Esimene hommik lumel on rõske. Grupijuht köhib juba alguses, soovitame oksendada. Ajan kõik riided selga, aga kuidagi ei taha käima minna. Ka Einari priimus tõrgub. Kuni kokanaat omi asju toimetas, tegelesid kaaslased telgi kokkupanekuga. Selleks tiriti välja ka kokanaadi asjad ja laotati magamisalusele. Kui pärast asjad magamisaluselt kotti said ja alust kokku hakkasin panema selgus, et selle lühikese aja jooksul kui meie seljaga telkide pole istudes hommikut sõime, oli ühel lehmal õnnestunud ikkagi magamisaluse alla pugeda ja sinna enesest suur laik maha jätta. Ei olnud ju võimalik, et kallid telgikaaslased oleksid sinu asjad niisugusesse kohta laotanud. Peale sööki vedeles laagriplatsil tükk aega 2 küpsist ja kõik väitsid, et nemad on saanud täpselt nii palju kui oli ette nähtud. Kuna hambad said just puhtaks harjatud, siis olin juba valmis pakendita kivil vedelevad küpsised närilistele viima. Kui Juhan kavatsuse tõsidusest aru sai, rabas ta küpsised ja toppis need enesele ühe ühte, teise teise põske. Kell 9.00 saame siiski minema.
Eileõhtune luure oli niisiis välja selgitanud, et ülesminekuks on maastik ebasobiv. Lootes lihtsamale elule, alustame laskumist järsult, võsa ja kõrge taimestikuga kaetud moreenivallilt alla jõe äärde. Või õigemini ülevalt tasasemana paistvale kivisele, hõreda võsaga maaribale järsu moreeninõlva ja jõe vahel, sest jõgi ise tundus veel jäävat väikese järsaku taha.
Muidugi oli kogu nõlv kive täis, aga see oli nii tiheda võsaga kaetud, et ülevalt ei paistnud kivid välja. Et saba mitte väga pikaks venitada, kõndisin 40-50 meetrit edasi ja hakkasin ennast samuti mööda nõlvas olevat uhteorgu alla libistama. Rohune ja võsane nõlv pakkus ohtralt peidetud kive, mille otsa koperdada. MeelisW, kes ennist jäi teiste juurde otsust vastu võtma, järgnes mulle lõpuks ja hakkas samuti allapoole liikuma. Kui järsu nõlva lõpuni oli jäänud veel kümmekond meetrit, kuulsin üleval MeelisW röögatust “kivi!” ja nägin ovraagi mööda hüplevat kamakat hoogu kogumas. Kuna ovraagist ohutusse kaugusesse väljaronimiseks ilmselt aega enam polnud, siis vaatasin kiirelt kindlama jalgealuse, et sobival hetkel lihtsalt kõrvale põigata. Kõrvalepõikamine ise oli edukas ja kamakas lendas vihisedes mööda, kuid maandumisel läks ennist kindlana tundunud kivi ikkagi jala alt veerema. Ja loomulikult mina koos sellega. Libisesin mõne meetri allapoole kuni üks teravam kivi sääreluu taha takerdus ja mu peatas. Tundsin, kuidas jala esiküljele suuremat sorti kumerus kasvama hakkab. Kivide vahel kinnitust otsinud küünarnukiga oli vist läinud natuke paremini. Asja lähemaks uurimiseks aga aega ei olnud. Hõikasin, et peetagu nüüd üleval natuke hoogu ja ronisin alla tasasema alani ning sealt edasi ohtlikust ovraagist eemale. Lagedama alani oli vaja veel tükk maad koperdada ja selle käigus tuli veel mitu korda end jala alt minema läinud kivi tõttu rohu seest püsti ajada.
Ülevalt paistnud lagedam ala oli täpselt selline nagu olime oodanud – suurte kividega. Aga poleks osanud arvata, et need juba sammaldunud kivid nii ebastabiilselt asetatud on. Ühe suure kiviga tuli koos mitu meetrit allapoole veereda. Õnneks polnud tempo tappev ja kogu teekonnal õnnestus minul pealpool püsida. Ka Eva tegi korra liikuma pääsenud kivilt pea ees sööstu allapoole, kuid maandus väga õnnelikuna seljakotile. Kangesti tsirkuseks tikkus asi kätte ja pakkus vaheldumisi pealtvaatajateks jäänutele muljeid, mida siis hiljem sündmuste peategelastega jagada. Näiteks MeelisW kirjeldus ühest minu järjekordsest kukkumisest: “Korraga tõusid Meelise käed koos keppidega õhku ja vehkisid seal mõne sekundi. Siis langesid kepid alla ja äsja hoogsalt vehelnud käed klammerdusid suure kivi külge. See aga ei tähendanud veel mingit staatikat. Algas pendeldamine, mis kestis kuni keha, käte küljes rippuvate keppide ja seejärel ka seljakoti asend stabiliseerusid”. Minu enese teravaim mälestus sellest seigast oli tuikav õlg.
Päris jõe äärde me ei pääsenudki, see voolas silekaljude vahel. Leidsime vaevumärgatava jälje kunagi olemas olnud rajast ning jõudsime ca 100 m pärast kohani, kust sai end kaljupragudes kasvanud pajuokste külge riputades 5 m allapoole libistada. See oligi, ainus koht, kust oli võimalik üleval kõrguvate kaljude ja jõe vahelt läbi pääseda, et eemal paistva liustikuni jõuda. Füüsikal on ikka kõva ja vääramatu jõud küll. Ennast pajuokste külge riputanud Eva keeldus okstest tükk aega lahti laskmast väites, et temal ei ulatu jalad kuhugi kindlamale alusele. Mitte mingi inimlik veenmine ei aidanud. No tegelikult päris ei ulatunud jah, pool meetrit pidi enne libisema. Sedavõrd aga, kuidas vaidluse sujudes rippuva Eva jõud rauges, hakkas ta mööda poleeritud kaljupinda allpoole vajuma ja kui pajuoksi enam pihus polnud, toetusid mõlemad jalad kenasti moreenipudile.
Silekaljude all tegime väikese peatuse ja grupijuht pakkus õlut, mida ta ei viitsivat enam kaugemale tassida. Pajuokste kui ökoloogilise laskumisvahendiga tutvumisest elevil ja seljaga Einari poole istunud Kalle ei teinud aga pakkumisest väljagi ja hoidis püüdlikult pilku kauguses. Nagu ta pärast kommenteeris, ei suutnud ta uskumatut pakkumist kuidagi tõsiselt võtta ja kartis sellele reageerida.
Päike oli soe ja mõnus ning kutsus lesima. Nüüd oli mahti ka nõlval tekkinud uusi kehakumerusi uurida. Küünarnukk oli talutav, aga sääreluu kohal oli sentimeetri paksune padjand, mille keskel oli korrapäratute servadega plaasterdamist vajav kolmnurkne auk. Püksid olid õnneks terved. Grupijuht oli aga kõhu vastu päikest pööranud ja ärgitas juba lõuna ajal tegema õhtuseks laagerdamiseks vajalikke maaparandustööd.
Pealelõunal ootasid meid ees väravad, mida vähemalt kaugelt vaadates oli võimalik läbida neist jõe ääres läbi minnes või neist kaarega üle ronides. MeelisW käis alt läbiminekut lähemalt uurimas, mina ronisid ülespoole. Alumine luureretk lõppes kiiresti, minu oma kahjuks kestis pikalt. Üleval avanenud vaade andis edasipääsuks lootust küll ja varsti olime kõik koos kottidega liustikul. Tagasivaade allavoolu näitas, et alumine läbipääs poleks olnud kuidagi võimalik.
Eile õhtul mainisin õhtusöögil, et Mestias sai Eva kotti pistetud üks toas vedelenud pakk küpsist. Eva lebas siis kividel edasi ja ei pidanud seda võimalikuks väites, et kott on nüüdseks juba 2 korda tühjaks tõstetud ja mingit küpsisepakki polevat tema näinud. Lisaks olevat kott olnud Mestias nii täis, et pakk küpsist juurde ei oleks mahtunud. Mina jäin enesele kindlaks, et sinisesse kotti sai pakk küpsiseid. Kuna ka Juhani kotti võis sinakaks pidada, siis pidi ka Juhan kinnitama, et lisapakki küpsiseid tema kotis pole. Täna sai teema uuesti üles võetud, kuid kulus veel mitu peatust, enne kui Eva vaim väsis ja ta oli nõus oma koti välistaskud üle kontrollima. Küpsised pakis olid seejuures veel päris terved.
Õhtupoolikul jõudsime jäänõlva juurde, mille alt väljus jõgi. Aga enne seda kukkusin kividel siniseks veel selle osa kehast, mis seda senini polnud. Jällegi oli võimalik minna nii alt kui ülevalt, ehk siis üle jääkeele kohal olevate kaljude ja alt, mööda rusust jäänõlva. Seekord peeti alt minekut paremaks variandiks. Tülikaks tegi selle mineku aga jääpeal aeglaselt allpoole voolav moreenikiht, millest siis vahetevahel käisid üle kõrgemalt pudenevad suuremad kivid. Teekond jääkeele peale polnud pikk, nii ühe köie jagu, kuid jää oli kõva ja moreeni tõttu ei tahtnud kassi hambad mitte kuidagi sisse jääda. Tõusta tuli aga mööda samakõrgusjoont ehk siis risti nõlvaga ja see väänas jalga tublisti. Kuna all vulises jõeke, kuhu keegi meist ei tahtnud koos liikuva moreeniga sisse liuelda, siis otsustati panna jääpuurid ja tugiköis, mille Juhan peale kotist vabanemist üle viis.
Meie Einariga otsustamise ja puurikeeramise juurde ei jõudnudki. Istusime kümmekond meetrit madalamal kivi otsas ja ohkisime. Puudus jõud midagi teha või veel kuhugi minna. Arutlesime väga tõsiselt kergema hobi valiku üle. Pandud köis oli aga igati vajalik ja asjakohane, kuigi hiljem piltide pealt vaadates ei olnud võimalik aru saada, miks suhteliselt laugel kivisel nõlval grimmassis näoga ennast mööda köit edasi tiritakse.
Üleval avanev pilt oli masendav. Nii kaugele kui silm ulatus, oli suuri lahvandusi täis tõngermaa, üle mille olid üksikud kõrgemad kuhilad. Kõik see oli kaetud erineva suurusega kivirusuga. See oli kõik, mis oli järgi kaardile märgitud liustikust, mida mööda me oleksime pidanud juba lõunast saadik olema käinud. Liustik oli täitsa ära lõhutud. Ühe lahvanduse põhjas paistis siledam liivaga kaetud plats. Laskusime asja uurima. Vooluveed olid jää peale ohtralt liiva kandnud ja selle kenasti ära tasandanud. Ühes platsi nurgas oli näha auk, mille kaudu vesi oli peale tasandustööd liustiku alla kadunud. Trampisime natuke ringi. Mõni koht küll kõmises, aga üldiselt tundus jalgealune kõva ja kindel olevat. Viskasime kotid maha lootuses, et lähemal ajal nii palju vihma sadama ei hakka, et olemasoleva augu kaudu ära ei jaksaks minna.
Lappasin magamisaluse laiali ja otsisin lamedama kivi pea alla. Uni tuli enne kui jõudsin vasaku jala välja sirutada. Nii palju pole vist kõikide matkade jooksul kokku ka kukkunud, kui tänase päeva jooksul, oli viimane mõte enne kui öö saabus. Läbi une kuulsin, kuidas Einar ennast natuke maad eemal siruli sättis. Kaugelt kostus kirka lööke. Nagu pärast selgus, tekitas seda heli Eva, kui ta telgi aset siledaks kaevas. Ärkasin vappekülma peale. Einar põõnas endiselt, oli aga tabanud enesele enne jope peale tõmmata. Hakkasin riietuma.
Õhtusöögiks anti ülihäid makarone mehhiko paja ja järeljäänud värske kraamiga. Isegi MeelisW sai jälle tshillisööjaks taastatud. Ennikesel oli ikka õigus, lapsega on hea matkal käia. Nii täna kui paljudel järgmistel kordadel sai Kalle ja MeelisWga kokanaadis olev Juhan tõsiselt oma kokaoskusi kinnistada. Olev uuris enne sööki oma tarka käekella, mis pidi tema igapäevast energiakulu arvutama. Mitte ühelgi möödunud päevadest ei olnud seade saanud päeva kohta suuremat tulemust kui 2700 kcal. Ja see võttis meest imestama küll. Enesetunne ei olevat õhtuks mitte selline, nagu see energiakulu järgi otsustades oleks pidanud olema ja kõht oli kangesti tühi. Soovitasime kella seadetes kehakaalule 45 kg juurde panna ja homme uuesti proovida.
Kui söök söödud, hakati lappima kõike seda, mis paari viimase päeva jooksul oli juba laguneda jõudnud. Juhan lappis saabast ja Einar kellegi keppe. Mina leidsin enese katki olevat ja otsisin välja eriotstarbelise matakajoogi. Kange tee lasi kõigil mõtte lendama ja tekkis igatsus ehtsa ukraina borši ja pitsi külma viina järele Batumi päikeserannikul. MeelisW läks koguni nii hoogu, et hakkas vastu õhtut samme sinnapoole sättima. Õnnetuseks jäi ette teekann ja tagajärgede kasimine võttis minekuhoo maha. Tegelikult oli hoog maas kogu grupil. Oma algse graafiku järgi oleksime pidanud olema hoopis mujal ja minekusuunas avanev katkine liustik ei lubanud homseks sugugi mitte seda tempot, mida liustikujääd mööda astudes võiks saavutada.