu Malhazilt laenatud kanistrile saime oma 10 liitrit kätte ja pärast väikese voolikuga ka pudelitesse villitud. Kodus pudeleid üle vaadates oli näha, et need said pilgeni täis ja see tähendas kindlat leket, mille vastu ei aita ükski kilekott ega teip. Otsustasime MeelisWga osa pealt maha valada. Korjasime pudelid tagasi kilekotti ja asutasime end trepist alla minema.

Bensiinipudelid. Pudelitel on peal Eestist kaasa võetud korgid, sest kohalikel korkidel on bensiinis lahustuvad plasttihendid.

Toidupakkimise juurest jõudis Eva siiski veel hõigata, et valage ikka priimustesse, mitte põõsa alla. Meie oleks oma tegutsemistuhinas kindlasti põõsa kasuks otsustanud. Igatahes said mõlema priimuse pudelid maksimumtäite ja pudelid oma maksimumist lahti. Isoleerisime pudelid korralikult kahe kilekoti ja teibiga ning etteruttavalt võib öelda, et seekord midagi kotis laiali ei läinud.

Matkatoidu jagamine ja pakkimine

Peale pakkimist käisime veel viimast korda ‘Ushbas’ inimesetoitu söömas. Tellitud hatšapuri oli ülisoolane ja kuna meil oli kokkulepitud kommunismi ja demokraatia põhimõtete kohustuslikus järgimises, sai ka Eva protestidest hoolimata õlle. Ja kuna kõigile oli ette nähtud vajaduse järgi, siis senikaua kui Eva protestis, jõime meie MeelisW-ga selle ära. Hatsapuri oli tõesti soolane. Pika mangumise peale sai Eva siiski ka paki mahla. Veeresime tagasi öömajja, kust Malhazi meid siis koos seljakottidega auto peale võttis ja küla tagant mägedesse viiva teeotsa peale sõidutas. Arbuus tuligi kaasa.

Kalle, Einar, Eva, Meelis, Olev ja Meelis W. Kükitab Juhan

Mestia kohal oli taevas tumesiniseks tõmbunud ja äike oli hoogu kogumas. Meie nautisime veel lämbet päikesepaistet ja tegime pilti. Varsti jõudis äike ka meieni ning olime hetkega kaltsmärjad. Astusime edasi, sest ega seistes parem poleks olnud. Peagi olid mul saapad jalgumööda allavoolanud vett servani täis. Kui pahillid peale sain, oli juba hilja. Need, kes raatsisid algul kohe rohkem riideid märjaks teha ja pikkade pükste sääred saabastele peale tõmmata, säästsid saapad oluliselt kuivematena. Jõudsime Mestia ja Tsalati suudmesse ja trügisime joonelt jõekaldal seisnud putkasse varju. Putka sai meid pungil täis ja selle põrand muutus porist ligedaks. Jõe vastaskaldal oli piirivalvurite kordon ning kohe oli sealt mees kohal ja uuris loa olemasolu. Paber ette näidatud, oli piirivalvur väga rahul oma professionaalse silmavaate üle, mis olevat talle juba kaugelt öelnud, et tegemist pole tavaliste turistidega. Kutsus meid ka kordonisse kuivama, juhul kui keegi ennast väga külmununa tunneb. Keegi ei tundnud. Kügelesime putkas olnud kahel reformvoodil ja aegamööda hakkas märgades riietes kõhe. Hakkasime pikemaid ja paksemaid riided selga ajama, kuni peaaegu kõik kaasasolev seljas oli. Ikka oli rõske. Kuna onnis oli hämar ja ruumi vähe, siis juhtus selle riietusprotsessi käigus korduvalt, et mõni kuhugi riputatud riietusese maha libises ja seejärel erineva numbriga saapajäljed peale sai. Näiteks nii juhtus minu matkasärgiga, mille olin suutnud seljas juba peaaegu ära kuivatad, kuid mis muutus põrandat puudutades rängalt ligaseks ja sai õlale ka peaaegu kustumatu saapajälje. Jällegi etteruttavalt, jälg pidas vastu kuni tagasi Eestisse jõudmiseni, kuigi kandsin särki pea iga päev. Vahel jälle laoti tudisevatel jalgadel klapplauale senikaua mitmest kotist korraga igasugu nodi, kuni lauale tõstetud asjade kuhil koos lauaga kokku kukkus. Siis jälle tuli kellelgi, kes oli platseerunud ukse poole ja kellele nüüd tuul rohkem peale käis, mõte püüda nurgas olevasse ahju tuld teha. Selle vastu tõusis üldine suur hädakisa. Ja täiesti põhjendatult, sest ilmselt oleks kogu putka algul paksult suitsu täis aetud ja seejärel kuumaks muutunud ahju vastu hulk ihusid ja riideid plekiliseks tehtud. Või koguni selga kinni sulatatud. Kitsastes oludes, nagu alati, tekib palju häid mõtteid.

Meelise seljakott ja kilekott arbuusiga. Matk on alanud.

Otsustasime oma pinged maandada arbuusi peale, mida kilekotiga kogu pealelõuna oli saanud näpu otsas veetud. Kohaliku kombe kohaselt tarvitasime selleks nuga. Lõikasime arbuusi lõhki ja sõime poole ära. Kuna õues pladises endise intensiivsusega, siis tegime Kalle, Eva ja Juhaniga paar ringi õppebridzi. Õppe seetõttu, et kõigil oli viimasest mängus mööda aastaid või lausa kümneid ja Juhan polnud seda kunagi proovinud. Igatahes aitas see kuidagi aega sisustada.

Einaril ja MeelisWl läks aeg muidugi igavaks ja nad käisid vaheldumisi väljas luurel ja iga kord kui nad tagasi tulid, oli riiete järgi võimalik aru saada, et õues ei ole ilm paremaks läinud. Seejuures tuleb au anda grupijuhile, kes kehva ilmaga taipas oma riideid kuivana hoida ja käis luurel Eva jopega.

Esimene telkimine

Kui vihm juba peaaegu otsa oli saanud ja õues hämaraks hakkas kiskuma, tirisime oma kola putkast välja natuke maad eemale ja asusime telke püstitama. Selle peale ilmus vastaskaldale kätega vehkiv piirivalvur ning teine tormas üle silla meie poole. Tehti tungiv ettepanek turvalisuse kaalutlustel tulla ööbima teisele kaldale. Puiklesime vastu, aga pidime siiski vaatama minema. Sillale saamiseks tuli laskuda viis kuus astet mööda märga ja libedat metalltreppi ja ega sild isegi mäsleva jõe kohal kes teab kui hästi pinnatud polnud. Aga no ei olnud seal teisel pool kaldal mõistlikku kohta, kuhu telke panna ja lõpuks jäädi meie otsusega siiski rahule. Einar sai veel igaks juhuks kaasa raadiosaatja. Õhtusöögi saime juba kuiva ilmaga söödud. Kui telki ronisime ja piirivalve meie telgid korduval helgiheitjatega läbi valgustas, tundsime endid piisavalt turvaliselt, et kohe magama jääda. Meie turvatunnet kinnistati öösel regulaarselt.

Sild üle jõe. Teisel pool jõge on silla otsas suur kivi ja tee läheb ümber selle.

Järgmine päev