Tbilisis otsisime võimalusi koheseks edasisõiduks. Ladusime oma seljakotid suhteliselt keset saali toolidele ja püüdsime olla muidu väljapaistvad, aga mitte ühtegi võimalus ei paistnud kusagilt. Eks see kell ikka oli natuke öine ka selle jaoks veel. Ajaviiteks asusime raha vahetama. Kõndisime putkade ees edasi ja tagasi püüdes leida kellelegi eeliseid. Kõikides putkades oli kurss sama, ainult ühel kontoril oli euro ostukurss natuke parem. Selle tasakaalustamiseks oli küll kontori müügikurss euro ostja jaoks pisut halvem, aga kuna mina plaanisin müüa, siis tundus asi proovimist väärt olevat. Tagantjärele tarkusena saab muidugi öelda, et puhkusel on ikka tõesti kõik nii teistmoodi. Putkas istus klassikalise rahavahetaja näoga nooremapoolne mees, just selline nagu neid nõukogude filmides näidati. Einarilt olin saanud 190 EUR järelejäänud grupiraha ning seda asusingi nüüd vahetama. Saadut tsekilt jäi silma, et tegelikult oli vahetuskurss täpselt sama kui teistes putkades. Uurisin asja ja pärisin, miks seinal olev tabloo teistsuguseid numbreid näitab. Rahavahetaja vabandas viisakalt ja lubas eurid kohe tagasi anda kui vaid soovin. Tablood pidi saama aga muuta vaid juhataja, kes pidi tulema alles hommikul. No ei olnud mingit ratsionaalset põhjust teha tagurpidi tehingut ja minna siis naaberputkasse sama kursiga uuesti eurosid larideks vahetama. Ühesõnaga, äri toimis. Vahetasin samas ära ka isiklikud eurod ja rehkendasin jämedalt, kas asi klapib. Tundus klappivat.
Kuna sõidust ei paistnud asja saavat, lohistasime oma kotid varjulisema pingirea juurde ja hakkasime hääletama. See nägi välja nii, et Einari kaardimapist võeti välja leht paberit ja maaliti sellele tekst “7 tshel Zjugdidi”.
Seejärel võeti minu magamismatt ja sätiti see kolmnurksena põrandale püsti. Matile kleebiti maalitud silt ja seejärel kobiti magama, kes kuhu. Einar oli ennast mahutanud hääletussedelist üle jäänud mati osa peale, Eva oli jälle reserveerinud enesele kaks alust. Kügelesin natuke aega pinkidel, aga mingit und ei tulnud. Püüdsin kasutada magama jäämiseks vana head nippi ja natuke arvutada, aga nüüd läks uni hoopis ära. Olin valinud arvutamiseks grupi 190 euro ümberarvutamise larideks täpsusega kaks kohta peale koma. Rehkendus läks aga sassi juba mitu kohta enne koma. Proovisin mitu korda uuesti alustada, aga ikka oli asi untsus juba tükk aega enne komani jõudmist. Koukisin põuest koti ja hakkasin uurima saadud tshekki. See läks lihtsalt, sest loetavat osa oli paberil vähe. Ennist kursile keskendumise ja moraalilugemise ajal jätsin tähelepanuta asjaolu, et rahavahetajale antud 190-st eurost oli paberile kirja läinud ainult 170. Ajasin ennast tossudesse ja marssisin tagasi kassa juurde. Loomulikult oli see suletud, kell oli ca 3.30. Keerasin otsa ringi ja ronisin uuesti pinkidele. Süda oli kohe kuidagi rahulikum ja uni tuli.
Ärkasin müksu peale ja enne kui silmad lahti läksid, kuulsin häält mis ütles, et buss väljub 15 minuti pärast. Kurtsin oma kurba saatust grupijuhile, kuid aja tagasipööramise osas skeptiline Einar arvas, et pole mõtet minna jaurama. Püüdsin siiski silmad hästi pärani hoida ja läksin uuesti kassa juurde, mis nüüd oli juba avatud. Näitasin tsehkki ja uurisin tungivalt otsa vaadates, kas noormees ehk mäletab meie varasemat kohtumist. Väitis, et ei mäleta. Soovitasin siiski pingutada ja järele mõelda. Seepeale mees tuhlas natuke paberites, näitas vahepeal mõtlikku pilku lae vasakusse ülemisse nurka ja keskendumist erinevatele objektidele. Siis võttis sahtlist portsu eurosid ja pani need rahalugejasse. Masin lappas need läbi ja oh imet – selguski, et masinas on täpselt 20 eurot rohkem kui oleks pidanud. Sain naaberputkade seinale märgitud kursi järgi peotäie larisid ja veel mitu väga viisakat vabandust. Viimaks veel uuriti, kas ma tõesti viitsisin selle pärast linnast tagasi tulla. Palusin selle pärast mitte muretseda ja teatasin, et ma pole veel lennujaamast kaugemale saanudki. Üle mehe näo näis käivat väike pettumuse vari, kuid selget seisukohta selle vahejuhtumi kohta pole mul senini. Marssisin võidurõõmsalt tagasi kottidega kohmitsevate kaaslaste juurde ja teatasin, et olema taas 20 euro võrra rikkamad.
Väljas ootav buss ja selle juht olid kuidagi tuttavad. Äratundmisrõõmu siiski ei väljendatud, pigem arutleti omaette. Bussis tuli küll hea uni. Ainsana peale bussijuhi oli ärkvel Einar, kes peale peatust värske saialeti juures kirjeldas Tbilisist välja viiva tee äärseid põgenikelaagreid. Ostsime saia ja juua ning saime selgeks, et selle juhi ja bussiga oleme tõesti juba korra sõitnud. Ka juht oli selles isekeskis selgusele jõudnud.
Zugdidis võtsid meid vastu Malhazi ja jube leitsak.
Malhazi oli oma vana UAZi uue vastu vahetanud, pidi olema mugavuse ja ratsionaalsuse kompromiss. Tal oli ilmselgelt õigus. Võtsime kaasa kõik paunad ja suundusime turule sisseoste tegema. Kõige ees Eva menüüga, teised niiskusest küllastunud õhust oma riietesse vedelikku kogudes järel. Rahvast oli turul palju ja grupp venis pikaks. Kui esimene osa kuhugi poekesse sisse astus, siis tagumine osa kõndis piki tänavat tavaliselt ikka edasi ja siis esimest otsa leidmata jälle tagasi. Ja nii ikka mitu korda järjest. Mingil hetkel hakkas Juhanil kogu sellest sebimisest pilt virvendama ja ta saadeti tagasi auto juurde päikesevarju. Malhazi oli turul giidiks ja kui mõne toiduaine otsingud juba tüütama hakkasid, siis tegi Malhazi turu uuringut. Kõige raskem oli leida täissuitsuvorsti ja seda me lõpuks ei saanudki. Iseäranis resoluutsed olime kalakonservide valikul ja põlgasime ära kõik meile pakutud värvilise kaanega mugavusavanemisega karbid. Enne ärasõitu ostsime veel tee peal närimiseks tshillipipra kaunu, paprikat ja leevenduseks suure arbuusi.
Mestia poole sõitu alustasime ca 14 ja kohal olime nelja tunni pärast. Zugdidist välja sõites oli näha, et teepõldude harimine on vähesel määral uuesti käima läinud. Mestia poolses teeotsas toimus tõsine teeremont. Kogu tee kaeti betooniga, mille sisse sai korralik armatuurvõrk. Tee servadesse ehitati tugimüüre. Tugimüüride kvaliteet oli tõsi küll masendav, tee oma tundus märksa parem. Hilisem uurimine selgitas, et selline betoontee ei pidanudki väga libe olema, kuigi meil esmamulje tõttu selline mõte tekkis. Kindlasti saab aga selline tee olema vähemalt mõnda aega talutavalt sõidetav. Hiljem võib muidugi olla probleeme isegi rohkem, sest betooni sees olevaid auke enam teehöövliga tasa ei saa. Üldiselt oli teekond sündmustevaene, lihtsalt uimane rappumine kuumas.
Ööbima saime samasse kohta, kus kaks aastat tagasigi olime. Kasutasime Malhazi lahket abi ja käisime piirivalvureid külastamas. Kuna kellaaeg oli juba õhtune, siis lubadega toimetavaid mehi enam kohal polnud. Niipalju saime teada, et endine ülem oli mujale suunatud, aga oma eelmise korra sidemehega pidime homme siiski kohtuma. Ka bensiini ei õnnestunud saada. Ladusime asjad tuppa laiali ja osa püüdis ennast kohe pesema hakata. Õnneks polnud vett ja saime minna edasi Ushba baariga taaskohtuma. Baar aga oli selline reserveeritud, ega võtnud meid vastu. Väljas oli tibama hakanud. Eelmisel korral ehitusjärgus olnud Mestia hotell oli valmis saanud, kuid sealgi lubati vaid võileibu teha, köök olla juba kinni. Kutsuti kindlasti homseks lõunale. Lõime käega ja otsustasime osta poest saia, vorsti ja õlut. Eva sai ka mahla. Õhtuhämaruse saabudes oli efektselt näha kohalike torumeeste poolt korraldatavat tulevärki. Infrastruktuuri parendamine on ka seal üsna hoogsalt käima läinud. Tänavad olid mitmes kohas üles kaevatud ja näha oli plastist veetorude matmist. Torude ühendamiseks kasutati kõike seda, mida poleks võibolla pidanud. Aga muljetavaldav oli peenemate torude painutamise tehnoloogia. Selleks oli platsile juba varakult toodud pakkide kaupa vanu ajalehti ning neid siis ühekaupa süüdates tehti torusid järeleandlikumaks. Igatahes oli ehitustegevust Mestiasse kahe aasta tagusega võrreldes üsna palju juurde tulnud ja vahest seetõttu tundus õhtune vaatepilt selline eklektiline.
Lebotasime keset tuba ja tarvitasime kõike ostetut. Ainult arbuus vedeles nurgas ja ähvardas homme mägedesse kaasa tulla. Alla pesema viitsisid minna ainult kõige mustemad ja nii tuli neil enne magamasaamist veel all pererahvaga ka tshatsat juua.